2024. aasta möödus lugemise koha pealt mul üpris kesiselt, midagi suurt ja väga põrutavat, mida meenutada, esimese hooga pähe ei turgatagi. Eks mu mälu on ka selline, mille aktiivne kestvus on nii kaua, kuni tagatuled nurga taha kaovad. Kuigi samas möönan, et tekstide hindamisel võib mõõdupuuna kasutada nende võimet meelde jääda. Mõni jutt ületab selle künnise, mõni mitte, kuiv saepuru enamasti mitte, samas põnev lugu võib kauaks meelde jääda. Kõik need vähesed raamatud, mida allpool nimetan, said ainult ühe korra loetud, mis ei tähenda, et ma neid kunagi uuesti ei loeks. Tihti olen lugenud ulmet ja olmet vaheldumisi, mõni jutt siit, teine sealt kogumikust ja enamasti on valikus vanakooli kraami, sest ENSV-aegseid teoseid olen saanud esivanematelt päranduseks päris palju ja tasuta raamatute riiulist ma ka just suure kaarega mööda ei jaluta.

Aga kui nüüd mõni ulmekas välja tuua, siis olin taas jutukogude lainel. Jätkates traditsiooni anda aastas välja üks raamat, tegi “Skarabeust” avaldades otsa lahti Maria Galina neljast jutustusest koosneva kogumikuga "Dagor". Nimetada jutukogust oma lemmikjutt(e) on üks tänamatu töö, tavaliselt on teised lugejad eriarvamusel ja võib-olla ise uuesti lugedes avastaks ka, et kuulge, hoopis too lugu on viimase peal. Kuid esmamulje järgi pean juttu "Punased hundid, punased haned" kogumiku parimaks palaks. Selline äraspidine nõukanostalgia, kuskile pärapõrgusse sõitmine ja imelikud tegelased, midagi neis oli, mis mulle selles loos korda läks ja ega need teisedki jutud tegelikult kehvad polnud. Vene ulmega on nagunii viimasel ajal kuidagi nii, et see uuem ots kipub hapuks minema, aga sellise pool Vene, pool Ukraina autori avaldamine oli igatahes Arvi Nikkarevil julge samm.

Kuna Eesti ulme üks värskemaid jutukogusid "Libakass" mu raamatukokku ei jõudnud, siis jääb selle avastamine ilmselt kuhugi tulevikku. Küll sain aga sirvida end hopepunkina defnineerivat antoloogiat "Kübeke elutervet vihkamist". Ääremärkusena lisan, et kord raamatukogus leti ääres seistes võttis üks klienditeenindaja selle antoloogia riiulist, hoidis käes, vaatas lähemalt ja võttis endale lugemiseks. Ütlesin talle, et see on hea valik, mispeale ta naeratas. Vat see oli hetk, mis tegi seest kohe soojaks. Arvan küll, et selle raamatu avaldamine oli üks aasta pingutus number üks, midagi uut, mida varem pole olnud. Kaksteist autorit ja üksteist lugu on selline paras maht ka, et ei jää liiga õblukeseks ega paku üle. Alles hiljuti avastasin, et podcast “Tumedad tunnid” on võtnud Häli Kivisilla loo "Harjusk" ja andud sellele oma hääle, mis aitab lugejal värske nurga alt jutuga kohtuda või taaskohtuda. Ja Triinu Merese "Plahvatus Le Gynil" oli samuti üks meeldejäävaim lugu. Pean mainima, et oli periood, kui ma ainult kosmosejutte lugesin, nii et... vana arm. Manfredi jutt oli oma ajahüpete ja erootika sugemetega kindlasti paremikku kuuluvatest. Ei taha küll midagi-kedagi ära sõnada, kuid tundub, et Kalmsten läheb ajas aina paremaks. Kristjan Sanderi "Miljones päev" tundus ka täitsa kobe tükk olevat. Laura Loolaidu küll palju kiideti, aga minu meelest punnitas ta pisut üle ning Suuk ja Jekimov jooksid lihtsalt lati alt läbi. Kuuldavasti pidi sari jätkuma, mis siis muud kui tuult tiibadesse.

Eesti fantaasiakirjandus pääses taas pildile, kui suurteosega sai ühele poole Raul Sulbi. "Põhja konn" on mahukaim antoloogia, mis sel aastal ilmavalgust nägi. Kakskümmend kuus jutukest, juttu ja üks lühiromaan viivad lugeja nii maailma lõppu kui ka kõrgmäestikku hõredat õhku hingama, kohtuda saab nii pöialpoisi, marduste, haldjate, nõidade, rüütlite ja veel paljude tuttavate tegelastega. No tõepoolest, jutte on ikka väga laiale lugejaskonnale. Neid, mida varem olin lugenud, saan ühe käe sõrmedel üles lugeda, sestap oli avastamist mul omajagu. Kui mõni jutt jäigi selliseks vähe kaugemaks (Veskimees, Friedenthal), siis puudujääki kompenseerisid jälle ülejäänud. Aga eks asi on maitses ka, seiklusjutt segatuna mõõduka põnevuse ja paraja tempoga, milles on väike amps ulmet, lihtsalt sobib mulle paremini. Kes vähegi fantaasiakirjandusest lugu peab, sellest ülevaadet saada soovib, neil tasub "Põhja konnale" pilk peale visata, oleks patt sellest ilma jääda. Ja Liis Rodeni kaanekujundus, kui see ei ole tase, siis ma ei tea, mis seda üldse võiks olla.

