Selleaastased Eesti ulmeauhinnad Stalkerid on jagatud, õnnejoovastus välja magatud ning heitkem nüüd traditsiooniline pilk seekordseile hääletustulemusile.

Pisut tobe on alustada kriitikaga auhindade kätteandmise logistika üle. Tobe, arvestades, et auhindu anti kätte juba 27. korda. Aga see korraldus tundus sel aastal tõesti olevat läbi mõtlemata. Auhindade kätteandjad olid end sättinud seisma laua ette poodiumile, mis oli vast veidi üle poole meetri lai ja tekitas laureaatides kimbatust, et kas nemad peaksid ka ronima sinna üles ja seisma sellel pikal, kuid kitsal «laval» koos preemiaid teatavaks tegevate ja üle andvate korraldajatega või mitte? Või peaksid nad jääma seisma alla murule paarkümmend sentimeetrit madalamale? Eriti veel silmas pidades, et publik oli paigutud seekord mitte lava ette, vaid auhindu täis laua ja poodiumi taha, nii et sellel kitsal «laval» askeldajad olid nende poole seljaga. See oli enam kui kummaline ja igatahes kimbatust tekitav: kelle poole püüda näoga olla, kelle poole tänusõnad öelda?

Tänukõnedega oli sel korral samuti kuidagi segane lugu. Neid nagu väga ei oodatudki. Alles paari viimase kategooria võitjate õnnitlemise puhul hakkas publik skandeerima: «kõne!-kõne!» mistap esimeste kategooriate puhul võitjad mingeid tänusõnu ei ütelnudki, kuna selleks nagu ei antud erilist võimalustki – arusaadav, ilm oli selline riskantne, et iga hetk võis karta paduvihma algust ja sestap toimus kõik kuidagi kiirustades ja rabistades, et «võtame aga kiiruga järgmise kategooria…» Igatahes oleks sellise riskantse ilma puhul võinud siis ju auhinnatseremoonia tõesti siseruumis korraldada, nagu seda mitmel korral varemgi on tehtud.

PARIM TÕLKEROMAAN

(30 hääletajat)

Stalkeri-aastatel on algusest peale selles kategoorias tihti võinud jälgida mustrit, kus preemia võidab mõni moodne ja mahukas ning tõeliselt kaalukas ulmeromaan ning teisele kohale tuleb mõni klassikaline, õhem, vanaaegsem ulmeraamat kusagilt 1950–1960ndatest. Sel korral kõigi üllatuseks siis selline vanaaegne ja klassikaline «igavene teine» võitis. Robert A. Heinleini «Võta skafander – paneme minema!». Esimese suurmeistri Heinleini veerand sajandit väldanud tee Stalkerile krooniti seekord kuldmedaliga. Toon siia lihtsalt huvi pärast ära Heinleini varasemate eestinduste kohad Stalkeri-hääletustel, et lugejad võiksid veenduda mu teoorias.

1999 – «Nukkude isandad» (2. koht)

2004 – «Tähesõdalased» (4. koht)

2004 – «Friday» (12. koht)

2011 – «Kuu on karm armuke» (2. koht)

2012 – «Võõrana võõral maal» (8. koht)

2016 – «Taeva orvud» (8. koht)

2017 – «Uks suvesse» (3. koht)

2020 – «Topeltstaar» (6. koht)

2022 – «Galaktika kodanik» (5. koht)

2024 – «Võta skafander – paneme minema!» (1. koht)

2024 – «Metuusala lapsed» (6. koht)

Seega kaks hõbedat ja üks pronks enne tänavust kuldmedalit. Kummaline on, et võidu tõi Heinleinile just ta noorteulmekas, tõsi, üsna üksmeelselt neist parimaks peetav. Aga kirjaniku Hugo-võitjatest («Tähesõdalased», «Kuu on karm armuke», «Võõrana võõral maal», «Topeltstaar») sai väärika 2. koha vaid Kuu-revolutsiooni libertaanlik piibel.

