Alustame kõigepealt algusest ehk siis alustame hoiatusega: kes ei ole seda raamatusarja lugenud ehk telesarja (veel) näinud (aga on plaanis ja ei soovi, et järgnev kirjatükk tema avastamisrõõmu rikub) sellel on paras aeg just nüüd lugemine lõpetada. Sest paratamatult puudutame me varem või hiljem selliseid teemasid, mida võõrkeeli kutsutakse spoiler’iteks.
Ja kui me juba võõrkeelsetele sõnadele läksime, siis sealt tuleb teinegi hoiatus: kuna ei jutuks olevaid raamatuid ega neil põhinevat telesarja pole kunagi maakeelde tõlgitud, siis refereerime neid originaalsete muukeelsete nimedega. Ma tean, see valmistab mullegi meelehärmi, aga millegipärast pole keegi pidanud vajalikuks neid avaldada Kungla rahvale mõistetavas keeles.
***
„The Expanse" on kosmoseooper, mille sündmused lükatakse veerema millalgi 2350. aasta paiku meie kalendri järgi. Loost endast see otseselt ei selgu (see on teadlik valik), sest selleks hetkeks on inimkond ennast lahti pakkinud üle kogu Päikesesüsteemi, kus põhilisteks tõmbekeskusteks on Maa, Marss ja n.ö. Vöö (asteroidivöö Marsi ja Jupiteri vahel, kus leidub tohutus koguses erineva suurusega taevakehi kruusatera suurustest kivikestest kääbusplaneetideni välja). Maakeskne ajaarvamine, nagu meie seda teame, on selleks ajaks juba ammu ajaloo prügikasti rännanud.
Et tervikpildist paremat aimu saada, tuleks ära märkida veel paar täiendavat sündmust: kusagil 2030 ja 2100 vahel toimub esmane Marsi koloniseerimine. Naljaga pooleks on sarja autorid visanud lauale võimaluse, et sündmused leiavad aset samas maailmas. kus Andy Weiri raamat „Marslane" (millest on omakorda vändatud samanimeline film Matt Damoniga peaosas). Seejärel 23. sajandi alguses leiutatakse Epsteini mootor, mis võimaldab pikemaid lende ja millele järgneb inimkonna plahvatuslik levik üle kogu Päikesesüsteemi. Sellele järgneva sajandi-poolteise jooksul toimub erinevate suuremate tegijate kaugenemine teineteisest ja ühes sellega on emake Maa minetanud paljude jaoks oma algse juhtrolli. Lisaks on pinged Marsi ja Maa vahel jõudnud punkti, kus sõda planeetide vahel ei ole enam pelgalt hüpoteetiline võimalus.
Aga. Enne kui me teemaga edasi liigume, oleks paslik tutvuda autoriga – õigemini autoritega, sest tegemist on kahe mehe poolt kahasse kirjutatud lugudega. Kõigepealt, kust tuleb James S. A. Corey? Seda on lihtne mõista, kui vaadata mõlema mehe täielike nimesid: Ty Corey Franck ja Daniel James Abraham. Nagu näha, on see kokku monteeritud mõlema mehe keskmistest nimedest, kuhu on vahele lisatud Abrahami tütre initsiaalid (S.A. tuleb tütre nimest Scarlet Abraham).
Avalikkuse jaoks algas Ty Francki seos ulmega siis, kui tast sai George R.R. Martini assistent (aastatel 2006-2013). Varem oli ta ühte või teistviisi seotud olnud IT-maailmaga, aga kuna ta ise ei tah sellest eriti pajatada, siis ärgem tehkem seda ka meie. Erinevalt Daniel Abrahamist, kes oli selleks ajaks juba kogenud kirjamees, algas tema karjäär „The Expanse’i-ga“.
Siiski ei olnud see sari kunagi otseselt raamatuna plaanitud avaldada. Ty Franck alustas materjali ettevalmistamist millalgi 2000. aasta paiku, mil tal tekkis kontakt ühe tundmatuks jääda sooviva Hiina mänguettevõttega, kelle jaoks ta hakkas maailma ette valmistama: üks tema tuttav oli seotud mängutööstusega ja vahendas edasi kontakti. Franck alustas entusiastlikult materjali ettevalmistamisega kuid mingil hetkel jõudis ettevõttele kohale, et projekti tuleks investeerida sadu miljoneid dollareid. Projekt jäi katki ja kuigi kogu tehtud töö tuli korstnasse kirjutada, jäi tolleks ajaks kogunenud materjalimägi kõik Ty Franckile alles, mida ta hakkas kasutama ühe foorumipõhise rollimängu vedamiseks.
