Järgnev tekst kujutab endast maitseproovi peatselt ilmuvast Whiteheadi kogumikust "Lääne-India valgus". Kogumik ilmub Orpheuse raamatukogu sarjas selle väljaandjaks on kirjastus Fantaasia ning koostajaks ja tõlkijaks Silver Sära.
Cartagena orjalaev „Saul Taverner“, mille peremeheks Luke Martin, heitis ankrusse St Thomasel, Taani Lääne-India pealinnas ja tähtsamas keskuses. Temast allatuult ankrus seisev Martinique’i barkantiin saatis maale sadamaülema juurde meestega täidetud paadi, et saada luba ankrupaiga vahetuseks. Luke Martini kaldale suunduv paat oli prantslase omast ainult mõne pikkuse võrra maas. Martin hõikas varem kaldale jõudnud paadi ohvitserile: "Ütle Lollikile, et ma vahetan sinuga kohad ära, ja tere tulemast! Mida sa vead? Brändit? Ma võtan sult kuus kasti."
Barkantiini tüürimees, prantslaste saarelt pärit mulatt, noogutas üle õla ja märkis soovi sammu aeglustamata nahkkaantega märkmikku. Jääda pooleldi varjatud sadamas otse orjalaeva kõrvale allatuult polnud mingisugune meeldiv kogemus ja tuli olla kiire, hoolimata lepitusena mõeldud bränditellimusest. "Väga hea, kapten," ütles tüürimees kuivalt.
Martin astus maale hetkel, kui Martinique’i tüürimees pööras vasakule nurga taha ja kadus sadamaülema kontori suunas silmist. Martin vaatas talle kortsus kulmul järele ja pomises enda ette.
"Uhke! Räägib inglise keelt – saarte keelt, mõtleb prantsuse keeles, sind ja su uhkust! Ja su vanaisa tuli ilmselt orjalaeva pealt! Sind ja su uhkust!"
Jõudnud nurgani, mille taha tüürimees oli keeranud, vaatas Martin hetkeks tollele järele ja keeras siis paremale, hakates mööda kerget tõusu edasi astuma. Tema äri kaldal nõudis kindluse külastamist. Tal oli plaanis osa laadungist sel õhtul maha tõsta. Koloonias oli töökätest puudus. Martinique’i prantsuse sõjaväe ja selle lähima naabri Puerto Rico hispaanlaste abiga oli äsja maha surutud verine ülestõus naabersaarel St Janil. Ühendatud relvajõudude repressioonid olid 1833. aastal tapnud palju orje.
Seepärast sai Luke Martin ilma probleemideta loa kaup maha laadida ja kuna ta oli toimekas jänki, kes ei talunud jõudeolekut, tehti pärastlõunase valvekorra neljanda kella järel luugid lahti ja „Saul Taverneri“ tekid kubisesid pesemistseremoonia ootuses käeraudades neegritest.
End üksteise vastu suruvate kössitavate mustade massi peale, kes 18 põhjalaiuskraadi ereda päikese käes silmi pilgutas, tõsteti peoga ämbritest sogast seebivett, hõõruti lühikese varrega harjadega ja loputati teistest ämbritest võetud veega. Pesemist oli pealt vaatamas paaditäite kaupa neegreid, keda kolmanda tüürimehe sõimamise abil eemale hoiti.
Seitsmendaks kellaks oli pesemine lõpule viidud ja enne päikeseloojakut oli laeva kõrvale saabunud terve rida sadamalihtreid, igaühel neist kaks musketite ja püsside külge kinnitatud tääkidega Taani sandarmi, et toimetada kaldale sada seitseteist mustanahalist, kellest enamik oli kavas saata istandustöölisteks St Jani saarele, mis polnud kaugel St Thomase saare vastaskaldast.
Maaletoimetamine algas vahetult pärast pimeduse saabumist laternate valgel. Kõik asjaosalised olid väga tähelepanelikud, et keegi üle parda viskudes põgeneda ei püüaks. Sadamast oli kohal arvepidaja, kes luges mustanahalised üle, kui need üle parda lihtritesse ronisid, ja kui need täis said, aerutasid end kuue pika mõla kohale kallutavad teised orjad need tömbi ninaga rasked puust paadid kai juurde.
