Nad ei tahtnud, et elanikkonnal oleks vähimaidki kahtlusi. Asutati komitee, mida juhtis režiimi protežee, kellel oli varasemast tasustamata teeneid. Ta teenistuskäik oli suurepärane, ta lojaalsus oli kindel, kuid miskipärast polnud ta lojaalsust varem veel piisavalt hinnatud. Ta karjäär oli alanud nagu paljudel teistelgi, kellel olid sarnased omadused Akadeemias. Ta jättis endast koheselt hea mulje tänu oma teravatele analüüsidele, võrreldamatule kõnelemisoskusele, julgetele soovitustele ja arvatavasti puuduvale südametunnistusele. Eriti see viimane tegi ta mõnede arvates väga sobivaks selleks delikaatseks aga vajalikuks tööks, mille režiimi ülemised ešelonid läbi pidid viima. Ta sai endale piiramatu võimu, mida ta - nagu ennustatud - ei väärkasutanud. Ta esimene ettevõtmine oli laitmatute ja lojaalsete alamate palkamine. Ta tegi laialdase esimese valiku reputatsiooni ja oskuste põhjal. Pärast põhjalikku järgiproovimist vaimse vastupidavuse ja füüsilise valmisoleku osas toimus järgmine - turvakontroll. Neist, kes seda ei läbinud, ei kuuldud enam midagi.
Viimasedki pisiasjad olid üle vaadatud ja iga valesti minemise võimaluse vastu oli tal lahendus käepärast. Miski ei seisnud edu ja igavese kuulsuse teel. Selle kindla kuupäeva õhtul jooksukingade paelu sidudes käis ta plaani veelkord mõttes üle. Ta oli kindel, et kõiki pisiasju oli arvestatud, aga ta teadis kogemusest, et jooksmise ajal ta suudab oma peas selguse leida ning luua asjade vahel seoseid, milles ta muus olukorras ei näeks ühtsust. Ta pidas seda katkematu selguse puudust ise väikseks nõrkuseks endas - kergeks puudeks.
Turvakaalutlustel ei olnud tal kindlat marsruuti. Ettevalmistused olid võtnud palju aega, mistõttu ta pidi oma jooksmisi lühikestena hoidma ja oli isegi mitu korda pidanud neid edasi lükkama või ära jätma. Ta valis meelega tee, mis viis ta eeslinna, kus ta üles oli kasvanud. Ta polnud seal olnud oma viimasest edutamisest saati. Ta oli otsinud jäänukeid oma lapsepõlvest ja need lõplikult maa pealt pühkinud. Kuigi ta lubas intuitsioonil ennast harva juhtida ja eelistas kasutada tavapäraseid algoritme, tundis ta siiski seletamatut soovi sellest kohast mööda joosta. Ta orienteerumisoskused olid suurepärased ja peaaegu pimesi leidis ta oma lapsepõlvekvartali. Ta peatus seal, kus ta vanematekodu kunagi seisis. Ta uuris ümbrust, aga see oli müra, mis teda üllatas: ta kuulis eksimatult peatuva rongi kriginat. See oli ebatõenäoline heli, mille suunas teda vastupandamatult vedas ja mis ta lõpuks viis mahajäetud raudteejaamani. Ta läks perroonile just täpselt seal, kus see tema mälus asus. Seal leidis ta üksiku vanaaegse raudteevaguni, mille küljes polnud vedurit ja sees põlesid tuled, andes terava kontrasti saabuva hämarikuga. Mõlemas vaguni otsas oli avatud uks. Ta pidas seda eemalt ohutuks ja proovis läbi akende vaadata, aga pidi sisemuse paremaks nägemiseks lähemale minema. Vaguni keskel tundus helendus olema kõige tugevam ja ta nägi selgelt siluetti, mida ta oma minevikust teadis. Ta oli veendunud, et ta nägemine pole korras ja tegi juba umbmääraseid plaane lasta seda uurida lasta, kui siluett akna juurde läks ja nägu muutus nähtavaks. Nägu, millega ta oli hüvasti jätnud kaua aega tagasi ja mis oli üha harvem ta musteimates unenägudes esinenud. Ta läks vagunisse ja ruttas sinna suunas, kus ta oli kuju näinud. Seal polnud kedagi. Siis, kui ta oli peaaegu vaguni teise otsa jõudnud, sulgusid uksed kõrvulukustava mürtsuga. Vaid sekundi murdosa võrra hiljem hakkas vagun aeglaselt sõitma. Ta nägi perroonil nüüd tosinaid kujusid. Ta mäletas veel kõigi nende nimesid. Nende pead jälgisid teda, kuni vagun platvormilt ära sõitis.
***
Selleks ajaks, kui rong oli saavutanud püsikiiruse, teadis ta, kuhu ta oli teel ja kus see lõpeb - ta ise oli käskinud müüri ehitada.
Esimest korda mõtles ta sellest, kas elu surma järel on võimalik.
Originaalpealkiri "The Protected One"
Tõlkinud Sander Vesik
