Oma kõige esimese ja eelmise nutifoni ostsin TLÜ jaapani filoloogia esimesel kursusel, ehk siis 11-12 aastat tagasi ning loobusin ma sellest tublist tööloomast alles eelmise aasta hiliskevadel, kui ta lõpuks alla andis. Riistvara oleks veel tükk aega vastu pidanud, aku oli vist isegi vahetatav, aga tarkvara andis saba – lõpuks ta keeldus isegi Gmaili sisse logimast, et turvarisk, not supported ja kõik muu sellega kaasnev.

Peale pikki kaalutlusi otsustasin, et teeme siis selle väljamineku. Uus uhke Nokia 8 on täpselt sama tubliks tööloomaks osutunud kui endine Sony Xperia – ma olen teda korduvalt maha pillanud, kasutanud vihma ja udu ja lumesaju käes, unustanud sõprade juurde, kõrtsidesse ja tema väärikust riivanud sellega, et olen talle lihtsalt korduvalt peale istunud. Töötab juba poolteist aastat ilma mingite probleemideta ja loodan, et ta teenib mind veel mitu aastat. Miks loodan? a) Inimesed, kes igal aastal endale uue telefoni ostavad, on looduse suhtes hoolimatud idioodid, b) mul pole selliste vallatuste jaoks liigset raha ja c) uue seadme seadistamine on igavene rist ja viletsus. Ma olen ka uue arvuti ostmist samadel argumentidel edasi lükanud juba kaks aastat (ja mul on nagunii energiat ainult Fallout 4-s baaside ehitamiseks, Crusader Kingsis oma õdede võrgutamiseks ja Elder Scrolls Legendsis noobide tuuseldamiseks). Ainus argument, mida ma tean Õuna ostmiseks, on see, et Õunad pidada omavahel täiesti sujuvalt sünkroniseerima – sa ei pea sisse logima, paroole vahetama ega meelde tuletama (ehk siis vahetama, sest need on meelest läinud), nad võtvat kõik „otse õhust” ja uus seade liitub olemasoleva süsteemiga sujuvalt ja probleemivabalt.

Aga kui juba uus telefon, mis ka uuemaid mobiilimänge ilusasti jooksutab, siis loomulikult tuleb neid ka mängida, eriti kuna elu on viimasel aastal olnud üsna reisipõhine – üks põhilistest argumentidest, mis mul Tallinnast ärakolimiseks oli, oli see, et ma veedan igal tööpäeval 1,5 tundi oma elust ühistransporti vangistatuna. See teeb umbes kaks tervet nädalat igal aastal mu elust, mille ma veedan aknast välja vahtides. Siinkohal ma mühatan põlglikult kõigi: „Noorus on hukas ja nad muud ei tee, kui kössitavad bussis oma telefonide kohal!”-stiilis arvamusavalduste suunas. Nii linna- kui maakonnaliinidel, nii rongis kui bussis on nutitelefon hädapärane igavusepeletaja. Loomulikult võib lugeda uudiseid, raamatuid, teha mingit hädapärast tööd (lugeda töömeile vms) ja seda ma muidugi teen, aga kuna mulle lihtsalt meeldib mängida, siis nõnda sündis idee „Taskumänguri päevaraamatuks” juba eelmisel aastal, aga ma olin liiga laisk ja depressiivne, et sellega otsast alustada.

Nüüd on aga parem olla ja, mis seal salata, Laura „Segavereline koomiksimaailm” piitsutab ka minu auahnust tagant.

Esimeseks mänguks valisin ellujäämis-rollimängu „Dead Age”.

