Estcon lõppenud, Stalker romaanikategoorias võidetud. Loomulikult küsime: Mis tunne on?
See on väga hea küsimus. Vastus selgub vast kunagi hiljem, kui tunded ja tagajärjed täie litriga pärale jõuavad. Praegu tahaks ennekõike puhata ja mängida. (Ei saa).
Kui nimekirjad välja pandi, tekkis vast kokkuvõte ka, kellega rinnutsi lähed. Konkurendid loetud?
Selleks, et suundade ja eelistuste mustritest järeldusi teha, jääb mul lugemust napiks.
Tõsi, suurkonkurent Talvik on loetud ja koguni üle kuulatud :) Kiiler on loetud. Rohkem ei ole jõudnud, kuigi mitmed on plaanis (märkan teemade ja alamžanride mitmekesisust, nii et avastamisrõõmu jagub).
Küll aga tahan ära märkida mullused lemmikuid neis kategooriates, mida ise lugeda jõudsin ja hääletasin - kasvõi näitamaks, kuivõrd erinevad võivad individuaalsed eelistused olla. Kogumikest sai minu maksimumpunktid Kuumad allikad, kohe kannul Soome ulme 3 ja jutuvõistluse paremik. Pikematest tõlkejuttudest oli konkurentsitu lemmik Mida tegime klassimatkal, punkte said veel Koristaja ja Maskide tants. Kohalikus pikema jutu kategoorias oli minu võitja Punaste liivade Rahel, tema järel Fuuga ja Ahelmurdjad, lühemate juttude isikliku esikolmiku moodustasid Tähemärgid, Koletise esteetika ja Teisel pool maski.
Mis sulle järgmise stalkeri toob, mis plaanis, mis sahtlis? Mitu stalkerit viie aasta eesmärgis?
Noh, esiteks - see ei tööta nii :D Seda isiklikku põrgut, mille tooks kaasa auhinna pärast kirjutamine, ei taha ma isegi mitte ette kujutada. Ning nagu ka pealik Kusnets oma ettekandes mainis, on kirjutamise juures oluline toita protsessi, küll siis protsess toidab sind ja su loovust. Valmis tekst on distsipliini ja protsessi kontekstis vaat et kõrvalprodukt, ideede maandumine hoolega ettevalmistatud platsile. (Ja tunnustused on siis omakorda selle “kõrvalprodukti” kõrvalprodukt.) Kuidas see tsitaat käiski - vähem paatost, härrased!
Aga kui sa nüüd mõtled, et mis tööd nagu üldse käsil on -
Kõigepealt on tarvis trimmida-kammida-triikida ja üles laadida Estconil salvestatud videod (loodan, et numbri valmissaamise ajaks on see töö juba tehtud).
Siis on käsil hulk ettevalmistusi augustikuiseks Iidmaa mänguks. (Oma abilise-rolli kohta kirjutasin lähemalt siin.)
Pooleli ja plaanis on palju asju. Hakkasin hiljuti oma loometöö arvepidamise kohta Rujanaudi kanalisse videoraporteid tegema. Keda tõsisemalt huvitab, mis tööd parasjagu tegemisel, saab nende kokkuvõtete pealt mõnda järeldada.
Kui ma nüüd ise oma aruandlusele otsa vaatan, selgub, et väga kaugel ei ole teise romaani lõpupeatükk. (Tegu on siis tellimustööga, mida olen vähehaaval aretanud “Tagalaga” vaheldumisi ja vahel ka paralleelselt. Katkendit saab lugeda siin.) Muidugi on eri staadiumites pooleli mitmeid jutte ka.
Ahjaa, ja veel kutsun lugema neljandat Kaarnakirjas-kogumikku, mille koostamisel ma kaasa lõin!
Kuidas tundub, kas Stalker tähendab ka täiendavat edu raamatumüügis, kas trükid stikkeri ja lähed raamatupoodidesse lisa kleepima?
Hee, viimati sai hoopis teise kirjaniku kleepekaid tulpade peale topitud. (Urmase Spämmimere raamat, vaadake Hooandjasse.) Müügi teemas olen täielik võhik, aga raamatukogud tõstavad küll auhinnatuid esile. Võiks loota, et nii leiab raamat ehk tee mõne sellise huviliseni, kes ise veel ei teadnud, et ta huviline on!
"Võrdlustes varasemate võitjatega olen kõva/ õpipoiss/ kena keskmine"?
Võrdlema ei hakka. Endale meeldib mõelda, et sai selline korralik sellitöö.
Stalker on ühtlasi peavoolu mõistes auhind, mis siis, et ulme: korjad auhinna meediakajastused kokku ja paned tallele?
Mulle meeldib nii naljaga pooleks viidata väiketegija nähtavuse skaalale: 0 - ei tea; 1 - ei koti; 2 – nagunii on pask; 3 - jajaa, ta tegi ükskord seda ühte asja; 4 – ta peaks tegema hoopis…
Kajastus võib sinna ju kröömikese juurde keevitada, aga lõppeks “loeb” ikkagi asjahuviline lugeja, kellele just spetsiifiliselt sinu kraam korda läheb.
Milline oli "Reaktori" roll romaani valmimisel ja hiilgaval võidul?
Ulmeajakirja Reaktor roll “Tagala” valmimisel on vaieldamatu, sest eel-alg-idu-prototekst oli ju Reaktoris järjejutuks. Kusjuures kirjutasin tookord puhtalt tähtajapaanika tiivul- uus number tuleb, vaja järgmine jupp kirja saada - ja ka üles läks toona sisuliselt toimetamata toortekst. Kui see lennukaar siis paratamatult rauges ja pärast parajat pausi portsu jätkusisu kirja sain (nüüd juba oma asjana, ühismaailmast haakisin end vahepeal lahti), tuli põhjalik tagasiside ja soovitused tervikteksti osas samuti Reaktori/kirjutustoa omadelt.
Hiilgava võidu (tap-tap-tap-tap, härra Part) osas ei oska kommenteerida, seda peab juba lugejatelt küsima.
Kuhu auhind (mõistagi enne kirjandusmuuseumisse jõudmist) seinale läheb?
Auhinnale on koht tõesti valmis mõeldud. Ma esiotsa ei ütle, kuhu, aga ehk näitan videos.
Ahjaa, ja kui alguse juurde tagasi tulla, siis kõige vahetuma hetketunde talletasin Rujanaudi blogisse.