Kõige viimase end üksteise vastu suruvate mustade grupi hulgas seisis üks naine, kõhn ja väga pikka kasvu, rinnale surutud ilmselt alles hiljuti sündinud süsimust laps. Naine seisis teistest veidi eraldi, „Saul Taverneri“ esiteki madalast reelingust eemal, ning ümises lapsele laulda. Selja tagant lähenes talle Luke Martin, kes polnud mahalaadimise tempoga rahul, ja andis vastu naise kõhnu sääri elevandinahast piitsaga terava sähvaka. Naine isegi ei võpatanud. Selle asemel pööras ta pead ja pomises midagi vaikselt ja lühidalt eboe dialektis. Martin tõukas ta teiste neegrite hulka ja vandus naise luistele säärtele teist piitsalööki andes vängelt.
Naine keeras väga aeglaselt ja rahulikult ringi, langetas pehmelt pea tema selja tagant edasi astunud Martini õlale ja sosistas talle midagi kõrva sisse. See liigutus oli nii õrn, et meenutas lausa hellitust, ent Martini vandumine hääbus kurgus. Kui naine pea tõstis, tõi mees kuuldavale valulise ulgumise, piits kukkus kolinal tekilaudadele ja seda hoidnud käsi liikus õlale. Last süles hoidnud naine oli osavalt lipsanud mustade kokkuhoidva salga sisse, kellest tosin või rohkemgi jäid tema ja Martini vahele. Martin hüppas ühel jalal ja vandus räigelt, tuues kuuldavale katkematu rõvedate epiteetide tiraadi. Seejärel kiirustas ta ikka veel vandudes oma kajutisse antiseptikumi järele, igasugune mõte kättemaksust haihtunud ebausklikus hirmukujutelmas selle kohta, mis juhtub siis, kui ta otsekohe ei seo kinni koledat haava otse vasaku kõrva all, kuhu neegrinaine oli oma tugevad säravad valged hambad sisse löönud ja hammustanud õla ning kaela vahele jäävat suurt lihast.
Kui ta kümne minuti pärast taas välja ilmus, haav kaaliumpermanganaadiga üle valatud ja rohmakalt puhta sidemega kaetud, oli viimane lihter kuue aeru taganttõukamisel poolel teel kalda poole, ja teda ootas mündikoti ning seda turvava kahe sandarmiga kindlusest saabunud valitsusametnik. Ta läks koos ametnikuga alla, jättis sandarmid kajuti ust valvama, ning nad arvutasid ja lugesid raha terve järgmise tunni, laual ka kaks klaasi ning pudel kanget rummi.
Teise kella ajal kasutas „Saul Taverner“ ära õhtust briisi ja võttis suuna sadamast merele, et jätkata teekonda Virginiasse, Norfolki, kust juba tühjana suunduda edasi kodusadamasse Bostonisse Massachusettsis.
Oli kesköö, kui laeva St Thomase lihtsast ja turvalisest sadamast välja juhtinud ning Culebra tuletorni pakpoordi jätnud kipper Martin koikule heitis. Haav ta õlal tegi tuima valu ja ta lasi kutsuda esimese tüürimehe Matthew Poundi, et too seda kaaliumpermanganaadiga peseks ja korralikult kinni seoks. See asus ebamugavas kohas – olgu see must libu neetud! – ja ta ei saanud selle eest ise hoolt kanda.
Kui Martin oli valust nägu krimpsutades särgi seljast võtnud ja tõmmanud aeglaselt ära võikast haavast imbunud verest paakunud ning kõvaks tõmbunud sideme, mille oli rohmakalt vigastatud kohale asetanud, läks Pound, kui nägi, mis sideme all oli, näost valgeks ja pomises midagi endamisi.
Kuna Martinile ei meeldinud tüürimehe näoilme ega kriitvalge jume, mille põhjustas tema kaelal oleva haava nägemine, loobus kapten abilisest ja sidus haava ise kinni.
Ta magas sel esimesel ööl vähe, kuid see tuli osaliselt mõtlemisest tehingule, mis ta oli teinud nende tööjõupuuduses taanlastega. Need olid nii väga vajanud musta liha kaugema St Jani saare mäenõlvadel asuvatele suhkruroopõldudele higistama. Ta oleks kogu laadungist kergesti lahti saanud, aga kahjuks ei tulnud see kõne allagi. Tal oli erakordselt aeglase ja palava reisi tõttu Cartagenast üle Kariibi mere nii napilt kaupa alles, et suutis vaevu täita kokkulepet viia teatav arv päid Norfolki. Aga tal oleks olnud täitsa hea meel, kui ta oleks neist kõigist lahti saanud – olgu nad neetud! – ja saanud kohe suuna Bostonile võtta. Tal oli kavas saabumisele järgneval päeval abielluda. Ta ootas väga koju jõudmist ja isegi praegu oli „Saul Taverneril“ üles tõmmatud nii palju purjesid, kui see tollele laiuskraadile iseloomuliku tugeva külgtuule tõttu suutis välja kannatada.
