Mõned aastad tagasi võtsin Bioreaktoris vaadelda kolme koomiksivihu jagu maailma, kus vihmamets on täis nanomasinaid ja küberneetiline pärdik valvab biosünteetilise võrgustiku kaudu su und. Nüüd on põhjust Peruu kübersümbiontidele veel üks pilk heita, sest sel aastal koondas autor need lood ühiste kaante vahele ja lisas natuke lõppu ka.
Raamatu põhiosa võtab enda alla juba tuttav triloogia: Amazonase idülli rikuvad varitsevad vaenujõud, kelle selja taga lehvivad tegelaste minevikuvarjud, intriigi keskel pesitseb bioküberneetiline entiteet, kes ühelt poolt seotud pahadega (teda tahetakse nii ohjeldada kui rakendada), teiselt poolt omadega (entiteet kaaperdas lapsepõlvesõbra, kelle teadvus ikka veel tegev on) ja kogu lugu päädib kohutava küberlahinguga kesk kõrbeplatood.
Uusväljaandega tuleb kaasa veidi kohendusi küljenduses ja jutumullide paiknemises, ka on ingliskeelne tekst värskelt toimetatud (kui on ka kunstilisi täiendusi, siis nende märkamiseks pole mul silma).
Põhiliseks uuenduseks on järellugu, kus tegelased peavad lõpuks omavahelistele suhetele silma vaatama. Autorit parafraseerides – Lila vääris pärast suurt madinat pisukest hingetõmmet, nii et talle antakse järelsõnas veidi hingamisruumi (kuigi ega ta elu kohe lihtsaks ka ei tehta).
Viimane, neljas lugu algab džunglilinnakese baaris. Suur lahing on peetud, rahu justkui maa peal ja Lila üritab joogi kõrvale Sonia käest andeks paluda – okei, tegelikult püüab ta lihtsalt oma varasemat käitumist välja vabandada. Ikka veel haavunud Sonia ei võta Lilat jutule, baarist visatakse ta ka välja ja nii leiab ta end hämaral agulitänaval küberpossumite karja küüsis.
Selgub, et üks esimeses raamatus pasunasse saanud linnaelanik haudub kättemaksu ja asi kisub ohtlikuks. Kes saabub viimasel hetkel appi?
Muidugi Sonia, kes pöörab oma viha nüüd hoopis pahalaste peale … aga kaob siis koos kaaslastega sajupilvede taha. Niisiis, kõik ei lahene iseenesest, lihtsat leppimist ei järgne, kõik oleks justkui kadunud. Aga seekord ei jäta Lila jonni, ilmub Sonia ukse taha ja seekord – vabandab päriselt. Ja nõnda lõpeb tegelaste omavaheline lugu. Kas nüüd just õnnelikul noodil, aga igatahes on laual lepitusõlu ja vist ka võimalus dialoogiks.
Kogumiku lõpuleheküljed on pühendatud tööjoonistele ja kireva Altiplano maailma tutvustamisele.
Veel rohkem kireva tegelasgalerii (sealhulgas kõikvõimalike bio-küberelukate) jooniseid saab imetleda autori Gustaffo Vargase kodulehel. Sealsamas on raamatute müügikataloogi koondatud nii digitaalsed kui pabereksemplarid, inglise ja hispaania keeles.
