Juhus on väga sageli otse hindamatu sõber; ja just tänu juhusele sai teoks, et sellel veebruariõhtul, keerates ümber üksildase Santa Margherita tänava nurga, silmasin kurjategijate hullumaja valge hoone ees peatatud politseivankrit.

“Etskae!” mõtlesin. “Mu sõbral Salentil on uus üüriline!”

Ja kiirendasin sammu, et eristada midagi selle kurva lasti juures, mille sünge sõiduk valude maja lävele maha laadis; aga, kui lähedale jõudsin, pöördus tõld minekule ja rautatud peauks oli juba külalise taga vaikselt sulgunud.

Ei tea, miks mõte sellest uuest kinnipeetavast, keda mul polnud õnnestunud näha, õhtu jooksul väga sageli mulle uuesti pähe torkas. Tabasin end mitmeid kordi, ühe ja teise toimetuse vahel, esitamas endale küsimusi laadis: “Noor? Vana? Kurjategija? Kannataja? Kust tulnud? Millega hakkama saanud? Mis talle mõju avaldas?”

Ja nende mõtete tõttu, mis endiselt mu ajus ringlesid, otsustasin ma järgmisel hommikul minna koputama selle väikese kuningriigi uksele, mille vaieldamatu valitseja oli minu hea sõber, prof. Salenti.

Minu viimasest külaskäigust sellesse hoonesse oli möödunud mitu kuud; õieti sest ajast, kui kongiseinte varjus vallandus Cristiano Halleri mõrva verdtarretav ja seletamatu tragöödia. Ning ma teadsin, et kehtivate reeglite järgi ei tohtinuks ma näha ühtki uut ravialust, enne kui kõik õiguslikud formaalsused on täidetud. Aga ma usaldasin oma pikaaegset sõprust hullumaja juhatajaga ja samuti seda tähte, mis nii tihti julgete tee kohal särab.

Prof. Salenti tervitas mind südamlikult, aga tegi näo, nagu oleks taevast kukkunud, kui ma talt järsku küsisin:

“Kes on see uus külaline, kes eile õhtul sinu juurde jõudis?”

Algul proovis ta tagasi ajada; siis, pitsitatuna mu küsimustest, ütles mulle, et pole teda veel üle kuulanud ja kõik, mis ta tema kohta teab, ja mis lähtub aruandest, mille ta oli saanud, on see:

Ravialune oli kaubalaevastiku kapten, kes puhta ime läbi jäi ellu katelde plahvatuses oma laeval, mis kolme või nelja aasta eest oli ühes reisijate ja peaaegu kogu meeskonnaga õhku lennanud. Paar kalurit olid ta leidnud lauajupi külge klammerdumas, poolsurnult, ümbritsetuna kõrbenud pilbastest ja vormitutest laipadest, ning olid ta ära päästnud.

Ta tuli sellest eluga välja; aga äärmiselt pika põdemise järel kaotas mõistuse. Ja oma hullusest tekkinud deliiriumis uskus olevat teinud suure avastuse, millele oli määratud muuta maailma: avastuse, mille abil võiksid laevad meresid künda vajamata selleks ei katlaid ega mehhanisme ega mootoreid.

“Omavalitsus,” lisas Salenti, “sulges ta, peale pikka ootamist ja paljusid perekonnapoolseid nõudmisi, Trinità hooldekodusse. Ja seal juhtus, et tema, täiesti kahjutu nõdrameelne, mõrvas peale paari nädalat hooldekodu sekretäri. Muidugi mõista võid ette kujutada, mis edasi tuli: tavapärased uurimised, bürokraatlikud viivitused ning lõpuks, kuu aega peale vahejuhtumit – nagu ma saan teada aruandest – saadavad nad ta mulle siia.

Ta vaikis väheke, põrnitses mind oma läbitungiva, veidi iroonilise pilguga, ja ütles mulle siis:

“Piisab sulle?”

“Ei,” vastasin otsekoheselt. “Tahan teda näha.”

“Ma ei saa. Reeglid...”

“Reeglid, keda need huvitavad? Kui sa tahad...”

“Mina? Mina? Mis minul sellega pistmist on?”