Haav valutas ja piinas sellest hoolimata ning ta sai aru, et on seetõttu peaaegu võimatu end kuidagi suhteliselt mugavasse asendisse sättida. Ta vähkres ja vandus läbi terve sooja öö. Hommiku poole vajus ta rahutusse unne.
Kui ta ärkas ja end mõlema käe toel ettevaatlikult istukile ajas, oli terve ta kaela üks pool ja õlg üksainus meeletu, kõrvetav valu. Ta ei saanud pead ettepoole painutada ega esialgu ka keerata. Riietumine oli äärmiselt valulik toiming, aga ta sai sellega hakkama. Ta tahtis vaadata, mismoodi haav välja näeb, aga kuna ta end laevasõitude ajal kunagi ei raseerinud, polnud kajutis peeglit. Ta tupsutas katkist kohta ettevaatlikult loorberiveega, mis tekitas kirjeldamatut valu ja pani ta jälle vanduma. Lõpuks riides, ronis ta üles tekile, möödudes stjuuardist, kes kaptenikajuti eesruumis hommikusöögilauda valmis seadis. Talle tundus, et stjuuard vaatas teda imelikult, aga kindel ta selles ei olnud. Polnud ka ime. Ta pidi valutava kaela tõttu liikuma külg ees nagu krabi. Ta käskis rohkem purjesid üles tõmmata – leipurjesid – ja kui käsk oli täidetud, läks tagasi alla hommikust sööma.
Pärastlõunal oli ta hoolimata laeva enam kui rahuldavast kiirusest ja jõudsast lähenemisest Bostonile ning Lydia Farnhamile nii närvilises meeleolus, et kogu laeva meeskond hoidis tema teelt nii kaugele kui võimalik. Ta ei osalenud öistes vahikordades, mis jaotati kolme tüürimehe vahel, ja pärast üksinda õhtust söömist, mida ilmestasid arvukad sõimuvalingud tavalisest kohmakama stjuuardi aadressil, läks ta oma kaptenikajutisse, võttis seljast pluusi ja alussärgi ning hõõrus kogu valutavat piirkonda põhjalikult kookoseõliga. Valu levis nüüd mööda vasakut kätt alla küünarnukini ja läbistas kõiki ta kaelakõõluseid, nii et kaelalihased tuikasid ja põletasid metsikult.
Võidmine leevendas valu mõnevõrra. Talle meenus, et naine oli midagi pobisenud. See ei olnud eboe, see lingua franca žargoon, mis toimis orjapidajate ja nende inimkarja omavahelises hädapärases suhtluses abivahendina. See oli mingisugune võõras ranniku- või hõimudialekt. Ta polnud sellest aru saanud ega mõistnud selle tähendust, ehkki nendes nappides silpides oli peitunud mingisugune ohtlik ja surmav sõnum. Ta mäletas ähmaselt sõnade rütmi, ehkki nende tähendus oli olnud talle arusaamatu. Väsinult, kurnatult ja piineldes puges ta koikusse ja jäi seekord peaaegu otsekohe magama.
Ja unes korrati talle neid sõnu lõputult vasaku kõrva sisse, üha uuesti ja uuesti, ja magades ta sai nende tähendusest aru. Ja kui ta neljanda kella ajal pärast südaööd ärkas, õõtsuvad kuuvalguse kiired ümmargusest aknast sisse säramas, oli külm higi ta padja kleepuvmärjaks muutnud, valgunud rõskelt ta silmakoobastesse ja imbunud tokerjasse habemesse.
Ta tõusis üle kogu keha valutades püsti, süütas kompassialusel küünla ja needis ennast taas, et polnud päeva jooksul peeglit hankinud. Noor Sumner, kolmas tüürimees, ajas habet. Üks või kaks madrust samuti. Pardal oli mitu peeglit. Ühe peab ta homse päeva jooksul enda juurde tooma. Mida see naine öelnud oligi, mida need sõnad tähendasid? Ta keha läbis külmavärin. Ta ei suutnud meenutada. Miks ta peakski mäletama? Neegrite värk, arusaamatu mula! See ei tähendanud midagi. Lihtsalt neegri loomalik käitumine. Nad kõik on ühesugused. Ta oleks pidanud selle libu elusalt nülgima. Teda hammustada! Olgu, kui valus see ka polnud, Bostonisse ja Lydia juurde naastes pidi see olema juba korralikult paranenud.
