Mu ema on korduvalt meenutanud, kuidas tal isa ja vennad kuulasid raadiost (telereid siis polnud) spordiülekandeid ja pärast poole ööni vaidlesid, et mis olnuks siis, kui see ja see ... otsekui muudaks taolised vaidlused tulemusi.
Muarust on auhindade-jutuvõistluste võitude-kohtade üle vaidlemine umbestäpselt niisama arukas tegevus. Vaielda võib alati, kuid kas peaks ja mida see annab? Pealegi, ei tea ka kõige paremini informeeritud vaidlejad kunagi kõiki fakte ja asjaolusid, mis lõpptulemust mõjutasid.
Tunnistan ausalt: ma pole kunagi lugenud isegi selleteemalisi kirjatükke siitsamast Reaktorist. Pilgu olen ehk üle libistanud, aga süvenenud küll mitte. Ja siis küsis peatoimetaja, kas ma ei tahaks tänavuse Stalkeri tulemusi kommenteerida. Ega eriti ei tahtnud, aga vastutustundliku ja kogenud inimesena mõistan ma ka peatoimetaja probleeme – üks ei taha, teine kõhkleb, kolmas vingerdab –, aga ajakirjanumber tuleb kokku saada. Ja siin ma siis nüüd olen...
Sissejuhatav avasõna
Kuna ma olen üsna palju aastaid olnud tegev ulmeauhinna Stalker köögipoolel, siis on mul toimuvast ehk pisut rohkem aimu, aga täit tõde hääletajate motiividest ja muust taolisest ei tea minagi. Noh, et kui ma omal ajal isegi nägin, kes ja kuidas hääletas, siis olin ma ajuti ikka päris nõutu. Samas, omajagu fatalistliku natuurina, võtan ma asju sageli sellistena, nagu nood on ehk siis Stalkeri puhul tuleb tulemustega lihtsalt leppida. Ei ole valesid hääli, ega valet lõpptulemust. Inimesed hääletavad oma lugemuse pealt. Täpsemalt kahe lugemuse pealt: pikaaegsema ehk siis kogu oma ulmelugemuse pealt ja konkreetselt selle aasta teoste...
Mäletan, et mõnikord, kui lõpptulemus mõnele liigpentsik tundus, siis veeretati ka jutukest, et mina olevat tulemused endale meelepärasemaks rihtinud. Otseütlemiseks muidugi soolikat polnud, aga eks jutud jõudsid minugi kõrvu. Neruväärsed süüdistused, seda enam, et enamjaolt ei võitnud raamatud-tekstid, mida mina oma hääletamistel esile tõin. Ka olen kuulnud nii autorite kui ka kirjastajate virinaid, et hääletajad on teinud kokkumängu või siis leebemalt öeldes: hääletanud strateegiliselt. Võib-olla on seda mõnikord juhtunud, aga enamjaolt mitte. Sageli pole see isegi võimalik ja eks ilmseid sobitegemisi on ka ära nullitud.
Süüdistused pettustes ja/või kokkumängus on tegelikult tunnustuseks – auhinda Stalker peetakse oluliseks, selle saamine on ihaldusväärne ning tulemused tekitavad kirgi, kuigi auhind pole rahaline ja ilmselt ei mõjuta ka raamatumüüki.
Aga nüüd konkreetsemaks...
Parim tõlkeromaan
1. Andrzej Sapkowski «Tuleproov»
2. Arthur C. Clarke - Stephen Baxter «Aja silm»
3. Stephen King «Muinasjutt»
Isiklikult minu jaoks oli Sapkowski romaan ainuvõimalik võitja, aga ma polnud kindel, kas teised ka nii arvavad. Viies kirjaniku raamat maakeeles ja seega võiks fänne juba piisavalt olla. Samas, olen kuulnud, et lahja anglofantasy’ga harjunud lugejatele pidavat poolaka kirglikkus peletavalt mõjuma.
Ja niisama kindel kui oli Sapkowski võit minu jaoks, niisama ebamäärane oli oletus, et kes jääb teiseks ja kes kolmandaks. Jah, oli suuri nimesid, oli ausat žanriulmet, aga polnud midagi sellist, millele peale vaadates oleks kohe tulnud mõte: vaat sellele tahan ma kindlasti oma hääle anda.
Parim antoloogia või kogumik
1. antoloogia «Kübeke elutervet vihkamist»
2. Jaagup Mahkra «Must vend»
3. antoloogia «Põhja konn»
Paljude rõõmuks ja ilmselt nii mõnegi õuduseks, oli favoriit selleski kategoorias üsna kindel. Kihin-kahin, suisa lärm antoloogia «Kübeke elutervet vihkamist» ümber oli nii suur ja katkematu, et olnuks ime, kui too poleks esimeseks tulnud.