Ma mängisin seda juba umbes aasta tagasi, ent, nagu öeldud, olin liiga väsinud, et sellest artiklit sünnitada. Mõned nädalad tagasi tuli see mäng mulle meelde ja hakkasin seda otsima – telefonist olin ta maha installeerinud ühe oma hambutu „Hakkan tubliks!”-hoo käigus. Asja tegi keeruliseks see, et mul polnud mängu nimi meeles ja ma veetsin mitu tulutut googledamissessiooni ja püüdsin seda leida. Täiesti lootusetu üritus. Ma proovisin kõiki võimalikke otsisõnu ja kaevasin läbi kümneid ja kümneid „zombie-survival games” ülevaatelehti, aga otsitav jäi tabamatuks. Ma ei saagi aru miks, sest „Dead Age” on üks paremaid saadaolevaid survival-rollikaid; see on täiesti võrreldav sellise mänguga nagu „This War Of Mine” ja muude moodsate klassikatega. Selles täiesti puudub mikro-ostude süsteem, mis juba iseenesest teeb mängu ülejäänud massist paremaks. Lõpuks taipasin oma rumalust ja leidsin mängu oma „previously installed” sektsiooni alt Google poest. Juba ostetud mängu taasinstalleerimine on muidugi tasuta.

Mängu sisu on üsna lihtsakoeline ja klassikaline. Sa oled Jack, zombi-apokalüpsises ellujääja, kes kaotab oma õe Lilly, ning kes juhuse tõttu satub ühte väikesesse ellujääjate laagrisse – Trish ja Šerif on sisse seadnud pisikese mugava laagri ja võtavad su avasüli vastu. Edasi hakkab juhuslik sündmuste generaator saatma su laagrisse üha enam ja enam inimesi, kellega seonduvaid ülesandeid täites saad teenida kogemust ja materjale ning lukustada nad oma tiimikaaslastena lahti. Laagri majandamine nõuab teatud järjepidevust ja vilumust ning etteplaneerimisoskust. Iga päev sööb üks laagrielanik ära ühe toiduportsu (ration) ja neid toiduportsusid saab kas juurde küttida (määrates kuni kolm laagrielanikku küttima, vastavalt nende ellujäämisoskusele saab laager toitu juurde) või siis otse ise jahtima minna – iga päev saab 1-3-liikmeline meeskond minna kuskile taplema ja nodi korjama. Erinevatel tiimiliikmetel on erinevad oskused – Larissa on insener ja loobib Molotovi kokteile (mida sul on piiratud varu), Jennifer on suurepärane pumppüssi-laskja (aga laskemoona on piiratud varu), Hank on pigem lähivõitluse ekspert, Jamal on hea kütt, Liz on meditsiinilise eriharidusega... Tuleb hoolikalt läbi mõelda, et mis on sinu enda oskused, milliseid oskuseid on vaja laagri kaitsjatel (sest laagris tuleb võimaluse korral kolm inimest kaitsjateks määrata, nemad siis peavad päeva lõppedes oma võitlused rüüstajate ja zombidega), milliseid oskuseid oleks vaja muude ülesannete täitjatel jne. Tavaline party management.

Jack ise alustab esimest mängu tudengina – tal puuduvad erioskused ja teda tuleb hakata nullist üles ehitama, õnneks on mäng piisavalt armuline, et annab sulle ühe kehvakese pesapallikurika, kehvakese püstoli ja natuke laskemoona püstoli jaoks, nii et areneda saab igas suunas. Mängimise käigus täidad „väljakutseid”, peamiselt vastaste tapmise teemalisi. Iga täidetud challenge annab sulle medaleid, millega saad Jacki tugevamaks ehitada ning lahti lukustada talle erinevaid taustasid. Jack saab olla ka sõdur, arst, insener jne, iga ametiga kaasneb erinev oskustepagas ning varustus, mille abil saab oma mängukogemust endale sobivamaks timmida.

Vaenlasi tappes saab nii Jack kui ülejäänud tiimiliikmed kogemust ja oskuspunkte juurde. Üleüldse meenutab mängu süsteem vanu häid JRPG-sid nagu Final Fantasy, Earthbound või Heroes of Might and Magic lahingusüsteemi. Lahingud ei toimu reaalajas, vaid sinu tiim ja vaenlaste tiim ründab kordamööda. Peale iga lahingu lõppu saad natuke kogemust ja nodi ning võimaluse rahvale laskemoona juurde panna või neid ravida (kas siis esmaabipakkide või näiteks kookide ja hamburgeritega, just see viimane element meenutab mulle kangesti Earthboundi). Iga koht, kuhu sa lammutama minna saad, sisaldab erinevaid ja erineva tasemega vaenlaseid ning reast saad teha 20 lahingut – viimane lahing on boss fight, mille eduka sooritamise korral pöördud tagasi laagrisse.

