Teame,  et pisikesel Jyrkal tekkis vara suur lugemishuvi, aga millega pisi-Jyrka veel tegeles?

Käisin lasteaias, hiljem koolis. Suvel olin maal vanaema-vanaisa juures. Lapsepõlv on kaugele jäänud ja eriti enam suurt meeles pole. Midagi siiski: püüdsin kõrge lumehange otsa ronides Kuud kätte saada ja lõin sõnnikuhargi läbi kummiku jalga. Normaalne lapsepõlv oli.

Maal vanaema-vanaisa juures. Pildistas onu Ülo.

Milline oli see esimene raamat, mis tõukas Jüri Kallase arengu Jüri Ulmeguru Kallase arenguteele?

Jules Verne’i „Kakskümmend tuhat ljööd vee all“. Kas ma lugedes sellest esmakordsusest kohe aru sain, aga meeldis ja otsisin-lugesin veel Jules Verne'i ja muud samalaadset ehk siis fantastilise maiguga maadeavastuslikke seiklusjutte.

Kui palju segas lugemine sinu õppetööd või võimalusi end õues mängides vigaseks kukkuda?

Algul väga ei seganud, aga kusagil viiendas-kuuendas klassis hakkas õppeedukus küll alla käima. Eks osaliselt oli süüdi ka üldisem pätistumine: kampadesse kogunemine ja pürotehnilised kalduvused. Samal ajal avastasin ma ka Mirabilia-sarja ja hakkasin fantastikat teadlikumalt otsima ja lugema ning on meeles küll, kuidas ma eelistasin koolitöödele lugemist. Kuna mul oli lahtine pea ja hea mälu, siis sain kolmed-neljad isegi õppimata kätte.

Jõudsid ulmefänlusele lisaks ka raskemuusikasse sukelduda, et mis bändid sind sellele rajale tõukasid ja mis neist püsima on jäänud?

Black Sabbath ja mingil määral ka Uriah Heep. Esimest kuulsin mingilt lindilt, teist raadios. Umbes samal ajal ka David Bowie ja Kate Bush raadios. Eks 1970ndail ja Pärnus oli selle muusikaga nagu oli. Midagi liikus, aga üldiselt sõltus kuulamine ikkagi sellest, mida semud-klassivennad kuulasid. Rock’ i kuulati vähe, pigem oli ikka ABBA, Boney M, Baccara, Smokie ja muu taoline lindis. Hiljem muidugi tulid ka Sweet, Kiss ja Gary Glitter. Aga mäletan küll, kui ma kusagil põhikooli lõpus kiitsin bände ELO ja The Boomtown Rats, siis üks klassivend küsis noriv-nõutult, et kust ma küll selliseid imelikke asju leian?

Olen mõelnud, et olnuks omal ajal punki rohkem kätte saada, olnuks tuttavaid punkareid, võib-olla olnuks ma siis hoopis punkar? Kalduvusi ju oli. Ja muusika ka meeldis, ainult kätte ei saanud seda eriti. The Boomtown Rats, Trio, kogumik „Suomi-Ilmiö“ ning hiljem veel Generaator M ja Turist – no seda kõike oli liigvähe, muud oli rohkem. Ja siis tuli ka veel futu!

Mis on alles jäänud? Boney M, Baccara ja Smokie mitte, Kiss ja Gary Glitter ka suhteliselt suvaliseks vajunud, aga ülejäänud meeldivad endiselt kõik.

Mis sind Tartusse viis, haridusejanu või lihtsalt  elu?

Ülikool, sest Pärnus ju polnud. Läksin õppima vene keelt ja kirjandust, mis küll samal sügisel muudeti hoopis vene keele õpetamiseks rahvuskoolis. Aasta oli 1985, haridusministriks oli Elsa Gretškina ja püüti veelkord venestamist läbi viia. Eriala muutusena anti kõigile kõrgemat stipendiumi, aga õppekavva lisandus kõiksugu pedagoogikat. Viimatimainitu saigi mu haridusteele saatuslikuks, sest ma ei suutnud sundida end minema kooli praktikale. Kuna esmakursuslane pedagoogilisi teadmisi ei oma, siis tähendas praktika seda, et tudeng läheb lastega kelgumäele või midagi muud taolist. Vaat minu jaoks oli juba mõte taolisest rõlgus kuubis ja nii ma kooli end näole ei andnudki. Mäletan, et sõitsin isegi üks kord bussiga sinna kooli juurde, aga peatuses maha ei läinud, lihtsalt ei suutnud, paha hakkas. Mind vist otsiti veel pärast ka dekanaadi kaudu, aga jälkustunne oli sedavõrd kõikehõlmav, et pideva pedagoogilise praktika raamat jäi vajaliku sissekandeta ja arvestus tegemata...

