13. veebruaril, reedesel õhtul, toimus Tartu Kirjanike majas ulmeõhtu, kus istusime Meelis Kraftiga ja rääkisime “Tiuhkamäe” kolmandast osast. Kuigi õhtu naelaks oli kolmas osa, oli tegemist kogu triloogia kokkuvõttega. Leppisin autoriga kokku, et saadan seal arutatud mõtted-kommentaarid tallegi, ent arvasin, et parem vormistada juba kirjalikuks kokkuvõtteks ning kaastööna Reaktorile.
Triloogia esimene osa “Tiuhkamäe” (siin pole osadel alapealkirjasid ja ega tarvitsegi olla) oli tagantjärele mõeldes võib-olla mu lemmik. Kõigi kolme osa kokkuvõtet tehes alustasin ikka korduva refräänina sellest, et väga lobedad lugemised kõik, aga esimese osa puhul kehtis see ilmselt kõige rohkem. Mu koolis on ka üks koristaja, üks mõnus vanaema, kes küsis mu raamatuvirnu nähes lugemissoovitust ja pakkusin talle selle. Tõi mõne päeva pärast tagasi ja ütles, et tal pole väga ammu olnud sedavõrd kiiret lugemist, kohe tõmbas endaga kaasa. Tead küll - näed seda öökapi peal ja see ei jäta sind rahule, oled lihtsalt sunnitud kätte haarama ja edasi lugema.
Raamat oli mõeldud lugejale, kes veidi vanem kui Keräneni “Supilinna salaseltsi” lugeja, ent kes ei taha ka sellist näkkulajatamist nagu Sass Henno “Mina olin siin”. Ütleme siis, et ca 13-15-aastastele. Esimese osa ja ehk ka kogu triloogia erilisim idee oli ilmselt libateadus faunusbotaanika (millealast infot jagati väljamõeldud RationalWiki artikli abil - kuna RationalWiki on olemas, siis mõjus asi sedavõrd veenvalt, et pani sealt guugeldama faunusbotaanikat - seda siiski pole). Mõnus oli ka kahe tegelase vaheline aina särisevam omavaheline (seksuaalne?) pinge, oli kaks hästi kruvitud intensiivsemat kohta (raamatu alguse vaheldumisi näidatud stseenid möllust RMK majakese juures ning 40 aasta tagusest intsidendist ja raamatu lõpu kokkupõrkest Tiuhkamäe tüdruku ning peategelaste vahel). Raamat kasutas terve hulga n-ö laenatud või leitud tekste (ajaleheartiklid, Wiki-artiklid jne), mis mõjusid toredate stiilikatsetustena.
Esimesel lugemisel kiitsin pikka teksti raamatu keskel - “Tagasipöördumine kummitavatele randadele” (“Return to the Haunted Shores”), kuna tundsin, et see meenutas põnevalt Alan Moore’i “Tales of the Black Freighterit” (“Watchmeni” sees olnud piraadilugu, mida loeb keegi koomiksihull noormees). Seekord tundsin, et see mõjus lugemisele ootamatu teetakistusena. Teisalt ilmnes, et kogu triloogia sai sellest tekstist alguse - kõike seda poleks, kui polnuks seda “lühijuttu”. Algselt laulupealkiri, mille kõla hakkas Krafti kütkestama, kuni ta selle välja kirjutas. Ja sealt rullus kogu asi edasi. Ma pole esimene (ja küllap mitte ka viimane), kes osutab sellele kui veidi aeglasemale kohale, teisalt nentis autor, et seda oli kõige võimatum kõrvalt vaadata või distantsilt hinnata.
Ja mis oleks siin üldse aidanud teksti kulgu sujuvamaks teha, kuidas saanukski siin vähendada lugejate nurinat - kas jõhkralt vähendades? Jätta alles üksnes jupid ja viited tervikule? Kunagi üks tuttav ungari keelest tõlkija ütles, et ühes juturaamatus mainitakse luuletust ja viidatakse üksnes paarile reale - ja nende kahe rea adekvaatsuse tarvis pidi ta tolle luuletuse võtma ja terve luuletuse ära tõlkima. Sest kuigi enamikku luuletusest juturaamatus ei mainita ja see jäi tõlkija sahtlisse, ei saa ju näidata mingit värssi, mis ei sobiks tegelikku tervikusse. Kirjutamise üks needusi - nii palju tööd võiks justkui jääda nähtamatuks, kaduda mustandiversiooni või algversiooni seitsmendasse varianti, selleks et jääks alles tekst, mis näib olevat sündinud otsekui õhust nopitult. Kirjutamise suuri taakasid: raske on kergeks saada. Ja sealjuures pole kuskil tagatist, et see pidev eemaldamine ja parandamine asja sootuks ei riku.
