Timo Talviku (Reaktoris nimega Tim Hornet) esimest raamatut lugedes kerkivad minu jaoks esile kaks põhilist teemat – esiteks küsimus kirjanduslikult nauditava teksti loomisest kui lihvitavast oskusest, teiseks küsimus konkreetse autori või teose paigutamisest meie kirjandus- või kultuuriruumi. Teine küsimus pole veel õigupoolest kuigi aktuaalne, autor on selleks liiga verivärske ja ei saa veel neid ootusi tekitada üheski lugejas, aga pikemas perspektiivis tekib see küll, praegu saab eelkõige rääkida seostest, mis tekivad konkreetse raamatuga. Ent seda ehk suuresti juhul, kui esimene küsimus – kas kirjutamine on treenitav oskus – saab jaatava vastuse.

Mõnele tundub, et kirjanduses on need asjad ikkagi suhteliselt jäigad – Sulle kas on antud või ei ole. Mõni kirjutab ühe raamatu viisaastakus ja tegemist on kümnendi suursündmusega, teised aina kirjutavad ja kirjutavad ja pälvivad ainult grafomaanitiitli. Erinevalt näiteks pikamaajooksust ja läbitud kilometraažist pole kirjutuskvaliteedi põhiliseks indikaatoriks sugugi mitte pastakakilometraaž. Vahe on muidugi selles, kas kirjutatakse mugavustsoonis või nõutakse endalt enamat.

Ja tõtt-öelda tundus Tim Horneti looming (mida ma Reaktori püsijutuarvustajana päris tihti lugesin) natukene näpuharjutuste või ajaviiteharrastusena. Tema sagedane meetod oli üldtuntud muinasjuttude „tõlkimine” teadusulmeliste vahenditega. Selle näol on ju pigem tegemist jutustamismängu kui nö päris kirjutamisega. Ja ütlen seda täie teadmisega, et enamik Shakespeare’i on kah millegi varasema ümbertöötlus või tõlgendus. Ent Horneti tekstid olid siiski remiks, mille põhiline mõju lugejale kippus seisnema suhtes originaaliga. Uued tekstid tulid, aga sähvatust ei paistnud olevat tulemas. Tekstid ei libisenud ka allapoole mingist teatavast tasemest, ikka oli tajuda mingit jutustamisindu (mis sageli ju samastatav jutustamisanniga) või dialoogiloome alget, aga see ei hüpanud ka üle oma varju. Ikkagi sellised siuh-säuh puändini jõudmised.

Siis tuli jutuvõistluse teine koht „Kuningatütre varju” eest. See oli päris laadna jutustamislaadiga tekst, pigem ikkagi hoolega komponeeritud jutustus kui et mõni anekdoodi mõõtu lühijutt. Jutt aitas näidata, et mingi iva on Sarviku kirjutamises kuskil olemas – see miski, mis teeb tekstid ikkagi lihvimisvääriliseks ja kus aeg annab arutust töö sihile. Säärasel silutud kujul ei saagi seda taandada üksnes grafomaaniaks – ja õnneks on autoril jaksu siluda, mitte lihtsalt öelda, et ah, mis ma nüüd, mis need ideed niiväga, kes siis mina olen, et hakata. Tolle jutuvõistluse teine koht on sihikindla töö edulugu.

Sedasama töökuse edulugu ilmutab ka „Sulid ja sulased” – siin on autor julgenud maalida sündmusi pikkamööda, lasta neil kulgeda sammhaaval. Pole seda puändi juurde kiirustamist, mis iseloomustab tema Reaktori-nupukesi. Mis vähemalt iseloomustas neid seni, kuni ma püsiarvustaja olin, võib-olla on praegu midagi muutunud – ja kui see omadus on siiani küljes, siis ilmselt on tegemist lühivormi järjepideva kirjutamise paratamatu kõrvalnähuga, mistõttu neid ei peaks üleüldse omavahel võrdlema. „Sulid ja sulased” on igatahes juba veidi (enese)teadlikuma autori korralikumalt jutustatud tekst. Stiil on paigas, saab lugeda ja nautida.

Sisu poolest ajab veidi kukalt sügama tõdemus, et tegemist on kirjandusega, mille oluline mõju seisneb viitelisuses. Reaktori-tekstid olid muinasjututöötlused, „Kuningatütre vari” oli samuti Uinuva Kaunitari ümbertöötlus (kuigi jah, virtuaalreaalsus ja hulk ootamatusi, aga ikkagi laenatud põhjaga), kuigi lastud läbi Tim Horneti filtri. Seda lugedes tunnen, et tegemist on Horneti ümbertöötlusega eesti muinasjuttudest. Või noh, kas või Juhan Jaik meets Timo Sarvik.