Kas on tõsi, et astusid ülikooli peaasjalikult selleks, et kirikuslaavi keele õppimise varju all poola keel selgeks saada?

Ei ole tõsi. Mul oli provintsipoisina ja esimest põlve ülikooli läinuna üsna hämar ettekujutus sellest, mis mind ees ootab. Läksin õppima vene keelt ja kirjandust peamiselt seepärast, et tundus praktilisem, et ehk on diplom pärast abiks (ulme)tõlketöö leidmisel. Punavõim ja paberis oli jõud. Sel ajal lugesin ma ulmet juba ka vene keeles ning seetõttu tundus vene filoloogia kordades lihtsam kui mõni võõrfiloloogia.

Seda, et kirikuslaavi keele ja mõne kaasaegse slaavi keele võrdlusel/oskamisel on kõik slaavi keeled arusaadavad, sain ma teada alles esimeses kirikuslaavi keele loengus. Ei salga: avaldas muljet. Ja minu kui laisa inimese kõrvus kõlas see kui magus muinasjutt. Jah, õppejõul oli üldiselt õigus. Pisut tuleb vaeva näha, aga üldiselt küll. Kui mustrit nägema hakkad, siis läheb üsna lihtsalt. Eks mul ole vist ka keelte peale annet. Samas, lähikeeltega on alati see jama, kus sama sõna võib tähendada hoopis midagi muud. Eks ma teoreetiliselt suudan praegu lugeda-tõlkida kõiki (suuremaid) slaavi keeli, mõnega on lihtsalt kokkupuudet rohkem olnud, mõnega praktiliselt üldse mitte. Kokkupuute sageduse määrab siis kättesaadava ulmekirjanduse hulk. Vabalt valdan ma siiski vaid vene keelt. Vabalt valdamise all pean silmas, et loen, räägin, saan kuulates aru, olen võimeline eesti keelest sinna keelde ümber panema ja seda kõike suuresti sõnastiku abita. Kuid „tänu“ sõjale on ukraina keele oskus muidugi suure hüppe teinud, et rääkima veel ei kipu, aga lisaks lugemisele saan ka kuulates aru. Poola keel on siis vajunud kolmandale kohale.

Kumb sa siis vahepeal rohkem olid, Heavy-Jyrka või alati esmajärjekorras tulevane Ulmeguru?

Rahva jaoks kindlasti Metalli-Jyrka. Enda jaoks mul taolist küsimust ei kerkinud. Ulmet olen kogu aeg lugenud, lugesin ka siis. Mäletan, et kui meid, Tartu-kandi karvaseid kunagi Balti jaamas kinni võeti ja mendipunkti veeti, siis meie kottide läbivaatamisel olid miilitsad suht nõutud. Mis mõttes, et vaid õlu ja raamatud-ajakirjad?!

Töötasid sa Tartus mingi ajaloohämarusse kadunud ajalehes. Et mida sa täpselt tegid ja kas see töö oli teadliku otsingu tulem või pigem miski, mis tuli koju kätte?

Tegelikult töötasin ma Hans Heidemanni nimelises trükikojas. Tegin seal lehemontaaži ajalehtedele Edasi ja Vperjod. Kui Edasist sai Postimees, siis uus leht tahtis kogu tsükli oma kontrolli all hoida ja sestap liikusin ma trükikoja hingekirjast lehetoimetusse. Mingil hetkel hakkas Postimehe vahel ilmuma meelelahutuslik lisa (millest hiljem eraldi leht sai) ja siis mõne aja möödudes tekkis seal üks finants-juriidiline vaidlus, mispeale kõik selle lehega seotud isikud lahkusid ja tegid nädalalehe Liivimaa Kuller. See on siis vist see, mida mõeldi ajaloohämarusse kadunud lehena. Minu mälestustes on Liivimaa Kulleril igaveseks üks soe ja kena koht tallel. Äge kamp oli. Ka ilmus selles lehes hulk minu tõlkeid ja isegi mõned mu jutud, artiklitest rääkimata.

Liivimaa Kulleri toimetuses. Foto arhiivist.

