Raamatukogude aasta puhul korraldas Tartu Linnaraamatukogu laste- ja noorteosakonna omaloomingukonkursi, mis algas 12. jaanuaril ja lõppes 12. juunil. Kirjutajaid autasustati 15. oktoobril laste ja noorte kirjandusfestivalil Luup. Raamatukogu-kolleeg Anu juhtus mainima, et suur osa noorte autorite töid kippus ulmeliseks kätte. Nõnda vestlesime veidi konkursist ja põikasime pisut ka laste-noorte lugemisharjumuste teemasse. 

raamatukogu anu

Anu kirjandusfestivalil Luup. Foto: Ekvilibrist

Laura: Alustuseks räägi natuke omaloomingukonkursi korraldamisest – kuidas kevadel peale hakkasite, kes teile töid saatsid, kui vanad…

Anu: konkursi kuulutasime välja selle aasta alguses ja tähtaeg oli juuni. Eesmärk oli võtta parasjagu aega, et lastekirjanduse festivalil saaks võitjad välja kuulutada. Kokku oli 78 tööd – superhästi, sest me, ei ole ammu mingit omaloomingu asja korraldanud. Mõtlesime, et vaatame, kas selle teema peale üldse midagi tuleb. Aga kokku oli töid seitsmest erinevast koolist. Osade puhul oli õpetaja pannud terve klassi kirjutama, aga muidu olid mõni siit, mõni sealt. Kõige rohkem oli keskmist vanuseastet - viies kuni üheksas klass.

Ja suurtelt, kümnes-kaheteistkümnes tuli ainult kaks tööd. Arusaadav, võib-olla nemad osalevad juba järgmistel konkurssidel ja kes selles vanuses kirjutab, kirjutab võib-olla juba kuhugi mujale.

L: Jah, ulmeloomekonkursile, mille lõpetamine nüüd Tallinnas oli, sinna saatsid küll vanemad koolinoored ja paar noort autorit neist on Reaktoris ka varem avaldatud.

A: Jah, ma arvan, et gümnasistid on juba nagu teine tase, nemad leiavad juba endale teised kanalid. Aga siis meie teemapüstitus: raamatukoguaasta puhul raamatukoguteemalised jutud. Ega meil tegelikult ei olnud erilisi ootusi, mõtlesime, et vaatame, mis saab. Et näeks, kuidas noor inimene suhestub üldse raamatukogusse kui sellisesse tänapäeval. Aga selliseid jutte väga palju ei olnud. Valdav lemmikteema oli ikka “see juhtus raamatukogus”. Selle alt tuli igasuguseid erinevaid juhtumisi, mis olid kriminaalsed ja fantastilised ja verised ja hirmsad ja … väga palju fantaasiat.

seejuhtusraamatukogus 04

L: Korraks tulen selle kolme teema juurde tagasi, mis need täpselt olid?

A: Kolm teemat: “tulevikuraamatukogu”, “see juhtus raamatukogus”, “mina ja raamatukogu”.

L: Mäletan, kui kevadel hoidsin sellel kuulutusel silma peal, siis mõtlesin, et ja kindlasti sealt tulevikuraamatukogu teema alt tuleb palju ulmelist, aga kuidas tegelikult oli?

A: Mõned tööd tulevikuraamatukogust ka, aga rohkem oli teemal “see juhtus raamatukogus”. Tulevikuraamatukogu lugude tulevikuperspektiiv oli selline… tume. Põhisõnum oli see, et ühtegi inimest seal ei ole, masinad annavad kõike, on sellised masinad, mis loevad raamatuid ette, et et sa ei pea jumala pärast ise sõnagi lugema. [Naerame] Et see perspektiiv oli selline noh, võib-olla mitte päris see, mida meie siin vanemate inimestena tuleviku raamatukoguna näha võiksime. Kui ma järele mõtlen, siis võidutööde hulgas oli üks teemal “mina ja raamatukogu”, ülejäänud olid kõik “see juhtus raamatukogus”.

seejuhtusraamatukogus 03

L: Räägi lähemalt nendest juttudest – millised olid ametlikud võitjad ja mis sulle muidu millegi poolest meelde jäid?

A: Oli selliseid töid, kus kokkupuude raamatukoguga oli väike. Lihtsalt keegi läks raamatukokku ja seal hakkas midagi juhtuma. Need lood oleks võinud sama hästi juhtuda kinos, kaupluses või kuskil mujal. Aga oli ka raamatu sisse mineku lugusid. Näiteks esimese vanuserühma üks töö oli sellest, kuidas Pipi ja Karlsson kukkusid raamatutest välja ja pidid teineteise raamatutes käima. Ikka rõõmustab südant, kui juttu on päris raamatutest! Äge oli üks kurja raamatu lugu: raamat oli ütles, et kui sa mind ei loe 20 korda läbi, siis … pidi lugeja ära sööma, või ründama kuidagi. Veel oli ühes loos saladuste raamatukogu, mis oli inspireeritud “Kolmanda A kriminalistidest” (Ilmar Tomusk) - siin oli palju viiteid raamatutele, mis päriselt olemas on.

