Ulmeühingu auhinnanimekirjadesse ja tunnustuseks antavasse auhinda võib suhtuda mitut moodi. Värsketele laureaatidele rõõmu, EstConile tegemist, Eesti üldisesse kirjandusmaailma teadet, et ka ulme on jätkuvalt olemas – päris mitmekülgne kasu.
Ühtlasi on Stalkeri nimekiri tänuväärt loetelu, mida ja kus kodumaal eelmisel aastal välja on antud, moodsas info- ja väljaandjate külluses võib mõnegi üllitise lihtsalt maha magada. Kujunev edetabel omakorda annab ettekujutuse, mida eelistatakse. Näiteks võib hinnata, kas populaarsemad on vampiirid või kosmoselaevad ja kas Tartu kõnetab rohkem kui Tau-Zet. Nii läksingi eelmise aasta ulmekirjanduse Tsooni hulkuma, Stalkerid teejuhiks.
Alfred Bester «Lammutatud mees». Fantaasia. Tõlkija Jay Skaidrins, parim tõlkeromaan 2025
Fantaasiarikas kriminull toimub maailmas, kus sotsiaalset keerist tekitab osade inimeste telepaatiliste võimete areng. Võimete ebavõrdsus loob kihistused, traditsiooniline õigusmõistmine kujuneb ümber ja kuritegevus vajab reformi, et üldse võimalik olla.
Äärmiselt klassikaline, nii väljaandmisaastalt kui mõjult, tükk, kusagilt siit kooruvad välja või koorivad enda jaoks kõikvõimalikud X-mehed ja vampiirisaagad. Telepaatia annab ühtlasi võimaluse puudutada paljastuvaid tundeid, mida tavainimene peita üritaks. Soust on ka hea: suuremalt kosmoloogiasse süvenemata kirjeldab Bester mängleva hooletusega pisidetaile pildudes inimkonna poolt asustatud päikesesüsteemi. Kosmoseulme austaja jaoks igati loogiline ja teenitud Stalker.
… Oot, tõlkestalker? Kindlasti võib tunnustada tehtud tööd, näiteks trükitehniliseltki on telepaatide mõttevahetuste paika ajamine ja esitamise vorm pähkel pureda. Samas keeleliselt … mnjah, natuke sageli kurjategija urahtab ja uriseb, ebatavaliseks aetud otsekõne ei kõla väga loomulikuna. Kui edetabelis veidi allapoole vaadata, mõni madalamale jäänu urisema-urahtama ei ajanud. Kipub sinnapoole, nagu mitmetes aruteludeski kuulda olnud: tõlkeromaan saab pigem hinnatud kui sisult parim eesti keelde jõudnud romaan.
Lumetüdruk. Teistsugused armastused. Fantaasia. Koostajad Manfred Kalmsten ja Lüüli Suuk, parim antoloogia või kogumik 2025
Kõigepealt, halleluuja, et kodumaise ulme kogumikke nii mitu eelmisel aastal välja anti! Jätkugu tegijatel julgust ja puhugu pärituul keerulisel finantsmerel. Esikoht tuli pealegi teemakogumikule konkurentsis jutuvõistluse paremikuga, täiendav põhjus uhkust tunda. Ühtlasi kodumaise omakirjanduse kahe esimese koha hõivamine vihjab, et lähemat loetakse ja hinnatakse. Ehk on fantastilised armastuslood universaalsemalt meeldivad? (personaalne memo: mitte üks piuks kodumaise ulmekrimi võimalustest)
Jack Vance «Draakonite isandad». Draakonite isandad, Fantaasia. Tõlkija Triin Loide, parim tõlkelühiromaan või –jutustus 2025
Maailm, kus inimestel on funktsionaalsed aretatud sõjadraakonid, igal klannil omad eelistused liikides, kõik viimseni välja mõeldud ja liiginimepidi üles loetud. Kõlab ulmeliselt äge? Ühtlasi aga ka tõlkija õudusunenäona. Tulemus on nauditav ja aukartust äratav korraga. Võidupunktides said arvatavasti kokku nii rahulolu, et Vance-i jällegi ulmeklassikasse kuuluv teos nüüd eesti keeles on, kui hinnang tehtud tööle.