Heinleini võitu ei saa põhjendada ka sellega, et konkurents oleks sel aastal vilets olnud. Teos võitis varasemaid Stalkeri-laureaate, moodsaid autoreid Scalzit ja Butcherit. Üldse algab sellest kategooriast muster, mida sel aastal tõlkekategooriates veelgi näeb: vana ja uue konkurentsis eelistas lugeja sel aastal üllatuslikult vanu, et mitte öelda väga vanu tekste. Nagu juba öeldud, ei ole see tegelikult eesti fändomile tüüpiline, vastupidi. Võimalusel on eesti ulmefännid minevikus Stalkerile hääletanud just moodsamaid tõlkevalikuid (Simmons, Card, Scalzi, Butcher jt) ning tunnustatud ulmeklassika on pea alati pidanud leppima teise-kolmanda kohaga (lisaks ülaltoodud Heinleini romaanidele veel näiteks ka Zelazny «Valguse isand», Milleri «Kantileen Leibowitzile», Besteri «Tiiger! Tiiger», Simaki mitmed teosed jne).

Nii et eesti fännide lemmik Bacigalupi (3 Stalkerit) pidi seekord leppima 2. ja 5. kohaga, samuti moodne autor Ben Aaronovich 4. ning Scalzi 6. ja Jim Butcher lausa 9. kohaga. See, kuidas Butcher, Scalzi või näiteks Brandon Sanderson mõnel aastal tõuseb 1.–2. ja jääb siis teinekord jälle esikümne piirimaile, on kaunis seletamatu.

Igatahes innustab see meid kirjastajatena Heinleini (ja ehk ka teiste klassikutega) vaid jätkama – olulisi teoseid on neilt 1950–1970ndatest veel välja anda küllaga.

PARIM KOGUMIK

(36 hääletajat)

Pean tunnistama, et Ursula K. Le Guini autorikogu «Neli teed andestuseni» võit oli mulle pisukeseks pettumuseks. Jah, ma sain raamatu avaldamiseks väljavalijana minna auhinda vastu võtma, aga pettumust valmistab mulle alati see, kui hääletajad eelistavad välismaal kokku pandud autorikogusid siinsamas eesti koostajate kokku pandud antoloogiatele ja autorikogudele. See on nagu klaas külma vett näkku, et sinu töö, sinu algupärane koostamissaavutus osutus oluliselt viletsamaks kui tihti aastakümneid varem kusagil läänes sündinud ühe autori jutukogu.

Las ma meenutan selle sentimendi rõhutamiseks, millised kogumikud ja antoloogiad veel võistlustules praadisid:

– Jüri Kallase ja Joel Jansi kokku pandud nõukogude eesti ulme antoloogia «Minu isa luulud» (4. koht)

– Arvi Nikkarevi koostatud lääne ulmeantoloogia «Ohver» (7. koht)

– siinkirjutaja kokku pandud kliimateemaline «Täheaeg 21. Tuhapilve sajandil» (9. koht)

– Eva Lutsu koostatud jutuvõistluse paremikku sisaldav «Täheaeg 22. Kalifaadi viirastused» (10. koht)

Või siis tuumakad Eestis kokku pandud originaalse sisuga autorikogud:

– Jüri Kallase koostatud Bulõtšovi «Professor Kozarini kroon» (2. koht)

– siinkirjutaja koostatud Silverbergi «Valitud teosed 4. Lood Venia metsadest» (7. koht)

Aga samuti eesti oma ulmeautorite originaalsed jutukogud:

– Kalmsteni «Götterdämmerung» (5. koht)

– Hargla «Heade mõrvade linn» (6. koht)

– Jekimovi «Celestaali varjud» (11. koht).

Just selles kontekstis ei teinud Le Guini võit ja Asimovi jutukogu «Mõtle nagu marslane» kõrge 2. koht mulle kuidagi rõõmu, vaid pigem ehmatasid. Et mismoodi need suhteliselt õhukesed jutukogud on lugejate meelest tuumakamad kui juba mainitud mahukad ning märksa rikkalikuma ja mitmekülgsema valikuga eesti koostajate kokku pandud tekstikogud? Ei ole ju…

Vaid Andrzej Sapkowski jutukogu «Ettemääratuse mõõk» võit 2015. aastal valmistas mulle selles kontekstis siiralt rõõmu, kuna tegu on lihtsalt ühe mu lemmikkirjaniku ja lemmikraamatuga.

