„Vihma suudlus”, 2025

288 lk

Kirjastus: Kristjan Saal

- Kas sinatada tohib? 

Ikka tohib.

- Esimene sinu raamat, „Surnud mehe armastus", ilmus 2022. aastal,  nüüd siis „Vihma suudlus", augustist 2025. Kas tegu ulmedebüüdiga ja miks just ulme ?

Tegelikult oli „Surnud mehe armastus“ ka ulme, seal lihtsalt domineeris suhtedraama-liin. „Vihma suudluses“ tegin vastupidi, panin suhtedraama taustale ja põhiliiniks oli ulme.

Miks just ulme? Siinkohal vastaksin sinu enda sõnadega, mis tabavad naelapead: „Nii-öelda tavakirjandus on piirav. Ulme kaalukaks eeliseks jääb, et raamidest saab välja, juhtuda võib peaaegu ükskõik mis.” Omaltpoolt lisaksin, et argiproosa, mis kodumaises kirjanduses domineerib, on lihtsalt igav. On igav lugeda sellest, kuidas puud kasvavad ja lilled õitsevad ja kõik on nii ilus, kuidas siis sügiskaamos laotub üle maa ja kõik on nii masendav, kuidas vanaema seda trotsides küpsetab pirukat ja kuulab Vikerraadiot, kuidas vanaisa aga pirukat ei taha ja suundub poodi soolasilku ostma, kuidas ta teel poodi kohtab vana sõpra, kellega pool tundi tühja juttu ajab ja kuidas ta poest tagasi jõudes näeb, kuidas naabrimees lund lükkab ja puhkepauside ajal suitsu kimub, ja nii edasi ja nii edasi. Minu jaoks on oluline, et oleks konkreetne lugu, mis mingis suunas areneb, mitte lihtsalt ei heieta. Kui siia juurde lisada mõistatus, müstika, siis saab kogu kompott veel parem, sest see kõditab alateadvust ning hoiab meele erksana (sest lugemine, teadagi, on vaimselt väsitav meelelahutus, võrreldes näiteks filmi vaatamisega). Aga see on minu arvamus. Ma ei pane pahaks, kui nüüd need, kes naudivad heietusi, mulle vastu annavad, et mina produtseerin täielikku jama, millega ei saa samastuda (repliik, mida ma argiproosa fännidelt olen palju kuulnud).

- Oskad välja tuua mõne kaaluka mõjutaja, välis- või kodumaise autori, keda võiksid eeskujuna nimetada?

Neid on kaks ja nende mõlema motiive kasutasin ka „Vihma suudluses“. Esimene on Vladimir Obrutšev. Olin varateismeline, kui lugesin tema „Plutooniat“ ja „Sannikovi maad“. Tema loodud maailmad, kus eksisteerivad ammu väljasurnud eelajaloolised loomad, hiidputukad ja ürginimesed, kombineerituna tema asjatundlikkusega noist iidsetest aegadest, eristus kõigest, mida olin tolleks ajaks lugenud. Ma tean, et need ideed ei olnud tal sugugi originaalsed (Jules Verne’i „Reis maakera südamesse“ ja Arthur Conan Doyle’i „Kadunud maailm“ olid ilmunud palju varem), kuid tema teostus oli intrigeerivam. Minu teiseks mõjutajaks on vennad Strugatskid; nende puhul tooksin eraldi välja „Miljard aastat enne maailmalõppu“ ja „Hukkunud alpinisti hotelli“ (aga lisaksin, et neil on ka palju sellist, mis mulle ei meeldi). Ühesõnaga, mulle meeldivad müstilised lood, mis võiks peaaegu et päriselt juhtuda, erinevalt haldjatest ja trollidest, ja mulle meeldib nö teaduslik asjatundlikkus, millega nende lood on esitatud, millega nende maailmad on üles ehitatud. Fantaasia peab mahtuma piiridesse, mille meile seab teadus, ja õnneks on siin veel väga palju seda, mida me ei tea – ja sellest lähtubki minu arust ühe hea ulmejutu stsenaarium. Kui fantaasial lasta lennata lõpmata pika oheliku otsas, saab ulmest muinasjutt, ja see ei ole enam minu rida.

- Leidsin sinu raamatu Apollo ulmejaotusest, torkas silma, et väljaandjaks autor ise. Pakkusid kirjastustele ka või otsustasid kohe ise vahemeestest loobuda?