“Ole nüüd, Salenti, mu sõber,” ajasin peale. “Ma olen su ülekuulamise juures. See saab olema äärmiselt huvitav. Ma ei paota suud, vannun seda: olen su kirjutaja.”

Tundsin oma sõpra liiga hästi, et kahelda tulemuses. Peale viite minutit vaidlemist tõusis ta kirjutuslaua tagant ja pomises:

“Järgne mulle.”

Hetk hiljem peatusin kerge judinaga kongi nr. 5 pisikese ukse ees.

* * *

Kui me sisenesime, oli kapten hõivatud mingitele paberitükikestele piltide joonistamisega.

Näinud meid, peitis ta kiiruga kõik asjad taskusse ja jäi vaatama, kulm kortsus. Ta oli pisut lühike mees, jässakas, kandiliste õlgadega, millele ookeanide päike oli andnud seesuguse terrakotavõõba, mis on omane kõikidele merehuntidele ning mis muutis tema läikiva kolba omamoodi vaskkupliks. Vuntsid, mis olid talle alles jäänud, olid punakad, hoolitsemata ja ripnesid metsikult, nagu hülge vurrud.

“Kapten,” ütles prof. Salenti tavapärase viisakusega, millega oma ravialuseid kohtles, “mu sõber ja mina oleme kaks ajakirjanikku ning tuleme teid paluma, et laseksite ennast intervjueerida.”

“Mille kohta?” küsis ta, põrnitsedes meid hallide vilavate silmakestega.

“Teie avastuse kohta, mis on laevandusele nii oluline...”

“Minu avastus?” Silmakesed välkusid metsikult. “Ja misjaoks? Ja kes olete teie, et tahate minu saladustesse tungida? Ja miks peaksin ma teid usaldama? Minu avastus? Jaa, ta on suur, ta on tohutu, härrased: aga seda ei avalda ma kunagi ühelegi hingele; kunagi, mõistate? Päeval, mil maailm selle kasutusele võtab, saate te teada, mis asi tema on; ning siis saate te tundma auru asemele tuleva inimliku energia põhimõtet. Aga mina teile ei ütle, kuidas ta koguneb ja kuidas teda kasutatakse... Ei, ei! Liiga palju olen oma saladuse tagasisaamise nimel kannatanud ja tööd teinud, et mult see täna veel üks kord jõu või kavaluse abil varastataks...

“Varastataks?” küsis mu sõber, tabanud tolles sõnas seletuse sellele, mida ta otsis.

“Varastataks; jah, härra! Aa, teie usute, et varastada on võimalik ainult rahakotte ja kelli? Ka ideid varastatakse, härra: need viiakse teilt minema ootamatult, öösel, saate aru? Teilt röövitakse saladus, mida hoiate ajukurdude vahel, nagu taskurätik, mida hoiate taskus... Ja mis ettevaatusabinõudega... Ja mis vahendeid selle varjamiseks, et te end võidetuks tunnistaksite...”

Ta astus kaks või kolm sammu üle kongi, seejärel tuli ja võttis resoluutselt koha sisse prof. Salenti ees ning ristas käed:

“No hästi, mina olin kavalam! Ma teadsin otsida ja leidsin üles. Ning varas ei pääsenud minu õigusemõistmise eest; ei! Ning ma oskasin – mina, mina üksi, mõistate! – saada tagasi selle, mis mult ära oli võetud...”

Ta tegi pausi. Hallid silmakesed põlesid; tüüakad käed pigistasid teineteist närviliselt. Siis ühtäkki:

“Te olete ajakirjanikud, kas pole? Hästi, seda parem! Ma heidan teie lugejate ette varga nime; ma mõistan selle häbisse; homme teab kogu maailm, et see, mille ma täide viisin, oli õiglus. Hea, et nii läheb!”

Ta mudis hetkeks tõmbleva käega oma läikivat kolpa, seejärel pahvatas järsku naerma, kiledalt, veidralt.