Võiks muidugi tõstatada iga-aastase arutlusteema, et ehk peaksid eesti autorite jutukogud kategoorianime all ‘parim eesti raamat’ kandideerima auhinnale koos algupäraste romaanidega – see oleks neile siiski märksa mõistuspärasem ja loogilisem kaalumiskeskkond, kus Hargla ei võistleks Bulõtšovi ja Jekimov Silverbergiga.

PARIM EESTI AUTORI ROMAAN

(30 hääletajat)

Meelis Friedenthal võitis pärast kolme jutu-Stalkerit (2005, 2018, 2019) sel korral oma esimese romaanipreemia, mis valmistab vaid heameelt, kuid teisalt oli konkurentsiga ses kategoorias sel aastal nagu teinekord varemgi… Kuigi nimekirjas on uhkelt 20 valiku ringi, siis tegelikult ei leidunud isegi 5 selgelt žanriulmelist romaani ja kategoorias tuli valik teha mitmeid piiripealselt ulmelisi (kuigi muidu väga häid romaane – Jaan Tepi «Meenäppaja») arvesse võttes. Eks sedasama kirjeldust võib kasutada ka auhinna võitnud Friedenthali romaani puhul. Ulme on see ju ikka väga servapidi. Aga rahva hääl on muidugi jumala hääl.

Silma torkas ehk vaid Juhan Habichti esikromaani, selgelt žanriulmelise «Kui tuugenid vaikisid» jäämine üsna kesiste punktidega viiendaks. Ju siis see kliimarevanšism tõesti häiris lugejaid. Aga tähelepanuväärne oli ka Berit Sootaki noorteulme triloogia viimase osa «Hõberebane» tõus üsna tublide punktidega pronksikohale. Ulmefännid on selle sarja lõpuks omaks võtnud ja seda tunnustanud!

Koidu Ferreira, kes ühel eelmisel aastal on juba ka päris kõrgele kohale tõusnud, seekord miskipärast oma lugejaid hääletama motiveerida ei suutnud. Ka Marek Liinevi esikromaan «Raske on olla inimene» ei läinud miskipärast publikule peale – ehk oma liigse realismi ja Ukraina sõda meenutava olustiku poolest, mis vähemasti ulmelugejale ei paista hetkel olevat maailm, millesse emotsionaalselt tahaks end sisse lugeda.

Aga tõesti – see kategooria saaks oluliselt tuumakam, kui eesti autorite jutukogud koos meie oma romaanidega koos kandideerima panna.

PARIM EESTI AUTORI LÜHIROMAAN / JUTUSTUS

(33 hääletajat)

Jaagup Mahkra ja Joel Jansi Jules Verne’i pastišina kirjutatud selgelt 19. sajandi stiilis «Mobilis in mobili» võit näitas, et neid mõne aasta taguseid fännilemmikuid, kelle koha lugejate südames näisid viimastel aastatel olevat üle võtnud Kalmsten ja Kraft, ei saa kindlasti maha kanda.

Punktiseisud esimese nelja koha vahel (lisaks neile veel Hornet, Kalmsten, Hargla) olid siin muidugi nii minimaalsed (21, 20, 19, 18), et võit võinuks vabalt minna kellele tahes neist, kui kategoorias oleks olnud üks hääletaja rohkem või vähem. Veidi kaugemale jäi punktide poolest jutuvõistluse võitja Andrei Samoldini «Kalifaadi viirastused», aga seegi on pigem reegel, et jutuvõistluse žürii ja Stalkeri-hääletajate maitse ei kattu ja lugejad premeerivad Stalkeriga pigem mõne teksti, mis jäi jutuvõistluse esikümnes tahapoole.

Üldiselt on aga algupärase lühiproosa ja eriti just pikajutu kategooria see, kus toimuvad eesti ulme kõige huvitavamad arengud. Olgu selle kinnituseks öeldud, et käesoleva kategooria umbes esimesest 15-st kohast poleks tegelikult ühelegi tekstile olnud Stalkerit häbi anda. Lihtsalt lugejate maitse-eelistused määrasid seekord nii. Aga esikümme või esiviisteist oli siin ühtlaselt täis tugevaid tekste.