Eks aasta lõpus ilmunud Jaagup Mahkra esikkogu muidugi kahtlusi tekitas ja Raul Sulbi järjekordsel mammutantoloogial oli ka ju varasemate selletaolistega võimalik edulugu varnast võtta, aga pigem olid need kaks sellised teoreetilised võitjad.
Parim tõlkelühiromaan või tõlkejutustus
1. Martha Wells «Allumatuse protokoll»
2. Martha Wells «Väljumisstrateegia»
3. Maria Galina «Punased hundid, punased haned»
Vaat selles kategoorias tuli mulle paras üllatus, sest Martha Wellsi topeltvõidu peale ma isegi ei mõelnud. Ei, ma ei pidanud seda ebareaalseks, ma lihtsalt ei mõelnud isegi selles suunas. Ise ma muidugi lootsin Maria Galina võitu, aga ei uskunud sellesse. Oletasin, et kindlasti mõni George R. R. Martini pikem lugu või siis midagi Ursula K. Le Guinilt, näiteks «Maailma sünnipäev».
Parim tõlkelühijutt
1. George R. R. Martin «Koos hommikuga tuleb udulangus»
2. Ursula K. Le Guin «Täiskasvanuks saamine Karhide’is»
3. George R. R. Martin - George Guthridge «Sõjalaev»
Selles kategoorias oli võitja muidugi ainuvõimalik, kuigi ma polnud kindel, kas teised ka niimoodi mõtlevad. Martini udulanguse jutt on ülikõva saavutus isegi absoluutskaalal, konkreetse aasta lõikes seda enam. Ega ma ei saa öelda, et teine-kolmas koht oleks mulle pettumuse valmistanud, aga mõneti suvalised valikud need mu jaoks on. Jah, selge oli, et need nimed selles kategoorias kohad jagavad, aga kas just need tekstid. Le Guini tulemus on siiski kröömike ootuspärasem.
Parim eesti autori romaan
1. Maniakkide Tänav «Muinaskuningas online #1: Manatar»
2. Kristo Janson - Triinu Meres «Devolutsioon»
3. Helga-Johanna Kuusler «Jumalate arhiiv»
Eesti autori romaaniga oli minu jaoks samuti kõik selge – «Manatar» rokib sajaga ja sellele võrdset eelmisel aastal polnud. Ja kuigi Maniakkide Tänava looming alati vaimustushõiskeid esile ei kutsu, loetakse ta asjad reeglina läbi ja eks varasem suhe Stalkeri-võitudega lubas samuti. Teise ja kolmanda koha asjus tuli mulle aga paras üllatus. Ma olin üsna veendunud, et Mairi Laurik on ka esikolmikus ja olin ka üsna veendunud, et Triinu Merese kaks romaani söövad üksteise hääled. Aga eksisin. Õnneks ma hasartmänge ei mängi ja ennustamisega eriti ei tegele...
Parim eesti autori lühiromaan või jutustus
1. Jaagup Mahkra «Matilda»
2. Kristi Reisel «Vein Naanil»
3. Laura Loolaid «Kiirituskuu sõnnik»
Kui päris aus olla, siis hääletusnimekirja vaadates kartsin ma siit Jaagup Mahkra kolmikvõitu. Kartsin küll, aga juhtunuks see, polnuks ka miskit hullu. Hirmud olid siiski elust suuremad ja kokkuvõttes tuli siin ehk kõige enam rahuldust pakkuv tulemus üldse. Sordi, kuidas sa sordid – need kolm jutustust/lühiromaani on 2024. aastal ilmunud algupäraste lühivormide absoluutne tipp, milleni teised tekstid erinevatel põhjustel ei küündinud.
Parim eesti autori lühijutt
1. Veiko Belials «Kübeke elutervet vihkamist»
2. Indrek Hargla «Kassi nimi»
3. Kristjan Sander «Miljones päev»
Veiko Belialsi võit tundus olevat ka pigem vormistamise küsimus. Ega ma ise just mitte, aga siit-sealt kuuldud emotsioonid andsid taolisele oletusele küllaldaselt kütust. Teine ja kolmas koht olid pigem üllatus, sest kirjanik Sander pole just popp poiss ja kirjanik Hargla tekstil oli puudu see miski, mis teeb kõvast teosest šedöövri. Samas, eks ka Belilasi võidulugu oli selline tüübiline Belials, aga seal keris lõpuks midagi erilisemat sisse ja ilmselt tundsid seda ka teised.