Veel meeldis üks lahe lugu, kus oli maailmaraamatukogu kongress välismaal ja seal varastati ära maailma esimene haldjapiibel ja oli vaja selle jälgi ajada. Üks tore töö oli selline, kus on üks noormees, kellel oli keeruline haigus, haiguse nime ta küll ei oska öelda, aga ta peab kogu aeg raamatuid lugema, muidu ei jäägi ellu. Lõpuks tal lubati elada raamatukogus raamatute vahel, et ta saaks lugeda. Loomulikult oli ta lugedes omandanud võluvõimeid ja siis püüdis pätid kinni, kes raamatukogust tahtsid varastada. Üks lugu oli sellest, kus raamatukoguhoidja oli tegelikult väga ohtlik – oli naiskurjategija ja tappiski ära lugejad.

[Selle ettekujutuse peale lagistame jälle rõõmsalt naerda.]

Üks lugu, see saigi eriauhinna, jäi mulle ja teistele meelde selle poolest, et ta on proosatekst, aga kirjutatud nagu proosaluule. Neljateist-aastasel väga ägedalt kirjutatud – loos raamatud omavahel vaidlesid ja rääkisid huvitavas vormis. Nii mõnusalt irooniline lugu, sellest kuidas siis, kui hakkavad saabuma külalised, tuleb panna riiulitesse väärt teosed ja peita ära kõik Videvikud ja Koidukumad, Dan Brown tuleb ära visata ja Hesse riiulisse panna.

L: Meenutab mitmeid jutuajamisi, mida täiskasvanutel kõlbab lugeda, mida mitte…

A: Jah! “Kasutame suuri sõnu, nagu belletristika, vaba, sundimatu, igapäevane lingvistika.” Selline tsitaat luuletusest.

L: Kas neid töid saab kuskilt lugeda ka, raamatukogu noortenurgas näiteks? Teeksin kohe reklaami!

A: Praegu on üleval ainult võitjate info.

(Loe siit: https://www.luts.ee/noorteleht/index.php/sundmused/914-omaloomingukonkursi-tulemused)

L: Nüüd ulmeteema juurde - sa juba mainisid, et teema võimaldas kirjutada väga realistlikult, aga tegelikult suurem osa töid, mis tulid, olid mingi ulmelise elemendiga?

A: Tundub, et see on seotud sellega, mida lapsed armastavad lugeda - kes kirjutab, küllap see ka loeb – ja kindlasti ka sellega, mis on praegu kirjandusmaastikul. Selles vanuses lastele ja noortele on põhižanrideks praegu detektiivilood ja fantasy. Paistab välja, mis on lugemislaual.

L: Ühe natuke üldisema mõtiskluse võtsin Tallinna ulmeürituselt kaasa - seal keegi ütles välja umbes sellise mõtte, et nooremana lapsed loevad hästi palju ulmelisi asju, ei diskrimineeri ja et alustava lugeja loomulik olek ongi ulmelugemine, aga siis mingil hetkel see kasvatatakse neist välja. Kuidas, sulle tundub?

A: Ma ei tea, kas on nii, võib-olla nad [ise] kasvavad sellest välja. Ja samas on ka lapsi, kes ütlevad ei, ma ei taha mingit fantaasiat. Ma arvan, et see on natuke loomuomane, aga võib olla ka, et lapse fantaasia lihtsalt iseenesest on avaram. Kooli mõju muidugi mängib rolli. Ma arvan, et õpetajal on palju ära teha - kui õpetaja annab kogu aeg kohustuslikku kirjandust, siis mõni laps, kui ta on selle ära lugenud, ei taha raamatuid enam nähagi. Ja mõni õpetaja annab lastele suurema valiku ja ma arvan, et sealt tulevad paremad lugejad - neist, kellel on võimalus rohkem valida. Ma näen ju [raamatukogus] iga päev, kuidas lapsed on vaimustunud - mitte ainult lasteaiad, vaid algklassid arvavad ikka veel, et oi kui äge. Ma ei tea, mõned kindlasti ka kasvavad ulmest välja, näiteks kui jõuavad murdeikka, hakkavad rohkem võib-olla lugema midagi realistlikumat, tundevärki ja sedapidi noortekirjandust. Ja ma näen ka lapsi, kes tahavad, et oleks “päris” lugu - et päris lapsed teevad, päris asju. See on omaette pikem küsimus, mille üle saab vaielda.

L: Eks ma oma erialalise kallaku pärast küsin seda!

[Naerame.]