PARIM EESTI AUTORI LÜHIJUTT

(32 hääletajat)

Lüüli Suugi sisenemisest Stalkeri-võitjate kluppi saab vaid rõõmu tunda – tegu oli kindlasti ühe möödunud aasta omapäraseima ja tavalisest žanriulmest selgelt eristuva tekstiga. Mis muidugi ei tähenda, et seda oleks märganud «Eesti novelli» koostajad või midagi säärast. Mainitud year’s best lühiproosa valikkogu koostajad oleksid võinud märgata veel mitmeid möödunud aasta lühijutte (pikad nende kogumikku ei mahu ega kvalifitseeru), mis oleksid ehk just nende literatuursesse mainstream-novellikokku sobinud (Kell Rajasalu «Parema maailma portree», Miikael Jekimovi «Vahetatud lugu»), aga muidugi nad ei märganud. Seda novellivalikut on endiselt targem vältida.

Igatahes torkas siin kategoorias silma vast suurim punktivahe võitja ja talle järgnenud lugude vahel – siin oli tegu veenva võiduga. Meelis Krafti kliima-Täheaja loo teine koht näitab, et ta läheb endiselt eesti lugejatele vägagi korda, ning tekitas ka küsimuse, kas sama kõrgele võinuks ehk tõusta ka ta Eesti Ekspressi Areeni jõulujutuna ilmunud «Põlenud maa», kui keegi peale siinkirjutaja seda ulmepubliku hulgast lugema oleks juhtunud. Igatahes rääkisin Estconil mitmete fännidega, kes tunnistasid, et see jäi neil lihtsalt lugemata, kuna polnud viitsimist raamatukokku minna või üle Delfi maksumüüri hüpata. Ise pakun, et selgi jutul võinuks olla asja esikolmikusse, kui see vaid oleks ilmunud ulmepublikule kättesaadavas avaldamiskohas. Eesti Ekspress seda ilmsesti anno 2024 enam ei paista olevat.

PARIM TÕLKELÜHIROMAAN / JUTUSTUS

(30 hääletajat)

Tegu on sarnaselt eesti pikajutu kategooriaga ühe mu lemmikuga Stalkerite karussellis, mistap põhjustas siinne võitja minus sellise ehmatusšoki, et ma isegi ei läinud koos Eva Lutsuga auhinda vastu võtma, kuigi ka selle valisin eesti keeles avaldamiseks välja ju mina ise ja tõin enda kureeritavas sarjas – Orpheuse Raamatukogu – lugejateni. Ometi mõjus Asimovi 1952. aasta jutustuse «Mõtle nagu marslane» võit mulle veel rohkem külma dušina kui Le Guini võit.

Võibolla võimendas šokki see, et kuigi ma ise hoidsin siin eelkõige pöialt mõnele Silverbergi jutustusele-lühiromaanile, Poul Andersoni Ajapatrulli lühiromaanidele ja Edgar Pangborni poeetilis-musikaalselt kaunile postapokalüptikale, olin täiesti valmis aktsepteerima Stalkerit ka Martha Wellsi Mõrtsukboti teisele osale, David Weberi Honor Harringtoni lühiromaanile, Bulõtšovile, Le Guinile, Bacigalupile või Djatšenkotele, kes kõik on siiski põlvkonna ehk paari võrra moodsam ulme.

Ütlen täiesti kaalutletult ja puhtast südamest, et minu meelest ei peaks Isaac Asimovi ajast ja arust tekstid enam täna, 21. sajandi kolmandal kümnendil võitma Stalkereid. Aga ometi nad võidavad. Sest see pole ju esimene kord. Ning kui me annaks kümne aasta pärast välja Asimovi N.–nda keskpärase ulmenovellide kogu, võidaks mõni seal ilmuv anekdoodi tasemel ulmelugu vabalt ikka auhinna.

Nii et see kategooria tekitas mus vast suurimat kimbatust ja segasemaid tundeid: Silverbergi meistriteosed jäid kuhugile kohtadele 13–25 (kuigi on varemail aastail ju Stalkereid võitnud või niisama kõrgetele kohtadele tulnud) ja neist eespool laiutab see saepurune ja kirjanduslikult nõtkuselt sepaalasit meenutav Asimov aastast 1952.