Foto autorite kodulehelt. Abraham vasakul, Franck paremal. Pildistas Liza Tromby.
Kuidas nad omavahel tuttavaks said? Selgus, et nad said omavahel tuttavaks millalgi sajandi alguses Albuquerques, mil nad kohtusid Buboniconil ja kus olude tõttu Abraham Franckile lõuna välja tegi. Hiljem olid nad koos ühes kirjanike grupis, kuni Frank mingil hetkel Abrahami oma foorumisse kutsus. Nähes materjalikogust, mille Frack oli ette valmistanud, tegi Abraham talle ettepaneku kirjutada sellest raamat, kusjuures ta pakkus ise ennast kirjutama. Franck ei tahtnud alguses sellest midagi kuulda. tema huvi oli ikkagi leida väljund mängutööstuses, kuid pärast seda, kui Abraham oli näidisena esimese peatüki valmis kirjutanud, mõtles ta siiski ümber.
Foorumist pärineb terve hulk ideid: tegelased, laevad, protomolekuli teema ja paljud sündmused. Huvitavalt kombel ei liitunud Abraham sellega päris alguses ning selleks ajaks oli mitu kampaaniat juba toimunud.
Muide, siinkohas üks huvitav detail, mis on mingil määral ka spoiler. Korvett Tachi, mille peategelased sarja alguses kaaperdasid ja mille nad hiljem ümber nimetasid, sai omale Holdeni nõudmisel nimeks Rocinante. Kes veel ei tea, siis see on Don Quijote hobuse nimi. Teate küll, seesama Don Quijote, kes võitles tuuleveskitega ja oli peast veidike(?) soe? See seletab veidi Holdeni motivatsioone ja tegutsemist nii sel hetkel kui ka tulevikus: teda ei huvitanud teiste arvamus või kes või mille pärast saapaga pihta sai – ta tegi alati OMA ARVATES õiget asja. Selle koha pealt on ta peaaegu äravahetamiseni sarnane Jim Butcheri Harry Dresdeniga. Nad mõlemad olid (nagu rollimängurid selliseid tegelasi kutsuvad) "kaootilised head".
Tagasi asja juurde. Alguses jagasid nad peatükid omavahel kaheks, leppides kokku, et tempo üleval hoidmiseks ei tohiks iga peatükk olla rohkem kui 3000 sõna (neil oli selle jaoks koosolek igal kolmapäeval). Franck kirjutas valdavalt Holdeni, Bobbie ja Anna peatükid, Abrahams keskendus Avasalara, Milleri, Praxi ja teiste omadele. Hiljem loobusid nad sellisest jagamisest ja Franck keskendus rohkem peatükkidele mis kandsid edasi sisu, sellal kui Abraham tegeles rohkem emotsiaalsete teemadega. Seejärel nad vahetasid peatükke, silusid, korrigeerisid, kirjutasid ümber, jne. Sellest tingituna on väga raske aru saada, kes kirjutas täpselt mida, sest mõlema autori näpujäljed on pea iga kirjutatud rea peal.
Praeguseks on nad kahasse kirjutanud terve pinu raamatuid ja lühijutte, millest rõhuv enamik kuuluvad „The Expanse’i" sarja. Lisaks on nende poolt kirjutatud viimane Star Warsi raamat („Honor of Thieves") pärast seda, kui Disney Lucasfilmile käpa peale pani ja kogu vahepeal kogunenud üüratu koguse seotud kirjandust fanfiction’iks kuulutas (n.ö. „Legends“).
Kas nad plaanivad „The Expanse’i" maailma kuuluvaid lugusid edasi kirjutada? Tõenäoliselt mitte, vähemalt mitte lähitulevikus. Küll aga kirjutavad nad koos hetkel järgmist saagat, mis pole selle maailmaga seotud ja mis kannab nime „The Captive's Wars" (esimene osa „The Mercy of Gods" ilmus paari aasta eest, teine osa „The Faith of Beasts" ilmub selle aasta kevadel ja kolmas millalgi tulevikus).