“Ha-ha! Ja mõelda vaid, et need härrad magistratuurist tahtsid teada... Otsekui nende jahedad protokollid teeninuks mingit eesmärki... Mida nad tahtsid? Mu üle kohut mõista?” Tema hääl omandas mõõdutundetu uhkuse tooni. “Inimeste üle nagu mina mõistab kohut maailm!”

Ta vaatas ringi, istus siis enesekindlalt meie juurde, ja ütles:

“Lugu on lõppude lõpuks äärmiselt lihtne.”

* * *

“Olete te kunagi tähele pannud,” alustas ta peale lühikest pausi, “et teid ümbritsevas ruumis, keskkonnas, õhus on nähtamatuid ja lepitamatuid vaenlasi? Igaühel meist on nad olemas, aga kuulsus on see, härrased, mis sigitab enamiku ägedatest vastastest... Niisiis, ma teadsin, et mul on vaenlaseid; ainult et ma ei tundnud neid. Nad olid võimsad, seda küll: sedavõrd võimsad, et olid avaldanud mõju minu elukorraldusele ning olid aheldanud minu vabaduse; õieti olid nemad need, kes sulgesid mind kurba, hirmsasse majja, ühte nendest majadest, mida irooniaga kutsutakse tervistavateks, aga mille eesmärk on tappa aeglaselt noid, kellest tahetakse lahti saada... Mina aga, kes ma olin nende manöövri läbi hammustanud, neid ei kartnud; minuga oli võitmatu vägi, minu saladuses hoitud avastus, mida parajasti täiustasin: see vägi ise, saanuks ta küpseks, oleks murdnud kõik müürid ja avanud mulle kõik uksed. Senikaua tegin, nagu läheksin nende mänguga kaasa ja leppisin vangistusega; vangistusega, mis kõigele vaatamata polnud raske, kuna mul oli lubatud mööda koridore ja mööda aeda ringi jalutada.

Ometi eelistasin ma oma kambrit, kuhu keegi ei sisenenud, kuhu kaks korda päevas toodi mulle lõuna ja õhtusöök, mind segamata, ning, viimaks, kus minu aju hääletutel täistuuridel mu suurt avastust viimaste oskuslike pintslitõmmetega täiustati.

See avastus oli kogu mu elu ja kogu mu varandus; aga missugune tohutu, võrratu varandus! Ma tundsin seda täitmas oma aju, tugeva, tukslevana, nagu elus asi: mulle paistis justkui pulseeriks see mu arterites, justkui karjuks see igast rakust oma võidukat sõna; ja see paitas õrnalt mu kõrva nagu muusika, kui õhtul voodisse läksin ning hommikul, silmi avades, helises minus selle äratushüüd. See meenutas kella, mille tikk-takk saatis igat tegevust mu elus.

...Nõndaks, härrased, teate te seda, mida kõike sünget, hirmutavat, hingekriipivat on ühe kella äkilises ja seletamatus seiskumises? Teate te kogu ületamatut õudu, mida sisendab millegi veel hiljuti elava ootamatu, täielik, sügav vaikimine?

Paraku mina, härrased, kogesin seda järsku, pöörast, ääretut õudu ühel hommikul, ärgates ootamatult tundega, et midagi minu sees oli lakanud elamast. Jäi mulje nagu oleks üks masinavärk äkki töötamise lõpetanud; ma tundsin vaikuse jäist hingust!

Hüppasin voodist välja, avasin tormakalt aknaluugid ja ootasin, otsekui võinuks valgus peletada need sisemised varjud, mida ühtäkki tundsin endasse kogunevat. Ning, esimese asjana, sööstis mu pilk paberilehele, mis oli seal lauakese peal, lehele, millele olin eelmisel õhtul märkinud viimased oma avastust puudutavad arvutused. Ma haarasin selle värisevate kätega, masinlikult, lugesin, lugesin uuesti; numbreid, arvurühmi, leppemärke... Ja siis? Selle kõige tähendus jäi mulle kaugeks; mulle paistis nagu oleks selle kirjutanud keegi teine: mina seda enam ei mõistnud.