Ja otseselt pole selles ju midagi hullu, olen minagi lugenud huvitavaid lugusid, mille leheküljed varjaks endas justkui tunduvalt mahukamaid lugusid ja millest tahaks ümberjutustusi, „stiilitõlkeid” tänapäevasemasse rütmi või jutustamistemposse. Kus kogu konteksti ei anta mitte üheainsa nentimisi antud lausega, et oli kord vaeslaps, kes oli nii vaene ja räpane, et kõik teda nähes maha sülitasid. Oh ei, selle asemel kirjutatakse välja stseen noorest neiust, kes ohkab enne linnaminekut, kõhkleb kolm korda enne väljaminekut ja siis päevavalgusesse sattudes inimesed näevad teda – mõni varjab pilku, mõni irvitab avalikult, keegi aga sülitab maha ja ütleb, et jube vaadatagi, võta ennast kokku, rumal lapseke. Jahedat kroonika stiilis loo tõdemist nähes võib ju tulla tunne, et tahaks klassikalisemaid väljakirjutatud kirjeldusi, stseene, sisekaemusi. Umbes nagu mõnel on head raamatut lugedes tunne, et tahaks näha sellest filmiversiooni – umbes sama asi, aga ikkagi kirjandusliku meediumi siseselt.

(See tunne, et tahaks millestki „tänapäevasemat” versiooni, ei piirdu mul ainult (eesti) muinasjuttudega. Olen seda tundnud ka Ursula Le Guini „Meremaa võluri” lugemisel. Loen ja püüan kuidagi raamatu väga elamustiineid hetki ette kujutada, lisan ise mõtteis need pausihetked, kaemused ja varjatud võimumängud, mida Ke Guin laseb aimata või millele ta viitab, aga mida ei näita. Ma ei teagi, kas see läheb vastuollu soovitusega näidata, mitte jutustada (show, don’t tell) – ta ütleb oma loo, lisab näpuotsaga dialooge, aga loo kulgemine oma loomulikus tempos toimub suuresti inimeste endi peades või tagantjärele mõeldes. Nood 150 lehekülge Raudkulli elu esimest poolt kirjutataks tänapäeval kolmeks või viieks telliseks. See pole ei hea ega halb omadus – ei ütleks, et „Meremaa võlur” on järelikult poeetilisem või parem, Beagle’i „Viimane ükssarvik” on vähemalt samavõrd poeetiliselt laetud, aga tolle stseene on vägagi näidatud sündmuste tempos. Varem pidasin sündmuste ülevaatelist edastamist Le Guini fantaasiateksti nõrkuseks, aga praegu loen ja tunnen, et täpselt seda hetkel vajangi. See on lihtsalt üks omapära, muinasjuttudelegi omane.)

Võib-olla on Timo Sarviku kirjanikuhääl esialgu veidike inglaslik või ameerikalik – mul on tunne, et kui kuskil esineks mõni vares, ei peaks tema häält tegema mitte Mait Malmsten, vaid hoopis Patton Oswalt (nagu oli Netflixi „Sandmanis”). Seetõttu tundub see veidi Juhan Jaigi kohandamisena ameerikalikumasse fantaasiažanrisse, ehkki eesti keeles. Või mine tea, tekitab minus seda tunnet mingi annus pratchetlikkust – otsekui oleks eesti muinasjutu tegelased laenatud Kettamaailmast. Mingi irooniasegune soov libiseda huumorisse, mis teeb sellest lobedalt loetava noorteraamatu, mõne jaoks „parim raamat üldse”.

Võrdlen siin Gaimani „Sandmaniga” ja Pratchettiga ja siiski püüan edastada jaheda kriitika fooni – võib-olla seepärast, et ma kuidagi ei saa siit üle ega ümber kõikidest neist (kohati autori poolt rõhutatud) seostest, mis ei lase kujuneda minu sees mingil pesueht timosarviklikkusel. Ehk ongi tegemist esimeste raamatute tavapärase taagaga, ühe loomeperioodi alguse üleminekuetapiga. Nagu Gaiman oli öelnud (kuigi ma täpset sõnastust ei leia) – alguses kõladki sa nagu hulk teisi inimesi ja sellest pole midagi hullu. Nagu ma ütlesin kah, see ei aja kurjaks ega nurisema, vaid pigem kukalt sügama. Ei ole kõige hullem asi maailmas, on vaat et paratamatu, aga loodetavasti ikkagi ületatav. Kui autor ei taha piirduda silumisega üksnes mõne loo piires või raamatu ulatuses, vaid ka edasise kirjutajateekonna mõttes.

Konkreetsem kriitika oleks see, et raamatu esimene pool ei saanud väga vedama – kui ütlesin, et stiil on paigas, siis selles mõttes, et igat lehekülge eraldi võttes oli hea ja mugav lugeda, aga polnud eriti midagi, mis nõudnuks edasilugemist, näiteks mõnda saladust, mis vajanuks lahendamist. Kas või võinuks sõnastada peategelase Kärbi olemuse müsteeriumi, millele püütakse jälile jõuda. Esimene pool oli lihtsalt kahe tegelase läbituiskamine erinevatest muinasjuttudest, peaaegu et pigem lühijutukogu kui romaan, teises pooles oli juba mingi mastaapsem plaan, mida autor küll sisuliselt ühildas esimese poolega, aga mis oma ambitsioonikuses siiski kuigivõrd ei klappinud esimese poolega. Ühesõnaga, midagi oli ses terviku komponeerimises, mida saanuks ehk paremaks tervikuks timmida. Ent mul on millegipärast tunne, et toimiva ja haarava tervikuteadlikkuse kujundamine on lihtsamini treenitav kui aktsepteeritava (ja huvitava) jutustamistemponi jõudmine.