Romaanidega ei ole ma veel väga sina peale saanud, kuid Timo Talviku "Sulid ja sulased", mis aasta algul poodi jõuab, väärib äramärkimist küll. Fantasy ühest noormehest, kes otsib oma kohta, aga võib ka olla, et see on sirgumise lugu, eneseavastamine. Midaiganes võib öelda, aga üks põnev seikluslugu seal lahti rullus. Jah, seda võib ka noortekaks pidada, kuid sümpaatne oli see, et tegevus on toodud kodukamarale, eks ta ole, ainult parsil elab luule. Ei noh, saab ka kaugemaid maid minna avastama, kuid alustuseks on Maarjamaa justkui paslikum. Siin vist ei ole vaja lisada, et Timo Talviku näol on tegemist Reaktori autoriga Tim Hornet.

Mis puutub neisse Reaktori juttudesse, siis vahel ma ikka loen neid, aga midagi öelda nende kohta küll ei oska. Saan aru, et algajad, neid peab justkui teistmoodi lugema, ent siiski lõppevad need lugemised mul enamasti nõutu õlakehitusega. Need on sellised "loed ja unustad" (peaks olema Jüri Kallase väljend) jutud, no vist on asi mu peakujus, või ma ei tea. Midagi jääb neist ikka puudu, et võiksid jääda esimese lugemisega kuskile mälusoppi ja aeg-ajalt esile kerkida. Võimalik, et varasem tekstikorpus lühiproosast ei leia piisavalt lugemist autorite hulgas. Iseenesest kirjutada ju osatatakse, mõnikord võib isegi tegelane saada piisavalt värve, aga ideetasandil kipub asi kesiseks jääma. Näitamist asendatakse rääkimisega ja pahatihti upub jutt lihtsalt kuskile sõnadesohu või ei jõua kuskile välja. Oli ju Erektori aasta ka, aga ühtki juttu küll meelde ei tule sealt. Mõni varasem Ereka jutt see eest jälle tuleb, võta siis kinni. Ainus lugu, mis meelde jäi eelmisest aastast, oli Meelis Krafti "Mõrv Estconil", paroodia võtmes muhekrimi, jah, see oli hea, see oli naljakas ja lahe. Kogu lugupidamise juures olgu tänatud Maarja Kruusmets, et ta jätkuvalt autoreid rajal hoiab, ja loodan, et küll mõni pärl ka ikka jutusabasse tee leiab.

Ülejäänud raamatud olid juba vanemad, mida kõik on lugenud, ja neist pole eriti mõtet pikalt rääkida. Põhimõtteliselt võiks igaühe kohta eraldi postituse kirjutada, aga see pole see koht praegu. Näituseks avastan Mirabilia sarja väikest viisi, sellega tahaks uuel aastal jätkata, praegu said loetud Simaki "Nagu õieke väljal", Shelley "Frankenstein" siis veel Skarabeusi "Shanidar", Asimovi "Üheksa homset", Le Guini "Ilmajäetud", Belialsi "Ashinori kroonikad", noore ja andeka Robert Silverbergi "Tähehiiglaste orjad" ning "Öösse kaduv tee" - ausalt öeldes on kõik need puhas kuld.

Pettuma eriti ei pidanud, positiivset oli ikka rohkem. Hea küll, Zelazny "Üksildane oktoobriöö" oleks võinud mind kui koerainimest natuke rohkem liigutada, aga loo lahendus oli kuidagi liiga lihtsakoeline. Samas, tema "Needuste allee" on ikka vägagi äge raamatuke. Asimovi jutukogust "Mõtle nagu marslane" ootasin ka midagi enamat ja Martha Wellsi "Kõik süsteemid punases" kiidukoorist ning haipimisest ma ei saa üldse aru, see on ju keskpärane raamat, vähemalt esimene osa - mille eest selline auhinnasadu? Lohutan end sellega, et kuuldavasti pidid järgmised osad, kokku on ilmunud tükki neli, paremaks minema. Võib-olla kunagi loen teised osadki läbi.

Kuid lõpetada tahaks ikka positiivsel toonil. Taastrüki pälvis õuduskirjanduse stiilimeister H. P. Lovecrafti kogumik "Cthulhu kutse". 2017. a esmatrükist pidavat eristama raamatut vaid kirjavigade väljarookimine. Paar aastat tagasi lugesin, oli meeldivalt jube, eks läheb uuesti nimekirja. Veel ilmus George R. R. Martini "Tuhande Maailma lood". Tänu sellele, et kunagi olen Mardusest lugenud juttu "Liivakuningad", kus keegi väiklane ambitsioonikas tõbras ülbitseb, jäi see lugu kohe meelde, õigem oleks öelda, ei lähe meelest ära. Kuna selles uues kogus on see jutt ka sees, siis mul ei jäänud muud üle, kui see raamat osta. Kirjastuse kodulehelt saab mõistliku hinnaga head lugemisvara, soovitan seda võimalust aeg-ajalt kasutada. Selline sai minu tagasihoidlik lugemisaasta kokkuvõte AD 2024.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0369)