Igaks juhuks seletan, et trükitööstuses tähendab montaaž seda, kus monteerija paneb juppidest kokku ajalehe (või muu trükise) külje-poogna ja siis tehtust valmistakse mitme operatsiooni tulemusena trükiplaat. Jupid olid alguses tõmmis tinalaost, kuhu ma siis maketi järgi kleepisin fotod, raamid ja ehispealkirjad. Kõik see läks paksule, kergelt elektriseeritud kilele, millest siis valgustati-ilmutati trükiplaat. Postimehe ajal olid juba arvutid ja tinaladu asendus arvutis küljendatud ja väljaprinditud kiledega, kuhu siis pildid ja pealkirjad lisasin. Tänapäeval pannakse kõik muidugi arvutis kokku ja monteerijat kui sellist pole vahele vaja.

Trükikotta sain tööle aga nõndamoodi, et vedelesin ühel päeval Pirogovi pargis ja mu kõrvale istus tuttav muusikakooli tüdruk, kes uuris, kas ma tööd juba olen leidnud? Ütlesin, et pole. Tema vastu, aga kas sa tööbüroos oled käinud? Mina vastu, et ega sealt midagi ei saa. Tema läks aga  konkreetseks: tööbüroo on veel tund aega avatud, mine kohale ja uuri, kas neil on midagi pakkuda või ei? Läksin siis, tööpäev hakkas juba lõpule jõudma, daamidel oli seal päeva viimane kohv käsil, aga mind võeti jutule, kuulati ära. Noh, et tuleb uksest sisse pikajuukseline needitud ja kettides metallimees ning täitsa inimese kombel räägib. Huvitav ju! Rääkisin siis, et tahaks tööd, aga kaheksast viieni mitte, sest hommikul ma magaks. Nad veidi mõtlesid, helistasid kuhugi ja saatsid mu trükikotta.

Tartus kohtasid ka Enet, et on sul selle sündmusega seoses lugu pajatada?

Isiklik küsimus! Taolistele on keeruline vastata, eriti kui see ei puuduta vaid mind, aga üks lugu tuleb kohe meelde. Sõitsime bussiga Saaremaale. Esmakohtumine tulevase ämmaga ja puha. Öösel aga läks talv iseäranis hulluks ja temperatuur oli varahommikul alla kolmekümne miinuse, bussil aga oli suvediisel sees, mis läks sültjaks ja nii me tee peale jäimegi. Bussifirma oli rämps ja juht jobu ning nõnda me siis seal metsavahel mahajahtuvas bussis külmetasime ja ootasime, millal tuleb järgmine liinibuss. Paari tunni pärast see tuli, aga kuna teine firma, siis pidime uued piletid ostma ning pärast nägin ma kuu aega vaeva, et bussifirmast raha tagasi saada. Igatahes oli see mu elu pikim bussisõit Eestis: pimedas alustasime ja pimedas lõpetasime ja sellisena on igaveseks meeles.

Oled olnud kogu nooruse linnapoiss, aga nüüd elad juba aastaid Saaremaal. Kas – kui üldse – see on mõjutanud su arusaamist ulmest või valikuid, mida lugemisel teed?

Kui päris aus olla, siis enamus minuealisi eestlasi oli nii või teisiti maaeluga seotud, et pea kõigil olid vanavanemad või sugulased kusagil maal. Pealegi, suved veetsin ma maal vanavanemate juures. Väiksena sedavõrd, et ema hiljem rääkis, et lasteaias suisa naerdi alguses mu kõnepruuki.

Aga saarele kolimine vist midagi eriti ei muutnud, lugemust kindlasti mitte. Ehk alguses? Ma ei tea, kas mõjutas agraarne keskkond, aga ma lugesin siis õudust rohkem kui kunagi varem. Õudust olen ma kogu aeg hinnanud-lugenud, aga niimoodi järjest. Samas, umbes sel ajal tuli ka nn Jaapani õuduse laine, eelkõige muidugi filmid sorakil juustega tüdrukutest ning sestap sai ka samasuguseid raamatuid otsitud jne.

Kui saaksid minna ajas tagasi ja soovitada midagi enda nooremale minale, siis millisesse aega läheksid ja mida soovitaksid?

Kui ulme lugemisest üldse on olnud kasu, siis olen aru saanud, et ei saa elu ümber mängida. Muudad midagi ja kõik läheb vaid hullemaks. Pealegi, kui ma isegi olen oma elus midagi valesti teinud, siis ilmselt on ka need eksisammud asja ette läinud. Vaatasin praegu mõttes oma elu üle ja mingit tohutut valesammu või valearvestust küll ei meenunud. Jah, võinuks olla noorena ehk riskialtim ja löönuks ehk rohkem kaasa kõiksugu riskantsetes projektides. Võimalik, et ma oleks praegu haljamal oksal ja mida kõike veel, kuid tõenäoliselt oleks ma hoopis võlgades või väetaks mu roiskunud kere kusagil metsasalus lepavõsa altpoolt.