Hädavajalik järelsõna
Ma olen eelnevalt vihjamisi ja mitte nii vihjamisi andnud mõista omi eelistusi. Kuid parem on kaardid lauda lüüa ja esitada oma esikolmikud ning siis selle pealt edasi arutleda...
Parim tõlkeromaan
1. Andrzej Sapkowski «Tuleproov»
2. Olga Tokarczuk «Empuusion»
3. Stephen King «Muinasjutt»
Parim antoloogia või kogumik
1. Maria Galina «Dagor»
2. Jaagup Mahkra «Must vend»
3. antoloogia «Libakass»
Parim tõlkelühiromaan või -jutustus
1. Maria Galina «Dagor»
2. Maria Galina «Punased hundid, punased haned»
3. Maria Galina «Hüvasti mu ingel»
Parim tõlkelühijutt
1. George R. R. Martin «Koos hommikuga tuleb udulangus»
2. George R. R. Martin «See tuhast torn»
3. George R. R. Martin «Kangelane»
Parim eesti autori romaan
1. Maniakkide Tänav «Muinaskuningas online #1: Manatar»
2. Mairi Laurik «Grathelia»
3. Tuuli Tolmov «Hingede aeg»
Parim eesti autori lühiromaan või jutustus
1. Laura Loolaid «Kiirituskuu sõnnik»
2. Jaagup Mahkra «Matilda»
3. Kristi Reisel «Vein Naanil»
Parim eesti autori lühijutt
1. Meelis Kraft «Lähetus»
2. Veiko Belials «Kübeke elutervet vihkamist»
3. Joel Jans «Varjukasside tund»
Kõige esimene mõte, mis mul omi nimekirju lõpptulemusega võrreldes pähe kargas: ma polegi vist kunagi lõpptulemustega sedavõrd sünkroonis olnud. Ikka päris uus ja ootamatu emotsioon! Noh, et ma pole kunagi strateegiliselt hääletanud, olen alati pannud need, mida ma sel hetkel olen pidanud vääriliseks ning siis hiljem imestanud, et kuidas kõik teised siis nõnda.
Eks ma muidugi andsin endale aru, et Olga Tokarczuk tõlkeromaanide esikolmikusse ei jõua. Ja kuigi ma lootsin, et Maria Galina võtab kõik, mis tal võtta on, mõistsin ma informeeritud optimistina, et tõenäoliselt ei saa ta midagi.
Ja nüüd, selle kõige valguses, ei oska ma öelda, kas on mu maitse üldisema maitsega rohkem sünkrooni läinud, või olen ma aastatega oma radikaalsuse minetanud? Kahtlustan, et seda kah, aga pigem on põhjus siiski väheses valikus. Jah, nimekirjad on pikad, aga kui arvata maha piirpealne kraam, naistekad ja noortekad, siis jääb üsna vähe alles ning Stalkeri-hääletaja valib siiski pigem žanrilist kraami. Jah, mõnikord jõuab vähemžanriline teos küll üsna kõrgele kohale, aga esimeseks mitte. (Ma ei viitsinud kontrollida, aga ei meenu küll.)
Ei, ma ei hädalda. Ma olen ika öelnud, et on nagu on, ilmub palju ilmub ning loetakse mida loetakse. Enamus hääletajaid teeb siiski mingi eelvaliku ja loeb ja hääletab siis selle valiku pealt. Küsimus ongi, mille põhjal see valik tehakse. Kui näiteks rääkida eesti autorite juttudest, siis minul oli «Libakass» juba varem loetud ning oli selge, et hääletamiseks tuleb läbi lugeda kindlasti ka eluterve vihkamise antoloogia ja Mahkra kogumik. See oli miinimum, edasi oli juba luksus. Päris kindlasti tegid ka teised taolisi valikuid.
Lõpetuseks tahaks veel öelda, et autorid, keda ma olen siin maininud, kiitnud või laitnud, et see kõik on olnud asja eest. Ja keda ma pole maininud, siis sageli lihtsalt seepärast, et ma ei tahtnud siia tekitada mingit lõputut nimede joru. Ma saan aru, et iga autor vaatab oma kellatornist ja teeb mu nimele plussi või miinuse sappa, aga autoreid-teoseid on palju ja aastad pole vennad. Järgmine aasta on teised tekstid ja teised nimed ning kirjandus on siiski pidev protsess. Lühidalt: ärge viha pidage!