Muide. „The Expanse’i" sari nomineeriti 2017. aasta Hugole, aga jäi too kord Lois McMaster Bujoldile („The Vorkosigan Saga") alla. 2020 nomineeriti sari uuesti ja seekord edukalt. Seotud telesarja on nomineeritud kokku 3 korda, millest kaks korda on võit koju toodud (2022 „Nemesis Games" ja 2023 „Babylon's Ashes").
***
Oma olemuselt on taustal tunda, et tegemist on mängu jaoks ettevalmistatud materjaliga. Esimesed kolm raamatut moodustasid iseseisva triloogia (protomolekuli lugu), järgmine kolm justkui esimese laienduse (Vaba armaada) ja viimane kolm teise laienduse (Lakoonia). Kuigi nad olid paratamatult omavahel seotud, oli tunda, et neil kõigil oli oma algus ja lõpp ja hea tahtmise juures saaks neid avaldada isegi iseseisvatena. Sellist liigendamist kasutasid ära telesarja tegijad, kes loobusid Lakoonia liinist sootuks.
Oma olemuselt on nii „The Expanse’i" raamatud kui telesari – pigem isegi telesari – epohhiloovad. Kuni viimase ajani olid kosmoseooperid suuresti fantaasiafilmid, kus reaalsusele ei pandud eriti rõhku. Lähtuti Clarke’i kolmandast seadusest, mis postuleeris, et iga piisavalt kõrgelt arenenud tehnoloogia on maagiast eristamatu.
„The Expanse’i" puhul keskendusid autorid pigem tänapäeva teaduse jaoks jõukohastele tehnoloogiatele. Ei ole mingit valgusest kiiremat liikumist, relvad on üldjoontes sellised nagu nad praegu on ning gravitatsioonil, inertsil ja muudel füüsikaseadustel oli kogu loos oma roll. Ning inimesed? Inimesed olid nagu inimesed ikka, oma ihade ja pahedega. Tõsi, telesari oli sunnitud eelarve tõttu siin ja seal reaalsust ohvriks tooma, kuid samas ei olnud ka raamatud alati oma seisukohtades järjepidevad. Kui sageli arvestati näiteks sellega, et vöölased eelkõige, aga vähemal määral ka marslased olid madalama gravitatsiooni tõttu väga pikka kasvu – keskmine vöölane oli umbes sama pikk kui Avatari sinine tulnukas ja ka umbes sama vibalik? Sestap oleks pidanud Maalt pärit James Holdeni ja Vöölt pärit Naomi Nagata omavaheline suhe olema üsna, ütleme, pikantne.
Millised teosed on „The Expanse’i" sarja kõige rohkem mõjutanud? Ty Francki sõnul on kõige suurem mõju sarjale olnud Ridley Scotti filmil „Alien": sealt pärineb n-ö Tavalise inimese motiiv, kes teeb tavalist tööd, kelle mured on tavalise inimesed mured ning hirmud ja ihad tavalise inimese hirmud ja ihad. Ja kes oma igapäevatööd tehes satub sündmuste keerisesse, mis mõjutab ei rohkem ega vähem kui kogu inimkonda. Kuid mõjud ei piirdunud vaid sellega. Äratuntavalt on võimalik aimata Frederik Pohli „Gateway" sarja motiive, Arthur C. Clarke’ii ja Larry Niveni mõjutusi jne. Väga selgelt on hoomata ka „Battlestar Galactica", eriti 2004. aastal ilmunud uusversioon, ning on tunda, et ilma viimaseta poleks „The Expanse" telesarjana ilmselt ilmavalgust näinud. Osa kriitikuid on seda nimetanud suisa „Battlestar Galactica" vaimseks järjeks.
Kuna algne maailma ehitati just arvutimänge silmas pidada, siis oleks paslik märkida ära ka mänge, mida selles kontekstis on mainitud. Näiteks ühe otsese mõjutajana tõi Ty Franck välja „EVE Online’i“. Ta ütles, et ta tahtis teha sellist mängu nagu EVE, mille fookus oleks olnud rohkem planeetidel, jaamadel jne. Peale selle on ta ära maininud erinevatel hetkedel ka „Mass Effecti"ja „System Shock’i“ sarju. Lisaks oleks ilmselt paslik ära mainida ka „Dead Space’i" mänge, millel on selle sarjaga hulk sarnaseid jooni.