Pakkusin ka kirjastustele, neid oli viis, ja vastasid ainult kaks. Ühele ei sobinud žanr, mille publikut pidas liiga väikesearvuliseks, ja teine arvas, et ulme juurde ei sobi suhtedraama, vähemalt sellisel kujul, nagu see minul oli tehtud. Saan aru, et kirjastused on siiski äri, selle žanriga ei ole võimalik masse kõnetada. Aga ma olen tänulik neile, kes vastata viitsisid ning saan aru ka neist, kes ei viitsinud. See on igati mõistetav, arvestades seda argiproosa, eneseabiõpikute ja kokaraamatute laviini, mis neile uksest ja aknast iga päev sisse pressib.

- Kui palju peab raamatu väljaandmise tarbeks raha varuma ja kas loodad ots otsaga kokku tulla või arvestatavat kasumit ?

Olin oma tiraažiga tagasihoidlik, 300 eksemplari, aga oma 3000.- eurot läks ikkagi ära. Ning jah, loodan ots otsaga kokku tulla, kasumist pole juttugi.

- Mis sellise väljaande juures kaanehinna kujundab ?

Raamatu väljaandmise kuludeks on toimetamine, küljendamine, kujundamine ning trükkimine (vastavad teenusepakkujad on internetist lihtsasti leitavad; PS: kasutaksin siinkohal võimalust tänada oma küljendajat-kujundajat Heiko Unti, kes tegi väga head tööd ja kelle puhul ma siiralt imestan, kuidas ta mu välja kannatas). Kui nendega on õnnelikult ühele poole saadud, siis tuleb arvestada, et raamatupoodide marginaalid on märkimisväärsed, sinna lisanduvad toote kategooriasse lisamise, logistika- ja ladustamise kulud (mainiksin, et Rahva Raamat ja Apollo, kus mu raamat müügil on, olid väga vastutulelikud ja nendega sujus asjaajamine hästi). Omalt poolt peab veel tegelema reklaamiga, seda raamatupoed ei tee. Kui kõik mainitud kulud kokku lüüa, siis minu näitel lisandub eespool mainitud kolmele tuhandele veel viissada eurot. Mina lähtusin hinna määramisel sellest, et saaksin lõpuks ehk tagasi selle, mille ise olen alla pannud. Aga olgu öeldud, et ma toimetasin ise, kasutasin ka tasuta proovilugejat (minu kaasa), kellele ma olen äraütlemata tänulik, kuna ta tuvastas vigu, mida ma ise polnud võimeline märkama ka pärast viiendat läbilugemist. 

- Pean tunnistama, et leidsin raamatu üpris juhuslikult. Kas reklaamikampaania on ka plaanis, kas saadad olulistele inimestele promo-eksemplare laiali?

Olen teinud mõnekümne euro eest sotsiaalmeediareklaami, see on kõik. Võib-olla peaks rohkem promo tegema, aga elame-näeme. Ma olen loomult tagasihoidlik, ei pea ennast eriliseks tegijaks, keda kõik tingimata lugema peavad. Loodan sellele, et need, kellele selline žanr ja temaatika meeldivad, leiavad mu aja jooksul ehk isegi üles.

- Kui kellelgi parasjagu plaanis enda kirjutatut ja/või ehk ka teisi autoreid kirjastada, kiidaksid pigem takka või hoiataksid raskuste eest?

Kui oled tundmatu autor, siis on läbi kirjastuse ikkagi lihtsam teha. Siis lihtsalt saadad käsikirja kirjastusele ja mingi aja pärast on raamat poelettidel; samuti ei pea oma raha raamatu alla kinni panema. Kui ise teha, pead palju rohkem sebima, aga see on pigem tüütu, mitte keeruline. Isekirjastamisel on siiski boonus ka – saad raamatu välimuse osas ise otsustada (kaante tüüp, kaanepilt, värvid, paber, kujundus).

- Kuidas edasiste kirjutamisalaste plaanidega ?

Aus vastus on, et ei tea, plaane pole. Peale „Surnud mehe armastust“ küsiti mult sedasama, ja siis vastasin, et aitab küll, ent ometigi võtsin asja veel kord ette. Selleks, et kirjutada, peavad mitmed asjad harmoneeruma, kokku jooksma. Peab olema lugu, peab olema tuju, peavad olema paljud pisikesed ja suured detailid, mille peale kohe ei tulegi. Kui asud vales hetkes vale tundega tegema, ei jõua kuhugi. Hetkel mul seda hetke ja tunnet ei ole, aga see võib iga kell tekkida, nii et eks me näe.