Ta puges vaevaliselt voodisse, sest ta keha oli väga kange ja kogu vasak külg tules, olles kompassialusel küünla enne surnuks puhunud. See küünlataht! Sellel oli midagi viga. Ta oleks pidanud pöidla ja nimetissõrme märjaks tegema ning selle sõrmede vahel ära kustutama. See suitses ikka veel.
Seejärel tulid taas need sõnad, lõputult, üha uuesti ja uuesti, ja nüüd, kus ta magas ja teadis mingil moel, et magab, ega suuda nende tähendust järgmisesse ärkvelolekusse kaasa võtta, sai ta nende tähendusest aru. Magades, unne uppununa, viskles ta küljelt küljele ja külm higi voolas rasvaste niredena ta habeme sisse.
Ta ärkas varajases hommikuvalguses õudusttekitavas poolteadvuse seisundis. Tundus, et ta ei suuda istukile tõusta. Valu oli haaranud kogu ta keha ja tundus, nagu oleks keegi ta vaeseomaks peksnud. Üks St Thomaselt lahkumise ööl avatud Martinique’i barkantiinilt ostetud brändipudel oli käeulatuses. Ta haaras selle valust nägu krimpsutades, rebis korgi hammastega pealt ja jõi pudelit paremas käes hoides pikalt lahjendamata kanget kraami. Ta tundis, kuidas see otsekui vedela, kuldse tulena kehas laiali valgub. Ah! See oli juba parem. Ta tõstis pudeli veel korra suule ja asetas siis pooltühjalt tagasi oma kohale. Ta pingutas kõvasti, et end koist välja veeretada, ei saanud hakkama ja vajus peaaegu abitult tagasi, pea sumisemas ja laulmas nagu tigedatest putukatest tulvil mesilastaru.
Ta lebas seal nüüd pooleldi juhmistunult, miski ebamäärane ja kohutav tegutsemas tema peas, ajus, kehas. Tema sisemus kees ja pulbitses, otsekui oleks miski tema sisse pugenud ja kasvaks aina edasi kaela vasaku poole suurtes lihastes, kus asus tuikava valu keskpunkt.
Tagasihoidlik stjuuard leidis ta tund aega hiljem pärast korduvat kajutiuksele koputamist sealtsamast. Stjuuard oli söandanud ukse lõpuks õige pisut irvakile lükata, sisse piilunud, ukse seejärel vaikselt taas kinni tõmmanud ja näost valgena esimest tüürimeest Poundi otsima kiirustanud.
Pärast nõupidamist Sumneri, teise tüürimehega, läks Pound koos stjuuardiga tagasi kaptenikajuti ukse juurde. Seal aga, karm jõhkard nagu ta oli, lõi ta kõhklema. Mitte keegi „Saul Taverneri“ pardal ei lähenenud kapten Luke Martinile hingerahus või enesekindlalt. Pound kordas stjuuardi ukseavamisrituaali, kiikas sisse ja astus edasi, sulgedes enda järel ukse.
Martin lebas paremal küljel, tekk peaaegu niueteni pealt lükatud. Ta magas alussärgis ja kaela vasak külg jäi ülespoole. Pound vaatas pikalt haava, nägu kriitvalge, käed ja huuled värisemas. Siis lahkus ta vaikselt, sulges ukse teist korda enda järel ja läks mõtlikul ilmel üles tekile. Ta otsis üles noore Sumneri ja kaks meest kõnelesid omavahel mitu minutit. Siis läks Sumner alla oma kajutisse ja vaatas tagasi tekile jõudes salamisi ringi. Nähes, et õhk on puhas, tõmbas ta drellkangast kuue alt midagi, mis oli tema käelabast kaks korda suurem, ja vaadanud veel kord enda ümber ringi ning veendunud, et keegi teda ei jälgi, kukutas selle eseme üle reelingu. See välgatas heledas hommikupäikeses, kui see enne vette kukkumist ja igaveseks silmist kadumist õhus ringi pöördus. See oli tema kajuti väike habemeajamispeegel.
Neljanda kella ajal ennelõunal läks Pound taas alla kapteni kajutisse. Seekord vastas Martini hääl – nõrk hääl – tema ettevaatlikule koputusele ja mees astus kutse peale sisse. Martin lebas nüüd selili, vasak külg seina poole.