Oled olnud Eesti Ulmeühinguga väga lähedalt seotud juba aastaid. Kas on midagi, mida just kogukond on sulle õpetanud? Meenub sulle mõni lahe „valgustuslik“ või muidu meeldejääv hetk mõnel ürituselt?

Ma ei julgeks väita, et Ulmeühing oleks midagi teistmoodi kui mõni töökoht või mõni muu ühiskondlik mull. Kui ulme kõrvale jätta, siis on kõik ju suuresti sama. Hulk erisuguseid inimesi, kes püüavad ühte asja ajada. Mõnikord on konfliktid, aga eks ühine eesmärk jne.

Kas just õpetanud, aga mõnus tugivõrgustik on see küll. Mõnikord tundub, et milleks see kõik, aga käid korra mandril mõnel ulmeüritusel ja pärast on kumm taas mõnda aega täis. Pärast Estconi suisa pool aastat. Võimalik, et tsentrist pisut eemal elades tajun ma seda kõike teravamalt, aga äge see on.

Esimene ehk Estcon '98. Foto: Taavi Tuvikene.

Eks neid seikasid ja juhtumusi ole omajagu, aga mul tuleb siin tõrge ette. Ma võin endast igasugu lugusid rääkida, aga kuna mängus on ka teised inimesed, siis puudub mul moraalne õigus neid lugusid avalikult rääkida. Rääkimiseks peaks ma siis kõigilt asjaosalistelt loa saama, aga kes seda viitsib. Umbes selsamal põhjusel pole ma ka oma karvasest elust mälestusi kirja pannud, kuigi suisa on nõutud...

Tänapäeva täiskasvanute üks levinud ulmemeem on kurta, et kus siis kõik need lendavad autod on, mida lapsepõlves lubati? Missugune oli sinu lapsepõlve unistuste tulevik? Mis ajastu unistused kõnetavad isegi veel nüüd, paljulugenuna? 

Täiskasvanud ja vanemad inimesed üldse kurdavad palju. Küll pole lendavaid autosid, küll pole eesti ulmel tulevikku jne.

Ma ei ole ulmet kunagi lugenud tuleviku ettekuulutuse või mingi ülima või salajase tõe pärast. Ikka pigem meelelahutus ja/või mõttemäng. Mind ei huvita, kas raamatus toimuv on võimalik, mulle on oluline, et oleks lugu, oleks ideid ja mõtteid, et autor oskaks selle kõigega midagi teha jne.

Ühte lapsepõlve unistust mäletan ma küll. Keeli veel ei osanud, aga eestikeelsele ulmele hakkas ring juba peale saama ja mulle olid juba kätte sattunud esimesed võõrkeelsed ajakirjad ja raamatud. Vaat siis ma küll unistasin, et võiks olla masin, kuhu paned võõrkeelse trükise ühest otsast sisse ja teisest otsast tuleb välja samasugune, aga juba eesti keeles. Kuna unistasin Eesti NSV-s, siis tekkis kohe ka mure, et kus ma taolise masina abil tehtud trükiseid saan hoida-peita, sest jama tuleb niikuinii. Samuti oli ilmselge, et kui mu kätte taoline masin satuks, siis seda tuleks veel hoolikamalt peita-varjata. Ju ma mingi null-ruumilise sopistuse oma toale juurde unistasin. Noh, et kõik unistuse elemendid tööle hakkaks.

Oled kaua ulmega tegelenud – mis on Eesti ulmes selle aja jooksul kõige rohkem muutunud? Ja kas on midagi, mida sa tahad, et ei muutuks kunagi?

Eestikeelset ulmet on palju saanud. Sa ei pea enam seletama, mis see ulme üldse on. Ei, loomulikult ei tea paljud, mis on ulme, aga mingi vaistlik aimdus on siiski paljudel olemas. Enam pole vaja keeli osata, saab vaid eesti keeles lugedes hakkama, isegi vaid eesti autoreid lugedes.

Ma tahaks, et ulmet ikka ilmuks, palju ja erinevat. Tahaks, et inimesed loeks eesti keeles, kirjutaks eesti keeles. Jah, ma saan aru, et mikroturg ja puha, aga teisalt ikka uhke värk kah.

Millised on sinu jaoks kõigi aegade parimad eesti ulmeteosed?