“Tiuhkamäe” teisest osast mäletasin algselt, et tegemist eelkõige vaheosaga. Isegi teise lugemise järel tundsin natuke, et see oli eelkõige malendite õigetesse kohtadesse paigutamiseks ja pidin endale rohkem teadvustama selle nö täit individuaalsust, et olla selle suhtes päriselt õiglane. Suur töö ju tehtud ja kuidagi narr lihtsalt taandada mingiks vahelüliks. Sealjuures oli ju huvitav lugeda - oleks õige eritleda, mida oli seal siis huvitav lugeda.
Teise osa kestel selgitati välja, kes oli Tiuhkamäe tüdruk täpsemalt, näidati tema enda isiklikku lugu, aga ka teiste tegelaste elulugusid ja salaajalugusid. Siin lisandus tegelastekomplekti Janeli - politseinik, kes oli Sarat esimeses osas üle kuulanud ja kes pidi ebamääraste asjaolude sunnil töölt lahkuma ning võttis Tiuhkamäe enda fookusesse. Tiuhkamäest ei saanud talle mitte südameasi - miski, mida teeb huvi ja armastusega -, vaid kinnisidee. Ja ilmnes, et Tiuhkamäel ongi inimestele selline mõju. Selle raamatu “leitud tekst” (veidi pikem ülejäänud tekstist eristuva stiiliga osa) oli baltisaksa parunipere rasketest oludest, pea terve pere suremisest haiguste kätte. Ja see oli huvitavam kui “Tagasipöördumine kummitavatele randadele” - hoolimata depressiivsest teemast pani kindlasti vähem takerduma, võib-olla seepärast, et lahenduse positiivsust võis aimata.
Selle osaga kerkis endisest rohkem silme ette märksõna “competence porn” - TVTropesis on kah kokkuvõte asjast olemas, aga siin Tor.comis kellegi üleskutse heade näidete loetlemiseks: https://reactormag.com/competence-porn-is-comforting-where-can-i-find-more-of-it/ Lühidalt öeldes viitab see tekstidele, mis võimaldavad lugejal nautida oma asja oskavate inimeste enesekindlat hakkamasaamist esmapilgul vahest võimatuna näivates olukordades. Mitte siis lihtsalt selles mõttes, et kui on vaja tappa 50 tüüpi, on tore vaadata John Wicki, kes on igatahes selle ülesande kõrgusel, vaid pigem ikkagi keeruliste, vaat et macgyverlike lahenduste leidmist. Mul tuleb meelde näiteks “Pulp Fictionist” - pole ehk macgyverlik, aga ootamatult rahuldustpakkuv on see, kuidas hulgale paanikasolijatele öeldakse, et appi tuleb Wolf ning igasugune mure kaob nagu tina tuhka. “Tiuhkamäe” võimatute probleemidega kokkupõrkumise juures meeldis mulle, et sageli ei toiminud mitte esimene, teine ega isegi mitte kolmas lahendus - aga et sihikindlus viis ikka sihile.
Minu jaoks vaimustavaim näide “competence pornist” oli see, kuidas internetiasjades ülikompetentne Alar otsis surfamisi kõikjalt infot salapärase muinasaegse Viirese kohta. Ta katsetas ja proovis vist umbes 4 lehekülge (algas lk 66, lehekülje 69 [nice!] viimased read olid muigamaajavalt: “Tulemus oli jätkuvalt null. Alar oli meeleheitel.” Järgmise leheküljega asi lahenes, aga see valmidus proovida ja proovida ja aina enam ebaõnnestuda oli teretulnud - ei teagi siiski, kas “competence porn”, siin sai kaifi ju hoopis plaanide ebaõnnestumisest ja jutustaja korraldatud kaosest.