Võtsin vapustatult pea käte vahele... Tundsin, et miski oli mu ajust haihtunud... Kartsin iseennast läbi katsuda, üles leida, teada saada... Aga paraku! Õudne tõde ilmutas end mulle kohe: mu kolp oli tühi; tühi nagu savivaas, millest ühe ettenägematu prao pärast on kogu vedelik, tilk tilga haaval, välja voolanud; tühjaks tehtud sellest, mida endas hoidis, kogu oma elust, kogu oma varandusest; tühjaks tehtud oma saladusest, sellest avastusest, mille paljud aastad ja paljud pingutused olid teinud tohutuks, võimsaks, kolossaalseks nagu inimgeenius! Mulle ei jäänud mitte midagi järele, mõistate? Mitte midagi! Tühjus, pimedus, vaikus! Minu aju oli paljaks röövitud!...

* * *

Seisin pikalt, pea kokkusurutud käte vahel, põrnitsedes seda paberilehte, mis nüüd minu jaoks enam mingit tähendust ei omanud. Siis, vähehaaval, hakkasin mõtlema:

“See asi juhtus täna öösel. Varas tuli vargsi, kasutas ära minu magamist ja viis oma kuriteo lõpule. Aga kas ikka tegelikult viis lõpule? Ei... Kiirustades ei tulnud talle pähe kõrvaldada üks teine asi: mälestus mu avastusest. Ma tean, et mul oli varandus, mis mult ära varastati. Seega võin ma asuda varga otsingutele, ma võin pühenduda selle jälgede ajamisele, mis mult röövitud on. Mälestus oli see, mille ta oleks pidanud pihta panema, ühes muuga... Jätmata mulle mitte midagi, mitte midagi, vaid uduloori mu mineviku ja minu vahel. Mina oleksin pidanud jääma teadmatusse isegi sellest, et olen nii jõletu varguse ohver... Saamatu varas! Ta jättis muukraua rüüstatud seifi lukuauku!...

Ma ei saa teie eest varjata, härrased, et see mõttekäik mind mõnevõrra rõõmustas. Kui varas on vilumatu, võimaldab see teda kergemini avastada... Teinekord jällegi jätkub tal naiivsust, et tulla tagasi kuriteopaigale oma kätetöö jälgede kaotamiseks; ja jookseb just siis politseile sülle.

Ja siis läbiski äkki mu pead mõte: “Aga kui ta naaseb täna öösel, et oma töö lõpule viia?”

...Ma ei jutusta teile, härrased, millise painavat ärevust täis öö ma mööda saatsin: mulle paistis, et silmasin pimeduses varikujusid, et kuulsin vaikuses hingede kääksumist, jalgade lohistamist... Ma sundisin end ärkvel püsima, aga vähehaaval sai unisus must võitu ja vastu koidikut jäin ma tukkuma, unustades oma hirmud ja varga ja kõik ülejäänu...

Ning järsku – see on tõsi, mis ma teile räägin, härrased – äratas mind veider tunne, nagu oleks üks iminapp mu kukla külge kinnitatud... Keegi imes mu aju, aegamööda... Varas oli tagasi tulnud ja oli kõrvaldamas viimaseid jälgi oma röövlitööst... Homme ei pruugi ma enam midagi mäletada... Vaevumärgatavalt, ettevaatlikult, hinge kinni pidades kogusin ma kokku kõik oma jõuvarud... Minutijagu kohutavat agooniat: tundsin, kuidas mu süda puperdas, kuidas mu meelekohad tukslesid; kartsin, et need tuksed hoiatavad varast ette... Ja ühe hüppega viskusin ma voodist, pöörasin ja ajasin käed laiali.

Mu käed kohtusid tühjusega – aga mu nägu riivas õhupahvak ning üheks hetkeks silmasin ma midagi kiiskavat, mis mind pimedusest jõllitas: kollaseid helendavaid silmi, mis kohe ära kadusid...

Viis sekundit hiljem tegi elektripirn mu toa uuesti valgeks. Seal polnud kedagi. Kõik oli korras ning uks ja aken olid hoolikalt suletud.

Oleksin võinud vanduda, et olin und näinud, kui mu kuklal polnuks endiselt alles hirmutav tunne kokkupuutest ilge imeva suuga...

