Wikipedia ütleb nii: "Leila Tael-Mikešin (kodanikunimega Leila Liivak) on Eesti ulmekirjanik ja kunstnik. Ta kirjutab peamiselt õuduslugusid. Ta on Ulmevõrguajakirja Reaktor aktiivne raamatuarvustaja ja autor portaalis Poogen, kus avaldab jutte pseudonüümi Daria666 all. Suur osa tema loomingust on avaldatud tema kodulehel."

Poognal on keeled nüüdseks katkenud, "Reaktor" jätkuvalt püsti ja ka arhiiv saadaval, blogileheküljel valitseb mitu aastat vaikus - kuidas siis nii, kas ulmepisik sai vaktsineeritud?

Ulmepisik ei ole kohe kindlasti vaktsineeritud. Kirjutan vaikselt ja aeg-ajalt ikka edasi. Poognast kolisin üle Wattpad´i, sest seal olevat rohkem lugejaid. Tõepoolest, seal on väga palju lugejaid ning veel rohkem autoreid. Kahjuks jäävad eestikeelsed kirjandusteosed Wattpadis selgesse vähemusse ning sain päris kiiresti aru, et midagi Poogna sarnast sealt oodata ei tasu.

Ehkki raamatupoed paberkandjal raamatut kaua letil ei hoia, võib Leila Liivaku e-raamatu ikkagi soetada. Kirjutamispaus kaasajal ei tähenda täielikku silmapaistmatust või hullem, unustamist. Kuidas kirjutamisega praegu läheb ja mis edasi plaanis?

Ütlen ausalt, et praegu ma ilukirjanduslikke teoseid ei kirjuta. Küll aga olen ma tegelenud väljundite otsimisega e-raamatute avaldamiseks. Eesti lugejaskond on üsna väike ning miks mitte tõlkida oma vanemaid kirjateoseid inglise keelde, et kaugemal elavad ulmehuvilised neid samuti lugeda võiksid.

Omal ajal e-raamatu avaldamine oli innovaatiline, nüüdseks üsna tavaliseks saanud praktika. "Loojate mängud" on ka hetkel saadaval. Kuidas valitud meedia neliteist aastat seiklusi kokku võiks võtta?

Neliteist aastat? Küll aeg ikka lendab! E-raamatud ei ole neljateistkümne aasta jooksul kuidagi suutnud teed minu juurde leida. Tean, et paljud käivad ringi, taskusse mahutatud telliskivipaksuste raamatute mahus elektroonilist lugemisvara, aga ekraani pealt lugemine ei ole minu jaoks. Sellegipoolest on mul hea meel, et inimesed loevad raamatuid ka siis, kui tehnika areng tohutu kiirusega eest ära kappab ning püüab vilkuvate piltidega kõrvale tõrjuda teksti, just nagu selles laulus, kus video saatis teise ilma raadiostaari.

Hea, et Sa seda küsisid, sest mulle meenus seoses e-raamatutega kunagine alustamata jäänud projekt, milles tahtsime koos ulmekirjaniku ja luuletaja Kaidi Kanguriga teha podcasti, kus loeme ette minu blogiromaani „Artist ja Ööliblikas“. Äkki peaks ikka ära tegema, sest audioraamatu kuulamine on tänapäeva elutempo juures veel mugavam kui ekraanilt lugemine.

Arvestades "Reaktoris" ilmunud arvestatavat kogust sinu raamatuarvustusi, loed usinasti. Mis viimasel ajal laual, mis öökapil?

Öökapiraamatuks, mida ikka ja jälle lehitsen, on Matthias Johann Eiseni „Eesti mütoloogia“. Meie rahvapärimuse tegelased on nii põnevad, et neist võiks lõputult ulmejutte kirjutada. Kratid, nõiad, kodukäijad, vanapaganad… Olles teemat põhjalikumalt uurinud, tean, et rahvajuttude kangelased on jäänud rohkem lasteraamatutesse. Toon siiski välja ühe raamatu, mille sarnaseid võiks rohkem olla: Timo Talviku „Sulid ja sulased“. Selles põnevas ja seiklusterohkes romaanis leidus rohkelt eesti rahvapärimusest tuntud tegelasi ning tegemist ei olnud lastele suunatud kirjandusteosega, kuigi sündmustik võttis kohati üsna muinasjutulisi varjundeid.