"Kuidas te end tunnete, härra?" küsis Pound.
"Paremini," pomises Pound. "See neetud asi!" Ta osutas parema käe pöidlaga kaela vasakule poolele. "Ma sain hommikul natuke magada. Praegu ärkasin, just äsja. See on parem, ma arvan, et hullem on möödas."
Meeste vahele sigines vaikus. Näis, et midagi muud pole öelda. Lõpuks, pärast mõningast nihelemist mainis Pound mitmeid laevaga seotud asju, mis oli kõige kindlam viis mis tahes ajal Martini tähelepanu köita. Martin vastas ja Pound lahkus ruumist.
Martin oli rääkinud tõtt, kui oli väitnud, et tal on parem. Ta oli ärganud tundega, et kõige hullem on möödas. Haav valutas endiselt teravalt, kuid ebameeldivustunne oli märgatavalt vähenenud. Ta ajas end üsna rammetult püsti, tõmbas pikkamisi üleriided selga ja hõikas läbi eesruumi ukse, et tahab kohvi.
Ja ikkagi, kui ta kümme minutit hiljem tekile ilmus, oli ta nägu kurnatud ja kõhn ning tema silmis pilk, mis sundis mehi vaikima. Ta vaatas laeva asjatundlikult üle – see oli tavaline kuuenda kella hommikune ülevaatus –, aga ta oli millegi üle mõttes ja tema tavapärane intensiivne huvi kõige vastu, mis puudutab tema laeva, oli sel hommikul pelgalt pealiskaudne. Sest nüüd, kus metsik valu oli mõnevõrra järele andnud ja näis veelgi vähenevat ja toimetused laevatekil puhastasid keha ning meeli mürgist, hakkasid ta peas korduma need viimased pominal öeldud silbid, mida see must naine oli talle vasakusse kõrva sosistanud, kui tolle pea oli hetkeks tema õlale laskunud, need silbid, mis ei olnud öeldud eboe keeles. Talle näis, et need sõnad kordusid lakkamatult tema kehakõrvas, mitte ainult vaimukõrvas, need segased silbid, mille seast eristus üks sõna, l’kundu, mis tagus end üha sügavamale ja sügavamale tema teadvusesse.
"Häälte kuulmine!" pomises ta endamisi, kui ta pool tundi enne keskpäeva pärast hommikust rutiinset ülevaatust alla kajutisse läks. Keskpäevasteks vaatlusteks ta üles tekile ei läinud. Ta jäi kajutisse ja istus seal väga vaikselt, kuulates seda, mida talle ikka ja jälle vasakusse kõrva sosistati, sellesse kõrva, mille all kaelalihases asus haav.
Nagu tema kajutistjuuard otsekohe märkas, oli selle puhtatõulise jõhkardkapteni vaikiolek äärmiselt ebaharilik. Aga selgituse osas ei tabanud stjuuard märki. Ta kujutas ette, et sel vigastusel oli kapteni närvisüsteemile hävitav mõju, ja selles osas oli tema intuitsioon õige. Aga kaugemale stjuuardi primitiivne psüühika ei ulatunud. Ta oleks olnud skeptiline ja naernud põlglikult, kui keegi oleks öelnud talle tema tööandja ebatavalise sõnakehvuse ja vaikimise tegeliku põhjuse. Kapten Luke Martin tundis esimest korda oma tormaka ja metsiku karjääri jooksul hirmu.
Keskpäevase söögikorra ajal sõi ta vähe ja tõmbus kohe pärast seda kajutisse. Aga ta tuli peaaegu kohe sealt jälle välja ja läks kajutitrepist üles tagumisele tekile. „Saul Taverner“, mis oli täispurjes, liikus edasi tubli kaheteistsõlmelise kiirusega. Kui Martin tekile ilmus, ajas ta pea kuklasse ja vaatas taevasse nagu korralik meremees kunagi, aga tema mõtlik pilk tuli alla tagasi ning tundus käe tervituseks mütsi juurde tõstnud noorele Sumnerile sisemusse vaatav. Martin pöördus tema poole.
"Ma tahan laenata sinu peeglit," ütles ta vaikselt.
Noor Sumner võpatas ja tundis, kuidas veri näost kaob. See oli see, mille eest Pound oli teda hoiatanud ja miks ta oli oma peegli üle parda heitnud.