Lõpuks jõuan kolmanda osa juurde. Esmalt kiidan, et seegi läheb kiiresti (mõtleks küll et enesestmõistetav, sama autor ja kolmas osa, mis peabki pöörased sündmused kokku võtma, aga pole siiski enesestmõistetav ja väärib rõhutamist). Huvitavalt mõjusid ka lisaelemendid - salapärane kaun ning selle mõju Sarale lapsepõlves (õieti mõju Sara emale, sellest saadav tõuge sundis teda muutma täielikult oma elu ja suhtlusringkondi). Omamoodi hea on seegi, et kõik asjad leiavad oma lahenduse - tõesti, kõik otsad tõmmatakse kokku, mis pakub tervikunaudingut.
Minu põhilisim etteheide on see, et vahest jõutakse liigagi kiiresti liigagi lõplike lahendusteni. Esimese osa kestel kirjeldatakse suurt ja võimatuna näivat eesmärki (leida viimane indiaanlane!), mis lahendatakse mõnekümne leheküljega. Osalt olen nõus ka autoriga, et tegelt poleks ju tahtnud mitmesajaleheküljest seiklemist sõjaaegse Venemaa avarustes, kust otsitakse ammukadunud võimatut isikut, eriti kui lahendus on laias laastus aimatav. Teisalt, eelkõige soovime ju tekstidest organiseeritud kaost ja siit jäi see veidi saamata. Ja isegi kui üldine lahendus on teada, võib sinna juurde anda muid lisalahendusi, mis ei mõjuta laia pilti, aga muudavad seda siiski mõnevõrra - keegi võinuks kaotada käe või jala või enamatki.
Kolmandas osas oli kaks põhilist sündmust - viimase indiaanlase leidmine (mis läks üsna kiiresti - sõjaväebaasi leidmine ja indiaanlase päästmine, nagu öeldud, paarikümneleheküljeline seiklus) ja kõigi faunoidide kokkuajamine. Kolmanda osa teisestiililine tekst oli ühe keskaegse faunoidi, hiidnaise kasvamise ja kõigist erinemise lugu.
Vestlusõhtul autoriga oli arutamisel ka Alari ja Sara armastuslugu - esimese osa kestel toimus pettumine, mis mõjus üsnagi tuttavliku “kahel vastarmunul on esimene teetakistus, kuidas nad selle ületavad!?”-süžeena. Nagu neid romantilistes komöödiates näha võiks (ehkki see pole otseselt ülemäära romantiline ega koomiline, kuigi raamatutes on mõlemat elementi). Ent see hääbus üsna vaikselt ja märkamatult, ootamatu enesestmõistetavusega tegelaste jaoks. Kraft ise arvas, et vahelduseks võiks ka nii - nõus, aga ikkagi jäin kuidagi igatsema selle romantilise põhiliini nn teostumist. Olgu see kas või spoilerina siin, et ärgu lugeja seda oodaku. Ma olen südameasjades piisavalt lääge maitsega lugeja, et olin tibake pettunud.
Kohe lugemise järel tundus mulle, et esimene osa oli kõige parem, sellele järgnes kolmas ja teine oli nagu vahelüliks, aga nüüd on veidi aega mööda tiksunud ja üldmulje hajus ühtlasemaks. Triloogiatervik siiski püsib.
Raamatukaanel on, et tegemist on paranormaalse põnevikuga. Reaktori toimetajad on ka rääkinud seda, kuidas paranormaalsete asjade huvilised on kirjutanud ja küsinud, eriti just algusaegadel, paranormaalsuse teemal. Jüri Lina teemad, kummitused ja salapärased juhtumid jne. Kas see on turunduslik võte - et mitte ulmepõnevik, vaid paranormaalne põnevik? Ei kujuta ette, kas selline asi on üldse mõjutanud lugejanumbreid.
Kas “Tiuhkamäe” võiks mõjuda hea üleminekuraamatuna mõnele, kes tahaks vaikselt harjutada end ulmeasjadega? Võib-olla - eriti alguse poole mõjub tegelaste ja maailma suhteline realistlikkus tavalisele lugeja sõbralikult. Mida edasi, seda rohkem muutub ulmeline või paranormaalne tegelaste jaoks enesestmõistetavaks. Kas kaob ka kontakt nn tavalise lugejaga? Kuna Tiuhkamäe-fenomen seisneb selles, et tegelased muutuvad kinnisideelisteks Tiuhkamäe teemaga tegelejateks, siis see kõik mõjub raamatus veenvalt (sellest saabki ju kogu nende maailm), aga kuidagi soovisin ikkagi mingit “tavalist” inimest sekka, kes kuidagi… Mida teeks? Näitaks, et on alles imelikud sündmused või imelikud inimesed? Vist küll.