Mis saab edasi? Nagu eelpool mainitud sai, ei ole „The Expanse’i" maailma vähemalt sellisel kujul, nagu see praegu eksisteerib, enam plaanis jätkata. Tõsi, seal on otsad siin ja seal lahtiseks jäetud: need salapärased asjapulgad, kes Lakoonia teemaarenduse ajal inimestele üksjagu meelehärmi valmistasid, on endiselt kusagil alles, me teame, et Amos Burton või mida iganes tast lõpuks sai, asjatab endiselt ringi jne. Ühesõnaga: kes teab.
Kirjanikud pole siiski oma sulepäid nurka visanud: neil on tulemas uus sari „The Captive's War", mille esimene raamat „The Mercy of Gods" ilmus paari aasta eest ja sai üldjoontes positiivse vastuvõtu osaliseks. Isegi nõnda positiivse, et Amazon otsustas ka sellest telesarja vändata. Autorite endi sõnul leiab „The Captive's War" aset teises maailmas ja midagi ühist sel „The Expanse’iga" pole. Samas toonitasid nad, et tegemist on samuti kosmoseooperiga ja kuigi sündmused ei leia aset samas maailmas, on uus sari eelmise omamoodi vaimne järeltulija.
Kes „The Captive's War’i" raamatuid veel lugenud pole, siis neile teadmiseks, et teemapüstitus on üsna sarnane Leo Kunnase „Gort Ashryn"-ga: kusagil kosmoses asub planeet nimega Anjiin, kus elavad mujalt pärinevad inimesed läbisegi kohaliku floora ja faunaga. Kuidas nad sinna said, pole kellelegi selge, teada on ainult see, et nad on seal elanud tuhandeid aastaid. Kõik on väga tore, kuni ühel hetkel pargivad tulnukad orbiidile 17 hiiglaslikku emalaeva ning alustavad planeedi elanikkonna oma tahtele allutamist. Laias laastus on see triloogia „The Expanse" pahupidi, keskendudes tulnukatele, sest selles on isegi inimesed tulnukad.
***
Millise järje on „The Expanse" endast jätnud? Nii raamatud kui telesari leidsin ennast peaaegu kohe punktis, kus teised oma loomingut sellega võrdlesid. Tolleks hetkel keerles ulme rohkem superkangelaste, haldjate, päkapikkude ja võlurite ümber. Keegi ei osanud oodata, et inimesed tahaks midagi kuulda realistliku teemapüstitusega kosmoseooperitest. Telesarja kohta arvati, et sellega läheb nii nagu läks „Firefly’ga", kuid õnneks nii ei juhtunud.
Vahest kõige olulisem on see, et läbi sarja poollahti pressitud ukse on terendumas uued analoogsed realismile toetuvad ulmesarjad, millest sugugi mitte kõik pole kosmoseooperid. Näiteks eelpoolmainitud „The Captive's War" on üks, aga kui nüüd nimekirja koostama hakata, siis olgu ära mainitud ka „Blade Runner 2099", „Neuromancer", „Star City" ja palju muid. Sahistatakse koguni „Babylon 5" uusversioonist / jätkust.
***
Lõpetuseks veel niipalju, et üllataval kombel on sari jõudnud tagasi oma juurte juurde, sinna, mille jaoks ta omal ajal loodud sai. Ehk videomängude juurde. Esimene mänguseeria ilmus juba 2023 ja oli (eelkõige just telesarja) eellugu, mis rääkis Camina Drummeri tegemistest kolm aastat enne sündmuste algust. Kuna tegemist oli Telltale’i loominguga, siis oli see võrdlemisi lihtsakoeline seiklusmäng.
Tõeline maiuspala ootab huvilisi just see aasta, mil peaks ilmuma mäng nimega „The Expanse: Osiris Reborn". Tegemist on „Mass Effect’i" laadse seiklusmänguga, mille sündmused leiavad aset esimene raamatu triloogiaga (võ esimese kahe ja poole telesarja hooajaga) samaaegselt. Peategelane on seal Pinkwater Security palgasõdur, kes ootamatult satub Erosel sarjas kirjeldatud sündmuste keskele ja läbivaks motiiviks on protomolekul ning kõik sellega seonduv..
Hetkel tundub, et mäng ilmub millalgi 2026 lõpus / 2027 alguses. Aga nagu meelelahutusäris ikka, pole sellegi puhul ükski kuupäev kivisse raiutud.