"Vabandust, sir. See pole mul laeval kaasas, sir. See oli mul siin, kuni me St Thomasel olime. Aga nüüd on see kadunud. Ma ei saanud täna hommikul habet ajada, sir." Noor tüürimees osutas tõenduseks päevasele habemeparrale oma jõuetuilmelisel, ent mitte inetul näol, ja hõõrus seda päikesepruuni käega.
Ta ootas, et kapten hakkab vihaselt möirgama nagu härg. Selle asemel Martin lihtsalt noogutas hajameelselt ja astus edasi. Sumner silmitses teda ainiti, kuni kapten jõudis alla meeskonnaruumideni viiva luugi juurde. "Pagan küll! Ta saab peegli Dave Sloanilt!" Ja noor Sumner jooksis otsima Poundi, et rääkida tollele, et tõenäoliselt saab kapten minuti pärast endale peegli. Ta tundis tõsist uudishimu, et teada saada, miks oli vanem tüürimees tema peegli suhtes nii ebahariliku käsu andnud. Ta oli küll käsu täitnud, aga ta tahtis ikkagi teada, sest siin peitus tõepoolest midagi väga kummalist. Pound oli talle öelnud vaid seda, et kapten ei tohi näha haava oma kaelal, mis asus piisavalt kõrgel, nii et ilma peeglita ei saanud ta sellele pilku heita.
"Milline see välja näeb, härra Pound?" oli ta söandanud küsida.
"See pole selline, mille kohta võiks öelda kahkjas," vastas Pound aeglaselt. "See on pigem tumepunane. Näeb välja nagu... neegri huuled!"
Kui Martin tagasi kaptenikajutisse jõudis, sulges ta enda järel ukse ja hakkas särki seljast võtma. Ta oli jõudnud sellega poole peale, kui teda tekile kutsuti. Ta sättis särgi kiiresti jälle korda, näol peaaegu häbisarnane ilme, otsekui oleks teda tabatud mingilt piinlikult teolt, ja ronis redelist üles. Pound arutas temaga kakskümmend minutit laeva asju. Ta andis korraldused samasugusel tagasihoidlikul hääletoonil, mis oli teda ümbritsevatele inimestele midagi täiesti uut, ja läks taas alla.
Peeglitükk, mille ta oli ruhvis Sloanilt laenanud, oli tema pesulaualt kadunud. Ta vaatas kogu kajuti hoolikalt üle, aga seda polnud seal. Tavaliselt oleks taoline juhtum kutsunud esile raevuka sõimuhoo. Nüüd aga istus ta peaaegu abitult maha ja vaatas kapteniruumis mittemidaginägevate silmadega ringi. Aga ei saa öelda, et tema kõrvad midagi ei kuulnud! Hääl rääkis nüüd inglise keeles ega olnud enam arusaamatu häälitsuste rodu, mis ümbritses ühte selget sõna – l’kundu. Hääl tema vasakus kõrvas oli sundiv, pingeline, kordav. "Üle parda!" kordas see talle üha uuesti ja uuesti. "Üle parda!"
Ta istus seal kaua. Lõpuks, võib-olla tunni aja pärast, tema nägu, mida keegi ei näinud, valgete seintega kaptenikajuti jõuliselt väljakutsuvas pärastlõunavalguses kurnatud, pinges ja hall, tõusis ta püsti ja hakkas peaaegu vargsete liigutustega särki seljast võtma.
Ta sai selle maha, asetas koikule, võttis seljast kerge alussärgi ja sirutas käe ettevaatlikult ning aeglaselt kaelahaava poole. Ta tundis käe haavale lähenedes end nõrga ja kartlikuna. Lõpuks puudutasid kobavad sõrmed õrna ja kibedalt valulikku haava ümbritsevat nahka, leidsid haava enda...
See oli Pound, kes ta kaks tundi hiljem leidis, teadvuseta ja palja ülakehaga, kõveras kaptenikajuti kitsal põrandal.
See oli Pound, vana karm Pound, kes kapteni suure kere – sest too oli turske mees, kuue jala pikkune – pingutades toolile tõstis, alussärgi Martinile selga ajas, pealmise särgi samuti üle pea tõmbas ja seejärel mehe sinakate huulte vahele brändit valas. Kulus pool tundi tüürimehe rohmakaid elustamiskatseid, brändit, tugevat käte hõõrumist, võimsate, ent lõtvade randmete laksatusi, enne kui kapten Luke Martini silmalaud hakkasid värelema ja suur mees tasapisi teadvusele tuli.
Aga Poundile tundusid tema mõnedele nappidele küsimustele saadud ühesilbilised vastused mõistatuslikud ja ebakohased. Tundus, nagu vastaks Martin kellelegi teisele, mingile teisele häälele.