Sellele küsimusele on päris võimatu vastata. Mul pole lemmikteoseid ja parema mõiste on enam kui suhteline.

Kui ma aga siiski proovin, siis esimesena ehk Eiv Eloon ja tema „Kaksikliik“. Indrek Hargla eksortsist Grpowski lood, mis mu meelest kaaluvad üles mehe kõik muu loomingu. Maniakkide Tänava romaan „Mehitamata inimesed“. Joel Jansi romaan „Ajudraiver“, mis muarust sai häbematult vähe tähelepanu. Jaagup Mahkra kogumik „Must vend“, mis mulle küll 100% ei meeldinud, aga mis on siinses ulmes ikka ülikõva saavutus. Kõik Laura Loolaiu tekstid on meeldinud, vaid üks jutt ja romaan on lugemata.

Samas, kindlasti jäi mul keegi nimetamata või kui ma vastanuks kuu aega hiljem, siis võinuks siin nii mõnigi nimi ja teos hoopis erinev olla.

Milline Eesti ulmekirjanik on sind kõige rohkem üllatanud, olgu siis teemade, stiili või arengu poolest?

Suure lugemusega kaasneb see probleem, et järjest vähem on üllatusi. Omal ajal üllatas Friedebert Tuglas, kui selgus, et kooliprogrammi tüütu Illimari-autor on kirjutanud enam kui korralikku ulmet. Üllatus-lohutus olid ka Helju Rebase ja Urmas Alase jutud, mis andsid lootust, et kunagi on eesti ulme.

Hiljem muidugi Indrek Hargla, kes miski kümnekonna jutuga saavutas eesti ulmes täiesti uue taseme ja mis kõikse ägedam – ta ei jäänud sinna pidama –, muudkui areneb edasi.

Joel Jans, kes on teinud siinses ulmes ehk kõikse peadpööritavama arengu. Meenutage ta esimesi ilmunud tekste ja võrrelge viimastega. Ja ei ole vaid sõgedad ideed, kirjandust on samuti piisavalt, suisa võimsalt.

Laura Loolaid, kes kirjutab igati pädevat ulmet, mida lugedes ei pea end pidevalt lohutama, et eesti autor.

Jaagup Mahkra, kelle harvailmuvad tekstid on sedavõrd vägevad, et suisa kadedaks teeb.

Miikael Jekimov, kes segab kokku kummalisi žanrikokteile. Kas Eestis ongi keegi teine näiteks new weird'i teinud?

Kas sinu arvates on mõni „kadunud“ või alahinnatud Eesti autor, keda tahaksid rohkem esile tõsta?

Kindlasti Reedik Palm. Mäletan, kui Tormi Ariva teda luulude-antoloogiasse soovitas, siis ma olin ikka suisa hämmingus, et selline tase ja täiesti teadmata autor. Võib vaid fantaseerida, mida ta oleks veel kirjutanud, kui oleks pikemalt elanud. Kahjuks on meil temalt lugemiseks vaid kaks ilmunud ulmejuttu.

Mul on päris kahju, et Matt Barkeri esimesed kolm romaani ei ilmunud – need oleks siis küll sündmus olnud.

Uuematest ehk Freyja Ek, kelle kolmele jutule oleks küll lisa tahtnud...

Kuidas mõjutab Eesti kultuur või keel meie ulmet? Kas on midagi, mis on iseloomulik ainult meie autoritele?

Kirjandus on eelkõige ju keele fenomen – seega, mõjutab ja kuidas veel. Iseküsimus, kui palju autorid keele võimalusi kasutavad. Eks osaliselt on teatav vaegkeelsus ulmekirjandusse sisse programmeeritud, sest liigpalju raudasid korraga tules ja ei saa ainult keskenduda keeleilule või keelemängudele, stilistilistele uperpallidele. (Igaks juhuks märgin, et ega eesti mitteulmekirjanikel selle va keelega ka kõik korras pole. Isegi paljud auhinnatud teosed on enam kui vaese keelega.)

Iga rahva ulmekirjandus jaguneb laias laastus kaheks: on selline üleüldisem, nn internatsionaalsem ulme ning siis selline, mis korralikult juurdunud konkreetsesse rahvasse/keelde. Üks pole teisest halvem ja tihti võib isegi ühe ja sama autori loomingust leida nii üht kui ka teist.