* * *

...Minu plaan oli lihtsamast lihtsam: vastane ära petta, teeselda, nagu poleks ma midagi märganud, ent teha algust kannatliku, osava, peene otsimistööga...

Kuhu oli tundmatu varas võinud minu saladuse peita? See oli mu esimene küsimus. Kes see süüdlane oli? See oli teine.

Ja minu töö algas, niisuguse läbinägelikkusega, mille üle ma ise uhke olin. Ütlesin, et mul oli lubatud igal pool ringi jalutada; võisin seega oma heaksarvamise järgi vaadelda, nuuskida, sorida... Koridoridest treppideni, treppidest siseõuedeni, siseõuedest aiani, miski ei pääsenud mu puuriva pilgu eest: ei ükski nurgatagune, ei ükski peiduurgas...

Ja inimesed, keda kohtasin, olid nagu asjadki kõik minu pilgust läbi soritud, ilma et nad oleksid saanud seda märgata. Valvurid, arst, ravialused... Pähh! Kõik võimetud korda saatma nii hulljulget kuritegu...

Pidin oma otsingud suunama mujale; aga kuhu? Aga kuidas?

Ühtäkki meenus mulle, et olin korra poole trepi peal ühe irvakil ukse vahelt silmanud riiuleid, millele olid ritta seatud kristallpurgid. Mis nende sees oli?

Ja ühel hommikul, väga vara, riskisin ma treppidest alla tulla: seal polnud kedagi. Leidsin ukse – see oli võtmega lukustatud, aga võti oli lukuaugus.

Tasakesi, häält tegemata, tegin selle lahti – tuba oli tühi; läksin sisse, sulgesin uuesti ukse ja panin võtme taskusse. Olin üksi, ja vaba tegutsema...

Vaatasin ringi – seinte äärde, lakitud kuusepuust riiulitele olid ritta seatud pärgamendiga kaetud ja pitseeritud purgid, ning igal purgil oli sedel koos numbri ja nimega.

Lähenesin üllatunult: need olid ajud, alkoholi sisse pandud inimajud...

Ma judisesin: ega olnud, ega ei pidanuks olema ühte neist ajudest suletud minult varastatud saladus? Ja kus, kus saanuks ajust paremini varjata seda, mis on teisest ajust välja imetud?

Palavikuline rahutus sai must võitu; oli tahtmine kõik need anumad tühjaks teha, kõik need ajud välja tõmmata, lahti rebida, läbi sorida, kõik, kõik, üksteise järel... Aga oleks mul selleks aega olnud? Ning kas ei öelnud ehk nood nimed sedelitel mulle, et asjaga olid seotud teised ohvrid, teised õnnetud, röövitud, ehk samuti kui mina?

Äkki sööstis mu pilk ühele purgile, mis oli toa tagaotsas laua peal; see purk oli veel avatud ning tal ei olnud sedelit... Kellele kuulus see aju? Oli ta see aju-peiduurgas, mida mina otsisin?

Jah, jah, see ta pidi olema... Seal pidi leiduma see, mis kuulus mulle. Ja ilma pikemata viskusin ma lauale, toppisin värisevad käed alkoholi sisse, tõmbasin sealt aju välja, uurisin seda, avasin selle, võtsin selle kasvava joovastusega tükkideks, vaadates, nuusutades kõige varjatumaid rakke, lootes midagi näha, tajuda, ära tunda. Ei midagi! Ei midagi! Ning väsinud käed lasid uuesti langeda hallil inimollusel, mis muutis alkoholi hägusaks, lahustudes määrdunud vines...

Veel üks kord oli mind ära petetud. Ühes elusas ajus pidanuks ma niimoodi sorima. Surnu ajusse polnud võimalik saladusi peita.

* * *

Mida olin ma tollel laupäeva pärastlõunal meie varjupaiga süngesse aeda tegema läinud? Seda ma ei mäleta – võibolla oli mind tõmmanud melanhooliast kantud videvik, mis täitis aia nahkhiirte lennuga; võibolla oli mind kohale kutsunud sulnis lauluviis, mis andis märku Domenicost, teenrist, kes lõhkus keskmisel jalgrajal puid, saatjaks tema kirve mürtsude karune refrään.

