Autor naaseb paar aastat tagasi lugejateni toodud seiklustemaailma, mis on väga sarnane meie igapäevasele – mõningaste eranditega. Tartumaa metsades, Tiuhkamäel, on läbi aegade kogetud müstilisi, seletamatuid nähtusi ning kui keegi juba korra on Tiuhkamäe juures käinud, siis enda seest seda sidet enam lahti lasta ei saagi. Meelis Kraft on kirjeldanud oma teost kui paranormaalset noortepõnevikku ning eks ta enamasti selline müstiline thriller ole, kus on mõnuga ka õudusloo elemente. Kindlasti ei ole see lasteraamat, pigem ikka sobib hilisteismelisest ülespoole: raamatus on omajagu keeruline ja mõistatusi täis süžee ning tegelasedki täitsa küpsed omal käel toimetamiseks. Järgnevalt proovin tuua välja just raamatu paremaid ning kehvemaid külgi ja mille muuga ma neid ikka võrdlen kui triloogia eelmise osaga.

Kindlasti tasuks eelmine, sarja esimene raamat üle lugeda, kuna antud teose alguses saab lugeja kohe aru, et mingi kokkuvõttega teda ei kostitata ning nimede virr-varr tuleb kas meelde tuletada või siis leppida, et kohe alguses ei saagi ree peale. Aga pole hullu, sest võrreldes eelmise raamatuga on antud juhul tegelasi ja tegevusliine tunduvalt vähem ning neist peamised on pidevalt ja märksa paremini fookuses kui esimeses osas. Teisalt jällegi on ikkagi erinevate tegevusliinide vahel hüplemist parajalt palju. Kuigi ma saan täiesti aru, et sellist müstilist sisu peabki täpselt serveerima lugejatele väikeste killukestena, et põnevus säiliks ja lugejal hakkaks tasapisi kogu maailmast suurem pilt tekkima.

Aga kui me lisame sinna ka veel mõningad originating story'd, siis iga selline jutustus tähendab mitte ainult nelja peamise, vaid tunduvalt rohkemate tegevusliinide vahel pendeldamist ning see võtab kohati ikka silme eest päris kirjuks ning hajutab tähelepanu. Õnneks on aga antud juhul vahepalad konkreetsemad, kirjutatud ladusalt ning lugedagi on täitsa lust, mitte tüütu kohustus. Antud raamatus oli ka üks kohalik müüdike sisse pikitud, mis õnneks ei olnud uimane ja abstraktne seiklusjutt, vaid lugejat enda külge köitev tempokas õudusest pakatav legend. Mulle tuli väga meeldiva üllatusena aga see, et intervjuust autoriga lähtub, et kõik selliseid väikesed detailid - faunusbotaanika, Tiuhkmäega seotud müüdid, indiaanlaste ajalugu - on autori enda poolt tühjast kohast loodud. Ehk siis lugejani tuuakse maailma kogu oma filigraansuses niivõrd hästi, et seda nautides ei tee me enam vahet, mis osa sellest põhineb päriselt olemasolevatel detailidel/teooriatel ning kui palju on autor lisaks välja mõelnud.

Lugu on kirja pandud igati ontlikult ja on ju ka tegelased juba eelnevast enam-vähem kõik valmis. Samas autor leiab ka siin mida parandada ning tegelased tunduvad veelgi inimlikumad ning nendega on lugejal hea suhtestuda. Teisalt ei ole aga kõik ikka ka suurepärane, sest ühest asjast tundsin lugedes küll puudust ja see oli eesmärk. Jah, Tiuhkamäe saladuse lahendamine võiks olla ju omaette eesmärk, aga kuidagi ei tundunud ei raamatu vältel ega ka lõpus, et see antud raamatu eesmärk oleks, rohkem ikka kogu triloogia. Tegu on ikkagi väga hea teise osaga triloogias (täpselt nii palju on autor ise lubanud ning töötab hetkel kolmanda osa kallal), kus pannakse lava valmis korralikuks lõppmänguks: avang on tehtud ja ka malendeid omajagu vahetatud, mäng on selgeks saanud ning nüüd on aeg hakata strateegilisi plaane läbi taktikaliste edude ellu viima.

Autor oleks justkui ka eelmisele raamatule jäetud tagasisidega arvestanud: valupunktid, mis vähemalt mind eelmisest raamatus omajagu häirisid, on peaaegu et kõik ära likvideeritud. Lugejana tundsin, et kui mõni asi jäigi loos veidi segaseks, siis raamatu lõpuks olid paljud lahtised niidiotsad ikkagi kokku sõlmitud ning vähemalt mingisugunegi põhjendus neile antud. Teisalt on jällegi piisavalt lahtiseid tegevusliine ja küsimusi, mida järgmises osas edasi lahata ja mis lugejat raamatu kaasi sulgedes ikkagi painama jääb.

Üldiselt võin käsi südamel väita, et tegu on väga hea noortekaga ning vähemalt sama hea põneviku ja ulmekaga. Mitmekülgse maailmaloome ja väga detailsete lahendustega lugu on ladus ning tempokas. Ja nii ei jätkugi selleks korraks raamatut ja tegelaste seikluseid rohkemaks kui vaid paariks õhtuks ning tuleb õhinal järgmist, triloogia viimast osa oodata.