Kas just iseloomulik, aga proportsionaalselt on eesti ulmes hästi palju mütoulmet. Noh, et kui eesti ulmet mingi tordi või pitsana kujutada ja see erinevate alaliikide järgi sektoriteks lõigata, siis oleks kõiksugu mütoulme sektor kõvasti suurem, kui on see paljude teiste riikide rahvaste ulmes. Kuid eks seetõttu on meil mõnd muud jällegi vähem, korralikku SF-i näiteks.

Kui sa paar aastat tagasi koostasid kümnendite lugemissoovitusi, siis mida üllatavat või ootamatut selle käigus tähele panid? 

Need ei olnud soovitused, pigem abinimekirjad Lugemise Väljakutse grupi ulmeväljakutsele. Kuna need juba kokku said pandud, siis mõtlesin need ka Reaktoris jäädvustada.

Haapsalus HÕFFil. Foto: Lemmi Kann.

Kas just üllatavat või ootamatut, aga huvitav oli vaadata küll, et mis tekstid samal ajal erinevate riikide keeltes ilmusid. Mind on selline võrdlemine kogu aeg huvitanud. Teha tabel, kus siis aastate lõikes näha, mis ilmus näiteks „Düüniga“ samal aastal Prantsusmaal, Hispaanias, Venemaal, Poolas või suisa Argentinas? Ainult et kelle jaoks seda teha? Peas on see mul niiehknaa olemas, aga teised sellest heldida ei suudaks, sest nad ei teaks neid väiksemate rahvaste-riikide tipp- ja võtmeteoseid.

Kui peaksid soovitama mõnda vähem tuntud teost, mis on sind sügavalt puudutanud, mida ikka ja jälle uuesti loed või siis avastad end selle peale mõtlemas?

Siin tuleb taas mängu see ammuse nooruse teema, kus lugemus väiksem ja elamus oli lihtsam tulema.

Nimetaks ehk viis Loomingu Raamatukogu vihikut – kolm kogumikku, lühiromaan ja romaan – Josef Nesvadba „Einsteini aju“, Andrei Balabuhha „Eelkäijad“, Banguolis Balaševičiuse „Kümme tuhat Einsteini“, Vadim Šefneri „Viie veaga noormees“ ja Tor Åge Bringsværdi „Pinocchio paberid“. Ja boonusena vendade Strugatskite romaan „Raske on olla jumal“.

Sa oled tegelenud ja tegeled praegugi üht või teistpidi ulme kirjastamisega. Mis sulle selle juures kõige rohkem meeldib? Mis on seni olnud suurimad väljakutsed?

Pigem on kirjastamisega tegelenud teised, mina ikka rohkem toimetaja-nõuandja. Gururaamatus on kirjastaja pigem ikka Joel Jans. No pole mul seda asjaajamise soolikat, kohe üldse pole. Aga kui oskan ja suudan, siis ma ikka püüan abistada.

Kõige rohkem meeldib selle nn kirjastamise juures vabadus. Jah, sel vabadusel on piirid raha ja turu väiksuse ja mille kõige muu näol, aga seda vabadust on siiski kõvasti rohkem, kui oleks teiste kirjastuste uste taga kraapides.

Ma ausaltöelda ei mõtle väljakutsete kategoorias, protsess pigem. Muutunud on vast see, et kunagi, eelmisel sajandil, Elmataris ja mujal olid mul suured plaanid ja aastate kaupa kõik peas paigas, et mis mille järel peaks ilmuma. Praegu on see kõik märksa realistlikum: iga raamatut tuleb teha nagu oleks see viimane, sest kunagi ei tea, kas ütleb tervis üles, sured lihtsalt maha või ei tasu see kõik enam ära. Võimalike väljaantavate teoste hulk on siiski lõplik, et raha hulk, tegijate võimekus, turu vastuvõtuvõime jne. Seega, iga ilmuv asi on vähemasti meie jaoks väga oluline. Eks tõlgetega on taolise liini ajamine ka lihtsam.

Oled koostanud mitu antoloogiat, millist pead kõige õnnestunumaks?

Viimane tundub alati kõige parem. Seega, tänavu ilmunud õudusantoloogia „Dracula külaline“, kus mul olid praktiliselt vabad käed, piiras vaid maht. Jah, esialgne kontseptsioon ei õnnestunud, aga puhtalt anglo-antoloogiana saigi kompaktsem.

Kui aga kaalukust ja oletuslikku jälge ulmelukku hinnata, siis ilmselt on parim Joel Jansiga kahasse koostatud „Minu isa luulud“, mis kogus ühtede kaante vahele tuumaka valiku aastail 1953–1989 ilmunud (nõukogude) Eesti ulmejutte.

Millist antoloogiat oli kõige keerulisem kokku panna?

