Sõna sisu tähendab soome keeles midagi, mida otseselt tõlkida ei saa. See on nagu selgroog, mis inimest püsti hoiab. Sisemine ressurss, meelekindlus. Aatami Korpil (Jorma Tommila) seda seletamatut ressurssi jagub. Tema tahtmatus surra sai alguse juba esimeses Soome režissööri Jalmari Helanderi filmis „Sisu”, mis linastus 2022. aastal ja jätkub nüüd järjes „Sisu. Teekond kättemaksuni.”
Tegevus toimub 1946. aastal kui Aatami Korpi naaseb Karjalasse, mille Soome pidi loovutama Venemaale. Ta läheb sinna ühe eesmärgiga, tuua ära kodutalu. Ainuke asi, mis talle peale naise ja kahe väikese poja sõja ajal toimunud jõhkrat mõrva alles oli jäänud ning mida ta venelastele kohe kindlasti jätta ei tahtnud. Film algab sügavalt tundeliste kaadritega, kui Aatami koju jõuab ja kodutalu palkideks võtma hakkab, et see Soomes uuesti üles ehitada. See ja lõpukaadrid on ainukesed rahulikud momendid kogu filmi vältel. Naasmine käivitab protsessi, mille käigus tema pere tapnud Punaarmee komandör Igor Draganov vabastatakse Siberi vangilaagrist ja talle tehakse ülesandeks oma töö lõpule viia ja hävitada mees, kes tema tegude tagajärjel keeldub suremast. Jaht algab.
Pidev tagaajamine lubab peategelasele vaid üürikesi puhkehetki, ühel nendest jõuab ta vaid nii palju taastumiseks maha istuda, et saab kuuli põsest välja sülitada ja juba tuleb hakata hävituslennukite eest põgenema. Kogu selle meeletu teekonna jooksul ei kaota ta ära palgikoormat, kuigi tihti on ta sellele väga lähedal. Ka vaatajale ei anta mingit puhkehetke, peaaegu katkematu action kogub aina rohkem tuure. Kõike seda saadab soomlastele omane mõnus huumor.
Aatami Korpi ei ole mingi tavaline superkangelane, kes kuulide eest ära põikleb või kaklusest kriimudeta väljub. Ei, ta saab igal sammul viga. Ta saab kuulitabamusi, teda pekstakse, ta kasutab iseenda reienahka pussitupena, ta upub. Kuid kõigest sellest ta paraneb, ainult armid jäävad. Kangelaslikkust näitab üles ka tema truu kaaslane, krässus karvaga koer, kes filmi alguses on valge, kuid kõigi väntsutuste tulemusena määrdub lõpuks tumehalliks.
Tihedaid dialooge ja tugevat sõnalist esitust siit filmist otsida ei tasu. Kõige pikema monoloogi pressib endast välja Stephen Langi kehastatav Draganov, kes hõõrub Aatamile tema perekonna julma tapmist nina alla. Aatami ise ei ole jutumees, ta ei lausu kogu filmi vältel mitte ühtegi sõna, kuid sellevõrra on kõnekamad tema ilmed ja vahel silma tikkuvad pisarad.
Nõrganärvilistele ei soovita, sest verd ja ajusid jääb sellel teekonnal maha rohkem kui Läänemeres on vett. Võrreldes esimese filmiga on eriefekte palju rohkem ja tegevusse on kaasatud erinevad liikumisvahendid – veoauto, mootorrattad, hävituslennukid, tankid ja rong. Näeb nii grandioosseid plahvatusi kui detailseid verest nõretavaid kaadreid. Ühe mehe kinnipüüdmisesse kaastakse armee jagu mehi, kellest lõviosale jääb see viimaseks ülesandeks. Ometi ei tapa Aatami valimatult, vaid ainult neid, kes teda ründavad. Nii soovitabki Igor Dragonov enda kõrval istuvale mehele paigal püsida, kuid too ei võta soovitus kuulda ja tagajärg on ajud Villise tagaklaasil.
Selles seni kõige kallimas Soome filmis (eelarve 11 – 12,2 miljonit dollarit) teevad kaasa nii Eesti näitlejad, kui võib ära tunda meie kodumaiseid maastike. Filmi lavastaja Jalmar Helander on meile lisaks „Sisule” varasemalt tuntud ka seiklusfilmi „Kaotatud kaup ehk jaht jõuluvanadele“ autorina.
Kes verd ei pelga ja action meeldib, siis kindlasti minna vaatama. Aatami Korpi on tavaliste Hollywoodi kangelaste kõrval kraad kangem tegelane. Kättemaks pole siin roog, mida serveeritakse külmalt, vaid see tuleb kiiresti ja tulikuumana.