A: Ma arvan, et kirjutada on ka lihtsam sellist asja - fantaasialugu on ju mõnusam välja mõelda. Mis sa ikka seda realistlikku lugu raamatukogus teed, seiklus on ju ägedam.

seejuhtusraamatukogus 01

L: Nüüd ma hüppan konkursi teemast juba välja. Need noored lugejad, keda sina iga päev teenindad, missugust õudust nemad loevad? Mis, mis on see, mida tänapäeva laps loeb õudse asjana?

A: Ikka kõike, mis on kätte saada. Nad loevad kaasaegsemaid asju. Näiteks Helen Käit, kes kirjutab väiksematele - “Kummitusmaja” ja “Pirita kloostri kummitus”. Muidugi V. E. Shwabi luudelinna triloogia, see läheb hästi, Kristina Ohlssoni raamatud … Paljud armastavad selliseid, kus on õudsed elemendid, võib-olla ei tahagi sellist paduõudukat, aga et ikka oleks kõhe. “Õuduste kool”, mis kohati on isegi koolikirjanduses - Grigori Ouster, klassika. Väga õudne, lastele väga meeldib!

[Liigume näidete otsingul lugemissaali.]

Võlurite lood lähevad jätkuvalt väga hästi - Nicholas Flamel, Harry Potter, samamoodi Percy Jacksoni lood … Autoritest Bobbie Peers; Stroudi loevad need, kes on head lugejad. Palju loetakse sellist, mis on natuke fantaasia, natuke õudne ka. Teaduslikuma poole pealt Explorer Academy, hästi populaarne. Sarjadest muidugi Luuker Leebesurm, need loetakse tükkideks. Ja pisematele … neilt ikka küsin ka, et kui õudset raamatut võib anda. Tuleb välja, et mõni tegelikult ei ole nii vapper, kui ta arvab, ja mõni raamat on ikka natuke liiga õudne.

Nojah ja Näljamängud ja Labürindijooksja, kuigi ei ole enam nii värsked, on jätkuvalt lugemislaual, neil, kes vabatahtlikult loevad.

Need, kes on suured lugejad, need loevad natuke oma vanusest ettepoole. Kui sa loed žanripidi, siis saavad raamatud otsa suurtel. Kuigi tundub, et on jube palju raamatuid, siis meie näeme seda, et lastel saavad mingil hetkel raamatud otsa. Sellepärast, et ta on nii palju lugenud, et nii palju raamatuid ilmu peale, ta ei kasva ise nii kiiresti, et saata teda täiskasvanute osakonda, see käib veel üle jõu. Meil on üks kuldlugeja, üks poiss, kes on mõned asjad mitu ringi läbi lugenud. Ta nagu kiikab juba natuke sinna täiskasvanute osakonna poole, aga seal ta ütleb: “Ei tea, see ikka veel ei olnud päris minu jaoks.” Nad natuke kõlguvad seal laste ja täiskasvanute kirjanduse vahepeal.

L: Praegu sa ei teinud eristust lastekate ja noortekate vahel – et mingi eraldi ports, noh, nagu vanasti öeldi “kolmandale koolieale” jne.?

A: Lugeja on minu meelest nii palju muutunud, et väga raske on liigitada, me oleme väga hädas oma liigitusega.

Praegu me käisime seal osas, kus olid nii-öelda suuremate asjad, ütleme, neljas-viies klass ja ülespoole. Nad loevad nii erinevalt – mõni, kes on kehvem lugeja, loebki kaua aega Lasse-Maiasid ja selliseid lihtsaid asju. Ja samas, kes on tubli lugeja juba neljandas-viiendas klassis, tema tulebki juba siia taha otsa ja hakkab lugema neid asju, mis võib-olla kohati käivad üle pea, aga see huvitab teda ja on põnev. Need lood ei ole ju nii sügavad, et ta neist aru ei saa. Nii et kui tal just natuke liiga hirmus ei ole- Minu meelest selles mõttes lugev laps hästi palju muutunud ka, et see liigitus klassipõhiselt on hästi keeruline.

Tublimad õpetajad on ka selle ära tabanud - paljudes klassides, kui on vabam lugemine, siis lugemisnimekiri on väga seinast seina, sest et lapsed on väga erinevad.

L: Kokkuvõtteks. Kui sa võtad oma ettekujutuse “lugevast lapsest” ja “kirjutavast lapsest”, siis kuidas selles kontekstis vaadata omaloomingukonkursist osavõtjaid?

A: Kui ma vaatan neid töid, siis “lugev laps”, igal juhul loeb kõige rohkem mitmesugust fantaasiakirjandust. Need raamatu sisse minekud ja väljatulekud, põnevad keldrid kuskil raamatukogus, kuhu saab sisse minna ja kus võib juhtuda midagi hirmsat või siis võib seal peidus olla mingi salapära salapärane raamat kuskil keldris…

Klassikalised fantaasiakirjanduse elemendid on nendes lugudes sees. Ma eeldan, et need lapsed, kes on kirjutanud, nad on ikka lugejad-lapsed ka!

seejuhtusraamatukogus 06

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0689)