Keerulisust saab vähendada niimoodi, et paned endale alguses mängureeglid paika. Näiteks oled realistlik ja välistad kohe tekstid, mida sa kindlasti avaldada ei saa. Ka tuleb paika panna kontseptsioon, et mida sa üldse tahad teha, mis on lõppeesmärk. Sa võib-olla ei ütle seda isegi valjult välja, aga endal võiks see peas selge olla. Samas, raamatu ilmudes oleks see ilmselt arukas ikkagi sõnastada, sest siis ka lugejal lihtsam...

Kui konkreetselt, siis kõige keerulisem oli ilmselt esimene – „Olend väljastpoolt meie maailma“. Seda koostades polnud mul aimugi, kes selle kirjastab. Kusagilt tuli aga alustada ja nii ma tõlkisin ise ja jagasin jutte ka sõpradele-tuttavatele tõlkimiseks. Kuna valitud tekstid olid vabavara, siis jäi alati võimalus need antoloogia ebaõnnestumise puhul lihtsalt kusagil ükshaaval ära avaldada. Tol ajal oli veel ka probleeme originaalide kättesaamisega ja nii mõnelgi juhul tuli valida just see teos, mis oli mul originaalis olemas-kättesaadav. Takkajärgi tahaks ma veel kord (nüüd juba postuumselt) tänada Leo Metsarit, kes liitus projektiga küll alles siis, kui mul juba kirjastusega Elmatar olid käed löödud, aga kes tõlkis siis kiirelt ja korralikult ära kõik need tekstid, mille tõlkimine projekti ebamäärasuse tõttu venima oli jäänud.

Kui saja aasta pärast koostataks ülevaatekogumikku praeguseaja kohalikust ulmest (tööpealkirjaks näiteks XXI sajandi luulud), siis missuguseid tähelepanekuid selle saatesõnasse  pakuksid? 

Vastik küsimus! Nüüd ma hakkan pidevalt mõtlema, et mis tekstid seal peaksid olema...

Aga kui tõsiselt, siis seda XXI sajandit on olnud vaid veerandi jagu ehk 25 aastat. Eesti ulme võib ülejäänud 75 aastaga suisa interplanetaarsele tasemele tõusta, aga võib ka muu eesti kirjandusega sünkroonis olematuks hääbuda.

Üks tähelepanek mul on, täpsemalt see jõudis mulle kohale antoloogiat „Libakass“ lugedes. Eesti ulme on kuidagi küpseks saanud. Autorid kirjutavad täitsa vabalt ja igatmoodi. Iga kord ei tule küll 100% välja, aga enesekindlust jagub küllaga. Ja veel ka see, et peale on kasvanud täiesti uus ports autoreid, kelle loomemotiivid polegi mul alati selged, aga tulemust on küll ja eks see kokkuvõttes loebki. Ja kui ma seda ükskord olin märganud, siis panin seda tähele ka uuemate jutuvõistluste tekstide puhul, aga samuti Kaarnakirjas ilmunud asjadel.

Kas-kuidas väldid rohke lugemisega paratamatult kaasa hiilivat tüdimust ja nähtud-küll-sündroomi? Nimeta mõned kunagi armsad troobid või võtted või looelemendid, milest oled tänaseks välja kasvanud?

Eelkõige püüan ma ühte autorisse-laadi liialt mitte kinni jääda. Sellest ka minu sarja-põlgus – elu lõpp on minusugusel suht hoomatavas kauguses ning kulutada allesjäänud aastaid mingite paljudesse köidetesse laialimääritud lookese peale… Tänan, ei! Eks maitsed ka muidugi. Kui Poolas ilmub uus „Nõidur“, siis olen ma kui rahutu poisike, kes kohe peab seda lugema. Õnneks Andrzej Sapkowski hoiab taset ja nurka ei lõika.

Ma ei saaks öelda, et mul oleks looelemente või alamžanre, mis kunagi meeldisid ja mida ma nüüd enam ei taha. Kõik sõltub siiski autorist, autori tasemest ning üllatusi ikka juhtub. Loed tehnopõnevikku ja isegi naudid või leiad fantasyromaani, mis polegi nõme jne.

Sa loed ka palju erinevates slaavi keeltes. Kuidas sina leiad tee vene ulmekirjanduse juurde tänases poliitilises kliimas? Kas autori hoiakud või vaated mõjutavad su lugemisotsuseid? Kas kirjandust peaks vaatama poliitikast lahus?