"Ma teen seda," ütles ta väsinult ja siis veel korra: "Jah, ma teen seda!"
Just sel hetkel märkas tüürimees, kes kapteni keha tõsises hämmelduses üle vaatas, tolle parema käe sõrmedel verd ja tõstis selle suure, raske, ent nüüd lõdvalt kapteniruumi tooli käetoel lebava raske käe üles.
Kolm keskmist sõrme olid juba mõnda aega verd jooksnud. Välja voolanud veri oli nüüd hüübinud ja klompi tõmmanud. Pound hoidis kapteni kätt enda käte vahel ja uuris seda kahanevas õhtupäikese valguses. Ta nägi, et sõrmedesse oli jõhkralt sisse lõigatud või pigem tundus, et neid oli saetud. Näis nagu oleksid saehambad neisse sisse tunginud, neid rebinud ja üle luude liikunud. Need olid kohutavad haavad.
Üle kogu keha värisev Pound kobas ravimikapis, segas kokku kruusitäie kaaliumpermanganaadilahust, valas seda liikumatule käele ja sidus haavad kinni. Ta kõnetas Martinit mitu korda, aga Martini pilk vaatas kuhugi kaugusesse, tema kõrvad olid tüürimehe sõnadele kurdid. Ikka ja jälle noogutas ta nõusolevalt pead ja veel ühe korra, enne kui Pound ta sinna lõtvunud kehaga istuma jättes välja läks, pomises ta: "Jah, jah! Ma teen seda, ma teen seda!"
Pound läks teda uuesti vaatama varajasel õhtupoolikul, vahetult enne neljandat kella, kui oli söögiaeg. Kapten istus endiselt samas asendis, ent näis nüüd kuidagi rohkem kokku vajunud ja apaatne.
"Soovite õhtusööki, kapten?" uuris ta ettevaatlikult. Martin ei tõstnud pilku. Aga tema huuled liikusid ja Pound kallutas end ettepoole, et kuulda, mida teine ütleb.
"Jah, jah, jah," ütles Martin, "ma teen seda, ma teen seda, jah, teen!"
"See on eesruumis laual," lausus Pound, aga ta ei saanud vastust ja lipsas välja, sulgedes enda järel ukse.
"Maguire, kapten on haige," ütles Pound väikesele stjuuardile. "Sa võid laua ja kõik ära koristada ning kohe ära minna, kui oled lõpetanud."
"Jah, jah, sir," vastas stjuuard imestunult ja hakkas vastavalt korraldusele nõusid kokku korjama. Pound jälgis seda kõike kõrvalt ja järgnes stjuuardile tekile, tahtes veenduda, et too käsku täidab. Siis läks ta vaikselt alla tagasi.
Ta seisatas kaptenikajuti ukse taga, kuulatas. Keegi oli seal sees ja kõneles, keegi teine peale kipri – puine hääldus nagu neegril, aga väga vaikne hääl, puine kurguhäälne kõla, ent kõrgel toonil, otsekui noore poisi või naise hääl. Pound kuulatas jahmunult, ta oli nüüd kõrva vastu ust surunud. Ta ei saanud selle puise häälduse tõttu sõnadest aru, aga hääl otsekui kordas ühtesid ja samu sõnu ja vahepeal kõneles jälle kapten midagi vastuseks nendele kurguhäälsetele silpidele, see oli ilmselgelt vestlus, küsimus ja vastus, küsimus ja vastus. Laeval ei olnud poissi. Naisi oli paar tosinat, ent kõik nad olid trümmis kinni. Neegrinaised, all haisvas kongis. Kapteni juures ei saanud olla ühtegi naist. Mitte ükski naine, üldse mitte keegi ei saanud sinna sisse pääseda. Kajutis oli olnud ainul kapten ise, kui ta sealt viieteist minuti eest välja läks. Suletud uks oli kogu selle aja olnud tema vaateväljas. Aga ta kuulas veelgi pingelisemalt, kõik tema mõtted olid haaratud sellest kummalisest müsteeriumist.
Nüüd tabas ta kõrv kapteni sõnade rütmi – ta tundis instinktiivselt, et see on sellesama pooliku lause rütm, mida Martin oli poolteadvusetus olekus endamisi korranud, kui ta tolle purustatud sõrmi sidus. Need sõrmed! Ta keha läbis värin. „Saul Taverner“ oli põrgulaev. Keegi ei teadnud seda paremini kui tema, kes ta ise oli sellele halvaendelisele mainele kõvasti kaasa aidanud, sõitnud sellel paljudel merereisidel, aga see asi siin! See oli juba midagi päris põrgulikku!