Punktijaotusi analüüsides võiks muidugi ka järeldada, et Stalkeri-hääletajad lihtsalt ei jõudnud või sattunud selle aasta hääletuse eel Silverbergi jutukogu läbi lugema. Üldse jääbki mulje, et missioonitundest kantud soov Stalkerit hääletada oli inimestel selgelt olemas, aga vastava kategooria lugemust mitte ning nii mindigi lihtsama vastupanu teed ja loeti läbi hääletusele kvalifitseeerumiseks paar kõige õhemat autorikogu (Asimov, Le Guin) ja anti nende pealt oma punktid. Aga tõlkeaasta kirjanduslikult ja ulmeliselt tuumakamaid valikuid, mis lihtsalt olid üsna paksud raamatud (Silverberg, Nikkarevi «Ohver»), lihtsalt ei viitsitud lugeda.

PARIM TÕLKELÜHIJUTT

(27 hääletajat)

Kir Bulõtšovi «Professor Kozarini krooni» võitu saab siin kommenteerida vaid nii, et kirjaniku kolm varasemat Stalkerit näitavad, et ta läheb eesti ulmefännidele korda ja ka kolmandat aastat kestev verine sõjategevus Ukrainas pole meie ulmefänne Kir Bulõtšovist kui siiski venelasest ja vene kultuuri esindajast eemale peletanud. Jah, muidugi pole totalitaarse nõukogude võimuga tülis olnud ning üle 20 aasta surnud kirjanik selles sõjas süüdi, aga igati arusaadav oleks, kui oleks peletanud. Vene kultuur on meil praegu täiesti põhjendatult pildilt kadunud ning moraalselt ja eetiliselt igati õige oleks, kui see nüüd nii ka pikkadeks aastateks jääks.

Paradoksaalselt ei tee Bulõtšovi jutu võit kuidagi meelt mõruks – ta tundub lihtsalt olevat olnud nii meeldiv inimene ;) Küll aga tekitavad selleski kategoorias kimbatust paar väga kõrgele kohale platseerunud teksti. Räägin siin Ray Bradbury iseseisvate novellidena täiesti ebaolulistest tekstidest, mis on maandunud 2. ja 4. kohale. Tegu on siis Bradbury kollaažromaani «Marsi kroonikad» uustrüki jõudmisega eesti keelde, mille puhul kirjanik ise oli 1990ndail selles valikus mõned vanad lood paari teise vastu välja vahetanud. Aga me räägime parimal juhul siiski täiesti sekundaarsest täitematerjalist Marsi-raamatus, mitte mingitest silmapaistvatest iseseisvate novellidena mõjuvatest meistritöödest nagu «Usher II», «Kord tulevad soojad vihmad» või «Miljoniaastane piknik».

Nende täitetekstide jõudmine iseseisvate lühijuttude asemel Stalkeri-karussellis nii kõrgetele kohtadele on jällegi seletatav sellega, et eriti midagi poldud jõutud lugeda ning siis võeti need kaks ebaolulist jutujubinat, kuna – SEE ON JU BRADBURY!

*** 

Kokkuvõttes tekitasid see-aastased Stalkerid parajalt kimbatust. Kuigi mul on paljude võitude üle emotsionaalselt väga hea meel (Heinlein, Friedenthal, Suuk, Mahkra-Jans), siis enamik võitjaid olid sel korral kuidagi täiesti ootamatud ja arusaamatud või hämmingut tekitavad valikud

Ja kindlasti saab eesti fändom paraja mainelaksu, kui Sylvia Spruck Wrigley edastab need auhinnavõitjad ajakirjale Locus, kus ilmudes siis terve maailm näeb, et eesti ulmefännid elavad oma kirjandusliku maitse poolest endiselt Sputniku-ajastus (Asimovi 1952. ja Heinleini 1958. aasta teosed) ning on uuema ulme veega alla lasknud. Natuke paneb selline valik muidugi ka muigama, et eesti ulmehuvilised hääletavad 2024. aasta auhinnad 20. sajandi keskpaiga vastuolulise renomeega valgetest meestest klassikutele (üks progressiivide poolt fašistiks-militaristiks tembeldatu, teine naistekäperdaja kuulsusega autor) ja miskeid Okekewebiole Kakakawibudzusid, kes George R. R. Martini keele sõlme ajaks, ei paista kusagil. :D Noh, Le Guini feministlik kogumik vast tasakaalustab siin veidi seda reaktsioonilisust.

Uuel aastal jälle!

Pildid tegi Veiko Kastanje