Tänapäeval enam väga ei leia. Vanu nõukaaegseid asju loen küll, aga tänapäeva Venemaa autoreid mitte eriti. Eks vanast harjumusest hoian pilku peal, jälgin protsesse, aga lugemishimu enam eriti pole. Kui autorist on saanud Putini-truu ja sõdaõigustav limukas, siis on üsna keeruline lugeda raamatust kõiksugu õilsaid mõtteid. Võlts ja pettumustvalmistav on see kõik.

Samas ei ole minust saanud ka taolist eestlast, kes vanasti omaette habemesse pobises: venelased pole võimelised ise midagi looma, kõik on varastatud ja/või jäljendatud ning kes nüüd sõja valguses kõike seda saavad/julgevad avalikult kuulutada. (Ma mõistan ukrainlasi, kes niimoodi arvavad, sest neile on sõda taolise õiguse andnud. Mõistan, kuigi pole nõus.)

Autori isik ja hoiakud mõjutavad alati, aga varasemalt suutsin ma sellest pisut mööda vaadata. Võtsin küll teadmiseks, aga ei lasknud end segada. Ja eks kõik see x-ismidest tõukuv ebakultuurne kultuuriline kaevikusõda olegi rumal ja kius kiusu pärast. Loomingus ei ole tabuteemasid ja ega looja ei suuda ka vastutada selle eest, kuidas mõni tühmus ta loomingust aru saab ja millised järeldused teeb. Loomingus on kõik lubatud või siis peaaegu kõik, aga kui looja võtab n-ö inimsööjaliku positsiooni ja hakkab lihtsalt elajaliku režiimiga koostööd tegema, siis saab ta süüdistada vaid ennast.

HÕFFil ehk «Kas sina juba oled mind toitnud?» Foto: Lemmi Kann.

Tegelikult oleks see kõik eraldi artikli teema. Mind need küsimused painavad, aga ma pole kindel, kas see kõik ka teistele korda läheb. Pealegi, taoline artikkel oleks poole aastaga ilmselt juba elule jalgu jäänud, sest Peipsi-tagused loovisikud võtavad järjest uusi ja madalamaid poose ning tänane (veel) korralik inimene on homme juba lurjus, kui mitte timukas.

Kui sul oleks võimalus ajas rännata, siis kuhu ja millal sa läheksid?

Kindlasti tulevikku. Minevikku olen nõus rändama vaid kronoskoobi või mõne muu ajavaaturi abil, et füüsiliselt minevikku kindlasti mitte. Miks? Peamiselt meditsiinilistel põhjustel. Samas, kes mind seal tulevikus ka ootab ja kas ma üldse tahaksin olla mingi sipelgas kiirtee serval?

Kas sa võtaksid vastu pakkumise laadida oma teadvus pilve ja elada igavesti? Miks?

Pigem jah. Eks sõltub ka pakkumisest. Kelle pilv? Minu teadvuse õigused ja kohustused seal pilves? Kas pilve laadimine on varukoopia tegemine või tähendab see minu maapealse elu lõppu? Noh, kui mõne aja pärast on tervis juba ribadeks, siis võib selle elu ju niimoodi ka lõpetada, aga praegusel hetkel olen nõus vaid kopeerimisega...

Kas sa usud, et me elame simulatsioonis?

Ei usu. Kui mu elu oleks simulatsioon, siis oleks see kuradima hästi tehtud, aga suht jabur. Ma arvan endast küll enam kui hästi, aga loogiliselt võttes ei hakkaks keegi minu elu laadis jamaga tegelema. Ikka ei usu!

Kas sa usud, et inimkond kohtub kunagi tulnukatega? Kui jah, siis kas sinu arvates saab see kontakt olema pigem healoomuline või mitte?

Kunagi juhtub kõik. Kui võõrtsivilisatsioone on – ja miks neid ei peaks olema –, siis võime ka kohtuda. No on raske uskuda, et inimkond ainus on. Healoomuline või mitte, see on alati vaieldav. Kui saabuksid isegi mõne supertsivilisatsiooni esindajad ja hakkaksid meid paremale järjele aitama, siis alati on neid, kelle jaoks taoline tegevus on toores terror. Ja kas nende parem on ka meile parem?

Mis on elu mõte?

Elamine, ellujäämine – see kõigepealt. Kui aega ja tahtmist on, siis võiks end teostada, tegeleda meelepäraste asjadega. Ja kõige selle juures püüda elada nii, et sa ei teeks teistele inimestele eriti haiget. Niikuinii teed, aga peaksid pingutama, et teeksid seda võimalikult vähe.