"Jah, jah, ma teen seda, ma teen, ma teen..." See oli see rütm, see poollaulev refrään, mida Martin enam-vähem regulaarsete intervallide järel seal sees korrutas. Seejärel kostis jälle see kerge kurguhääl – need kaks jätkasid niimoodi üksteise järel ilma pausi pidamata seda õõvastavalt võõrast vestlust.
Ootamatult jutuajamine lõppes. Tundus, nagu oleks selle peale tõmmatud helikindel kate. Pound ajas selja sirgu, ootas minutijagu ja koputas siis uksele.
Uks lükati järsult seestpoolt lahti ja kapten Luke Martin, silmad klaasistunud ja mittemidaginägevad, astus välja, nii et Pound pidi teed andma. Kapten jäi keset ruumi seisma ja vaatas enda ümber ringi, silmis ikka veel see "mittemidaginägev" pilk. Seejärel astus ta otse trepi poole. Näis, et ta läheb üles tekile. Ta riided oli korratud, särk viltu, püksid kottis ja kortsus, ilmselt kõverassetõmbunult põrandal lamamisest ja kössitamisest väikeses toolis, kuhu Pound oli ta tõstnud.
Pound läks tema järel samuti trepist üles.
Üles tekile jõudnud, sammus Martin otse reelingu juurde ja vaatas otsekui mittemidaginägevalt üle voogavate lainete kaugusse. Oli juba pime, subtroopiline hämarus oli äsja saabunud. Laeval oli vaikne, kui mitte arvestada lainete murdumist selle terava käila vastu, kui nad kaheteistsõlmelise kiirusega teel Virginia poole Atlandi ookeani uhketesse voogudesse sukeldusid.
Siis sööstis vana Pound kiiresti edasi ja klammerdus Martinisse. Kapten oli hakanud üle reelingu ronima. Nii et need hääled siis tähendasid enesetappu!
Kavandatud teo takistamine vabastas Martini lõpuks tardumusest. Tal oli selja taga keskealise mehe elu, kõik toimus ainult tema käskude ja tahtmiste järgi. Ta polnud harjunud, et teda takistatakse või tema enda laeva pardal vastu hakatakse, sest taolised asjad hääbusid juba eos tema härja moodi möirgamise ja jõhkrate rusikate kartuses.
Ta haaras omakorda tüürimehest kinni ja tekil algas pikk, meeleheitlik ning hääletu võitlus, mida valgustas ainult alt kapteni kajutist paistev suure kompassialusel seisva vaalarasva põletava lambi helk läbi tekilaudadesse paigutatud klaasluukide, mis pidid päevasel ajal päikesevalgust alumistesse ruumidesse laskma.
Selle hääletu surmaheitluse käigus, kus Pound üritas kaptenit reelingu juurest kaugemale kiskuda ja kapten vastas talle tugevate rusikalöökidega, hakkasid riided kiiresti rebenema. Martin oli olnud ilma ülekuueta ja tema Poundi pihku jäänud valge särgi küljest rebenes lai riba, paljastades kaela ning vasaku õla.
Pound lõtvus, lasi vastasest lahti, põrkus eemale ja taganes, kattes silmad käega, et need nähtud õudusest koobastest välja ei hüppaks.
Sest seal, kust särk oli rebenenud ja paljastanud küljelt Martini kaela, oli kaks mustjaspunast, selgelt eristuvat pundunud huult, ja kui ta vaatas jahmunult ning šokeeritult seda moodustist, läksid huuled pärani ning nähtavale ilmus kaks säravvalgete neegrihammaste rida, mille vahelt – nagu ta jõudis märgata, enne kui näo kaitseks õuduse eest peopesadesse mattis – libises välja pikk roosa keel ning limpsas neid huuli...
Ja kui vana Pound, kes vabises nüüd pealaest jalataldadeni ja tundis sooja meretuule pulseerivast hingusest hoolimata selle võika õuduse haardes tapvat külma, oli end piisavalt kogunud, et vaadata taas selle koha poole, kus „Saul Taverneri“ peremees oli temaga reelingu ääres võidelnud, siis polnud seal kedagi ja Luke Martinist polnud ainsatki märki, isegi mitte virvendust „Saul Taverneri“ vahutava ja helendava kiiluvee pinnal.
Tõlkinud Silver Sära