Muide, ma sain selle raamatu olemasolust teada tänu ERR-i järjejutule, sest pikki bussisõite tehes on mul kombeks huvitavaid lugusid kuulata. Kuna järjejuttudes loetakse raamatutest ette ainult katkendeid, ei saanud mu süda enne rahu, kui olin raamatukogust „Sulid ja sulased“ laenutanud ja läbi lugenud.

Mis on sind ulmes positiivselt rõõmustanud, mis mitte niiväga?

Positiivselt rõõmustab mind kodumaise ulme jätkusuutlikkus. Hoolimata kõigest, mis maailmas toimub, kirjutavad ja tõlgivad Eesti ulmekirjanikud usinalt edasi ning välja antakse üha uusi üllitisi. Eriti tore on see, et ulmekirjutamise töötoad endiselt tegutsevad ning nendest võrsub Eesti ulmemaastikule värskeid autoreid järjest juurde.

Mind paneb muretsema AI pealetung, sest juba praegu illustreeritakse raamatuid tehisaru abil. Mis saab siis, kui tekste hakkab samuti koostama robot ning kirjaniku hooleks jääb ainult märksõnade andmine? Neliteist aastat tagasi oli selline mõttekäik puhas ulme, sest isegi e-raamatud pidi valmis kirjutama ja illustreerima inimene. Nüüdseks on robotitest saanud meie igapäevased kaaslased. Võib-olla peaksime leppima sellega, et aja möödudes saab ulme paratamatult reaalsuseks, sest nii on ju alati olnud. Või siis mitte?

Kuidas tundub kodumaine ulmemaailm nüüd ja võrreldes eelnevate aastatega? Kas on saabunud täiskasvanupõli, ehk on tulnud kommertsialiseerumine omaaegse entusiasm-motiveerituse asemel...

Arvan, et entusiasmi ja motiveeritust jätkub endiselt, sest Eestis on väga raske kirjutades rikkaks saada. Enamus kodumaistest ulmekirjanikest kirjutavad ikkagi eeskätt selle pärast, et neil on palju häid mõtteid, mida nad tahaksid lugejatega jagada.

Kuidas ise ennast vaatad, näiteks võrreldes 13 aasta taguse intervjuuga?

Selles intervjuus olin ma kurtnud vikerkaareteemade vähesuse üle eesti kirjanduses. Tänapäeval on seda teemat nii kirjanduses kui mujal ühiskonnas päris palju. Minu loomingus figureerivad endiselt väga erineva orientatsiooni ja sooidentiteediga tegelased ja usun, et kedagi ei üllataks enam ulmejutud geimeestest tegelastega.

Sarnaselt 13 aasta tagusele ajale olen jäänud kirjutama lugusid nimetutest linnadest ja maailmadest, sest minu jaoks on tegelased ja sündmused tegevuskohtadest palju olulisemad.

Lemmikautorid on mul üldjoontes samad, kuid olen vahepealse aja jooksul muutunud palju tolerantsemaks. Näiteks lugesin läbi J. K. Rowlingu „Harry Potteri“ saaga esimese raamatu ning mõistsin, miks see lastele nii väga meeldib. Kui luuad ja võlukunst kõrvale jätta, on tegemist koolinoorte seiklustest jutustava romaanisarjaga. Lastel on lihtne ennast tegelastega samastada. Nii palju see sari siiski meeldima ei hakanud, et ülejäänud osasid lugema hakata.

Koomikseid ma ei ole joonistama hakanud, kuid tegin koos Kadri Mehidega ennustuskaartide paki, millel on tegelased minu blogiromaanist „Artist ja Ööliblikas“. Kadri Mehide on suur anime fänn ning tema teosed on äratuntavad animele iseloomuliku stiili poolest. Minu joonistustes domineerib endiselt tsirkuse ja hullumeelsete naeratuste teema, just nagu 13 aastat tagasi.