Ega see mäng eriti ei hellita. Kuigi ma olin seda ju umbes aasta tagasi paar korda läbi mänginud, siis esimese uue mängu alustamise järel surin kolmandal või neljandal päeval. See on üsna häbistav, sest mulle meeldib mõelda, et ma olen arvutimängudes absoluutne, ületamatu professionaal. Aga tegin paar vale otsust ja olin liiga uljas ning värske installeerimise järel oli mu Jack täiesti ilma igasuguste boonusteta ning nii ta läks – pidin uuesti alustama, sest surm on selles mängus lõplik. Kui mõni su tiimikaaslastest sureb, siis ta on surnud. Kui Jack surma saab, siis lõppeb mäng ära ja pead otsast peale alustama. Kõik, mis sulle jääb, on väljakutsete sooritamise eest saadud medalid, millega saab Jacki natuke paremaks tuunida. Mis kehvasti, see uuesti!

Liiga tõsine see mäng ei ole, samas ei ole see ka pealiskaudne kimp meeme ja troope, mida saamatult, „How do you do, fellow kids?”-suhtumisega, mängijale näkku paisatakse. Tapetavate vaenlaste hulgas on rollimängude klassikat küll ja veel, näiteks hundid. Lisaks tehakse väike silmapilgutus zombi-maailma klassikute suunas, tappa saab nappides seelikutes zombi-ergutustüdrukuid, nunnasid ja politseinikke. Rüüstajad (siiski mitte raiders, vaid punks) on nagu Falloutist või Mad Maxist välja hüpanud naljakates kostüümides tüübid.

Miinuspoolena võiks välja tuua segasevõitu kasutajaliidese, millega harjumine võtab ikka omajagu aega. Märkmiku- või päevikuvormis esitatud liidesel saab korraga lahti olla kaks lehekülge ja teinekord ajab see juhtme üsna kokku, et kuidas nüüd paremat ja vasakut lehekülge omavahel klapitada ja kuidas täpselt asju määrata, vaadata, järele uurida. Aga sellega harjub üsna kiiresti ära. Kindlasti soovitaks täiesti esimese mängu mängida kergel raskusastmel, sest kasutajaliidese õppimine, mängu süsteemiga harjumine jne on juba iseenesest üsna keeruline. Keskmine ja kõige raskem raskusaste lisavad sinna tohutu mikromanageerimise, mida ehk esialgu pole vaja.

Samuti tunnen ma vana Fallout 4 paadunud fännina puudust baasi ehitamisest ja arendamisest. Sellest pole õhkagi – mitte mingeid kaitserajatisi ei saa teha, mugavusi ei saa rajada ja baas eksisteerib ainult mõtteliselt, kaardina su päevade alguses. Ma näeks hea meelega, et mängule lisataks mingi arenduse käigus ka see aspekt, kuigi võimalus ise relvi, turviseid, laskemoona ja ravimeid teha on juba isegi hästi. Samuti olen endal isiklikult täheldanud üht huvitavat aspekti – ma tahan mängida naisena. Ma pole kunagi suutnud põhjalikult haakuda näiteks Nõiduri-frantsiisiga, sest ma ei suuda kuidagi Geraltiga samastuda. Seega jääb ka Jack mulle tegelasena natuke kaugeks, kuigi ta polegi otseselt tegelane, vaid lihtsalt mängija avatar, kes suurt midagi ei ütle ega arva.

„Dead Age” on igati mõnus ajaviide rollimängusõpradele ja neile, kellel igasugune postapokalüptiline teema kõrvad liikuma paneb ja kellel on aegajalt viitsimatus voodist välja kobida või vajadus veeta tunde ja tunde kuskil ühistranspordis loksudes. Kui ma ei eksi, siis on mäng mängitav ka siis, kui telefon on offline.

 

8/10

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0996)