Edetabelis torkab küllalt kõrget kohtadega silma mitu lugu „Dracula külalisest“. Kas siit võib välja lugeda huvi ulme lätete vastu või ehk on nüüdseks nt. Edith Wharton eksootiliseks muutunud ?
Jack London «Tuhat surma». Dracula külaline, Gururaamat. Tõlkija Silver Sära, Parim tõlkelühijutt 2025
… võttis nõutult kukalt sügama. “Tuhat surma” on Londoni debüütjutt “päris”ajakirjas, millel sellessamaski “Dracula külalises” leiduks justkui kõvasid konkurente, rääkimata punktitabelis järgnevatest lugudest. Keele ilu? Silver Sära on säilitanud ingliskeelse originaali lauseehituse. Sisu kirjeldab lisaks seikluse pinevusele tubli koguse poolulmelist steampunki tasemel tehnikat ja selle suhet füsioloogiasse, seikluslikkus kannatab. Tarkovskilik, mitte Strugatskite stalker, selline mõistatuslik.
Laura Loolaid «Tagavara-malev». Lummur, parim eesti autori roman 2025
Laura Loolaiu militaarne ja samas folklorismini maalähedane kosmosekaitseliidu lugu sai, mida väärt oli, pikemalt kirjutasin kunagi siin: https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-tagavara-malev-kui-militaarulme.
Kristi Reisel «Tartu on MINU linn». Nelja aastaaja aed, Fantaasia, parim eesti autori lühiromaan või jutustus 2025
Kristi Reisel « Ma valin 6 grammi ». Lumetüdruk, Fantaasia, parim eesti autori lühijutt 2025
Kristi Reiseli juttude juures on alati võlunud julgus erinevaid teemasid ette võtta. Lugemisest jääb hea tunne - kirjutab Reisel selleks, et mõtteid-ideid-hinnanguid välja öelda, osates neid samas siduda seiklusliku tegevusega. Kandvaid tegelasi, tegevusliine mahub tema pikematesse lugudesse tavaliselt rohkem kui üks – loodetavalt need olidki topeltvõidu põhjusteks?
Kohati küll käib fantaasialend kaugelt reaalsusest välja, isegi stalkerivõiduga ei tõesta keegi mulle, et parkimiskontrolörides oleks midagi inimlikku või universumi toimimiseks vajalikku, ulmel peaksid ka mingid piirid olema…
Ehk siis, õiglus võidutses ükskord ometi, sest eelmisel aastal Naffi seiklused olid stalkerit väärt ja jutuvõistlusel oleks pidanud tema Jaapan ühe teise Jaapani nokauti lööma, või kuidas seal Tõusva Päikese Maal seda ka ei nimetata.
Punkte said lühiromaani ja jutustuse kategooriast ka mõned “Reaktoris” avaldatud lood, nii et siinkohal on sobilik meenutada, kuhu on õige koht oma looming teele panna. „Reaktoris“ avaldatud lühijuttudest üsna ootamatult kõige rohkem punkte noppis Helina Ravasoo “Koletise esteetika”. Selgub, et urban-fantasy järele on rohkem nõudlust, kui ajakiri praeguseni pakkuda on suutnud.
Kirjutamisel tasub vaid meeles pidada, et urban võrdub Tartu, armastus peab olema kurblikuvõitu, tegelased võiksid olla relvastatud ja väljaõppinud, ratsutada kohale draakoni seljas ja suhelda telepaatiliselt. Võib-olla tasub neile kaasa panna mõni metalne ja voolikutega läikiv vaskkamber.
