Estcon lõppenud, Stalkereid suisa kaks võidetud. Loomulikult küsime: Mis tunne on?

Hetkel olen juba suutnud non-stop naeratamise lõpetada ja suudan suhelda. Adrenaliinilaks ja rõõmujoovastus olid ikka nii suured, et saad reaalselt aru, et rooli ei peaks hetkel kindlasti istuma. Eelmine aasta oli pettumus nii suur, kui Naffi teiseks jäi. See oli valus. Minu jaoks oli raske üritust nautida sest pidin enda ülevoolavate emotsioonidega tegelema. Ju ma siis olen pisut emotsionaalne. Oli palju positiivset tagasisidet ja olin nii kindel, et Naffi läheb võidutuules. Tookord ei piisanud. See aasta võtsin teadlikult väga-väga madala eelhoiaku. Juhtub, on tore - ei juhtu, siis lihtsalt naudin üritust ja seltskonda. Läheb nii nagu läheb. Udu talus enam midagi muuta ei saa. Kuuled küll positiivset tagasisidet, kuid ei julge liialt uskuda. Liiga valus kaotus oli eelmine aasta. Ma väga põdesin seda toona ja olin ennast väga madalate ootustega selleks aastaks varustanud.

Kui tuli kaks Stalkerit, siis jah, see võttis täiesti pahviks. Ma reaalselt kolm ööpäeva non-stop naeratasin. Väga – väga vinge tunne on. Nüüd on tuumakütust ikka väga pikaks ajaks, et kirjutada.

Nimekirju ka uurisid, kellega tabelis kaklema lähed? Konkurendid loetud?

Ikka loed konkurente ja lihtsalt loed ju ka. Siiras huvi on, et kellega võistled. Inimeste maitsed on erinevad ja see on kohati nii kummaline, milline lugu lendab. Ma ise uskusin pigem bürokraadi loo paremat tulemust. Ju siis Tartu lugu oli ehedam ja Jaapani teema jäi pisut kaugeks. Usun, et lugejatel võibolla tekkis mingis hetkes samastumine. Käsi püsti, kes ei ole mitte kunagi parkimistrahvi saanud?

Ma alles otsin enda mustrit ja tundub, et lood, kus sind ennast rohkem sees on, lendavad paremini. Tartu lugu oli minu jaoks emotsionaalne lugu. Sain trahvi ja olin püha viha täis. Tegelikult on äge, kui suudad enda frustratsiooni läbi seedida ja saadud energia loovuseks ümber pöörata. Sünnib ehe asi. Sinu energiat täis. Naljatledes võib öelda, et võibolla on hea mõte mind välja vihastada.

See, et lugu „Ma valin 6 grammi“ võitis tuli väga suure üllatusena. Loo kohta oli tulnud vastakat tagasisidet ja eks ta minu jaoks üks ebamugav eksperiment oli. Armastus ei ole teadusulmes just läbiv teema. Fantaasiajuttudes on seda palju, aga teadusulmes tagasihoidlikult. On, aga vähe. Selles mõttes oli huvitav väljakutse. Mul oli seda lugu kirjutades huvitav. Respekt Mannule, et ta nii keerulist ja ulmes ebatavalist teemat kogumikus käsitleda võttis. Ulme on selles mõttes huvitav, et lendavad nii teadusulme kui fantaasiasugemetega lood. Minu jaoks oli heas mõttes üllatav, et just teadusulme lugu oli „Lumetüdruku“ tugevaim lugu.

Mis sulle järgmise Stalkeri toob, mis plaanis, mis sahtlis?

Eks seda peavad lugejad otsustama mis on järgmist Stalkerit väärt. Ega ma veel väga aru ei ole saanud, mis täpselt lendab. Seda olen mõistnud, et mitte tehniline filigraansus, mitte et mul seda oleks, vaid ehedus ja sina ise lendavad paremini. Püüan enda jaoks mõtestada, mis täpselt see minu tassike teed on. Peab erinevaid asju proovima ja siis näed, mis endale paremini istub. On lood mida kirjutades silm särab ja jutt lendab ning on raskeid, millega peab tahtejõuga pingutama. Millised neist paremad on, otsustab lugeja. Mingit võnget tajun, aga kas see on õige, ma ei tea. Ma alles otsin enda teerada.

Hetkel olen järgmise Naffi looga suht lõpusirgel. Tüübid jõuavad Naanile ja mis seal siis juhtuma hakkab. Kui parkimisteema kõnetas paljusid, siis see millega Naanil silmitsi seistakse, on samuti paljus samastumist võimaldav. Ma olen täiesti kindel, et enamus inimesi on antud teemal paar - ja kindlasti mitte ainult paar, krõbedamat sõna täiest hingest sajatanud. Loos on kohati kasutatud täiesti elust enesest teksti ja kaasaelamis- ning äratundmisrõõmu peaks jätkuma. Teema on intrigeeriv, või vähemalt autorina usun seda.

Kogumike kaantele peaks paigutama lisakleepsu "sisaldab K. Reiseli Stalkeri võidulugu" ja kui ei panda, kas lähed ja kleebid vaikselt ise poes juurde?

Minu jaoks on see kõik veel liiga värske, et ma ei oska Stalkeri laureaadi kleepsukeste teemal kaasa rääkida. Kui see müüa aitab, siis muidugi tuleks kasutada. Igasugune tähelepanu on müügile hea. Müüjaga kooskõlastamata isetegevust muidugi tegema hakata ei maksaks. Naljatledes võiks öelda, et kui Fantaasia annab kordustrüki välja, siis võib antud teemat arutada.

"Võrdlustes varasemate võitjatega olen kõva/ õpipoiss/ kena keskmine"?

Kui kõva Stalkeri võitja ma olen võrreldes teistega? Oi ma arvan, et ma olen alles väga väga õpipoiss.

Ma ei pea ennast hetkel kirjanikuks, vaid kirjutajaks. Mul ei ole ju oma raamatutki veel. Ma alles otsin enda elementi. Mul on vaja palju õppida ja areneda, et jõuda sinna, kuhu ma tahan. Rammisin endale uue maamärgi silmapiirile ja selleni on pikk ja vaevaline tee. Ma ei ütle praegu välja, mis see on. Ei taha ära sõnuda. Unistada tuleb suurelt. Kogemus näitab, et kui väga tahad midagi, siis see on tehtav. Neli aastat tagasi sattusin Estconile ja otsustasin, et ma tahan Stalkerit. Ma ei olnud varem kirjutanud. Täna on mul kaks auhinda. Ju siis minus on seda loovuse alget. Ainult, et jube palju tuleb tööd teha …

Nüüd on oluline saada paremaks ja mitte jääda illusiooni, et see on parim võimalik mina. Parafraseerides Tammsaaret, siis tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka lugejate armastus. Ma olen auhinnast väga motiveeritud ja see annab kütust, et jõuda järgmiste lugudeni ja selle eesmärgini mis on silmapiiril.

Stalker on ühtlasi peavoolu mõistes auhind, mis siis, et ulme: korjad auhinna meediakajastused kokku ja paned tallele?

Ma tegelikult olen harjunud meediaga suhtlema ja peapööritust see ei tekita. Võibolla pisut harjumatu on, et see on seotud just minu isikuga. Ma ei ole seda väga jaganud, et kirjutan viimasel ajal. Mõned üllatavad inimesed on meediakajastuse peale tulnud uurima, et oi - kas sa kirjutad?

Millal jälle "Reaktorist" Kristi Reiseli loomingut lugeda saab? (muudkui peletame neid küsijaid)

„Reaktor“ sobib paremini lühematele formaatidele. Mul on lood hakanud nii pikaks venima, et pigem küsib teist väljundit. Tahaks ju enda kogumiku kokku saada ja siis peaks olema avaldamata lood. Ma ei ole viimasel ajal väga produktiivne olnud. Elu on päris turbulentseks muutunud ja mõned asjad on vaja paika saada, et oleks meelerahu ja võimalus kirjutada. Hetkel läheb kogu energia pikemate juttude tegemisele ja viimistlemisele.

„Reaktor“ on parimas mõttes Eesti ulme inkubaator. Paljusid kirjutajaid ei oleks ilma selle ajakirjata. Mind ka nähtavasti mitte. Võimalus avaldada ja saada tagasisidet on algajale kirjutajale elu ja surma küsimus. „Reaktor“ on see kiirabi, mis annab abi ja hoiab esmakirjutajal käpakest, kuni sa ise suudad püsti seista. Ma natuke juba püsin jalul võibolla. Kui lühemaid jutte tekib, on „Reaktor“ ikka esimene koht, kuhu pakkuda.

Kohtume ridade vahel.

Kuhu kaks auhinda (mõistagi enne kirjandusmuuseumisse jõudmist) seinale mahuvad? Millal vannitoa plaatimisele mõelda võiks?

Sügav naer hetkel. Kõigepealt tuleb lõpetada käpakeste endaga kaasas tassimine ja nende pidev silitamine. See võib võtta aega ja võivad tekkida võõrutusnähud. Kui ma ükskord nii kaugel olen, eks ma siis vaatan, kus nad maanduvad.

Uute käpakesteni!