Aga Domenico polnud üksi: seal oli ka keegi teine, temast mõne sammu kaugusel purskkaevu juures, kes tegi suitsu, vahetades teenriga salmide vahel mõne sõna ja vaadates basseini seisvat vett.

Ei tea miks käis must läbi külmajudin ning ma olin kui maa külge naelutatud. Miks see mees põrgu päralt seda basseini põrnitses? Mida ta selles vees nägi?

Ühtäkki pööras too ennast pooleldi, ja nägi mind.

“Etskae!” ütles ta. “Olete see teie, kapten?”

Tundsin teda: see oli Taddi, juhatuse sekretär, tusane ja sõnaaher nooruk, keda, kes ta igal jumala päeval oma kontorisse sulgus, peaaegu kunagi näha ei olnud; üks neist vähestest, keda ma polnud kohanud enam kui kaks või kolm korda sestsaadik, kui minust maja külaline sai.

Tema hääl rabas mind: see paistis mulle kileda, lõikavana, ühe väärastunud häälena...

“Hea küll, kapten,” algas ta uuesti, pöörates ainitise pilgu kangekaelselt purskkaevu basseinile. “Ja teie avastus?”

Ma võpatasin: oma otsekohesuses mõjus too küsimus mulle kui hõõguv raud vastu mu selga. Mulle paistis, ei tea miks, nagu oleks ta irvitanud.

Minu avastus? Ja miks tema sellest mulle räägib? Ja miks ta mulle sellest rääkides ainiti vett vaatab, vett – mõistate? –, mille üle minu avastus valitseda võiks, vett, mida inimlik energia, veojõuks muundatuna, võiks ületada, käsutada, alistada?

Ma vaikisin hämmastunult ja tema, üllatunud mu vaikimisest, pöördus ning vaatas mind.

Siis nägin ma selgelt, teravalt läbi prillide helkimas – ta oli kaugnägelik, usun ma – kahte kollakat, veidralt hiilgavat silma, kahte silma, mis pimeduses, võisin vanduda, pidanuks olema helendavad nagu kassil.

Jumal küll! Need olid silmad, mida ma teadsin!... Aga kas ikkagi... kas ikkagi olin ma leidnud selle, mida otsisin, pärast nii paljusid tühjaläinud pingutusi? Kas ikkagi oli mu eesmärk saavutatud? Kas ikkagi olin ma sihile jõudnud? Ja niimoodi järsku, ilma, et ma oleksin valmistunud?

Need küsimused tunglesid mu ajus, pumpasid mu verre veidrat erutust; tundsin, et see oli mind reetmas... “Julgust!” mõtlesin. “Lööme kavalusega.” Usuksite te seda, härrased? Kogesin siis toda kirjeldamatut mõnu, mida tunneb kass, kellel on hiir käpaulatuses ja kes tahab oma ohvri agooniat aeglaselt nautida... Ei mingeid järske liigutusi: see tuleb viia lõpule delikaatselt... Milleks kiirustada?

Ja ma alustasin siis üldsõnalist vestlust, vestlust, mis paistis viivat ei tea kuhu; ning samal ajal jälgisin pilguga ümbrust, et näha, kas seal, aias või akende taga, liigub kedagi... Ei kedagi: isegi Domenico oli eemaldunud, võibolla selleks, et lõhutud puud keldrisse viia.

Kirves aga oli seal, keset jalgrada ja helkis, helkis videvikuvalguses nagu pilkuv silm.

Ja mina rääkisin, ja rääkisin, ning vähehaaval, ülima osavusega, nihkusin ma lähemale kirvele, mis näis mind ootavat...

Tema vaikis. Võibolla kuulas ta mind; võibolla oli ametis vee vaatamisega seesugusel ainitisel pilgul, mis oli ta esimesest hetkest alates süüdlaseks teinud. (Miks, miks vaadata vett, kui ta ei olnud varas? Kas pole, härrased?) Ja ta ei näinud mind, kui ma sujuvalt, märkamatult kummardusin, et ühte asja üles korjata; ega näinud ta mind, kui ma aegamööda, sama sujuvusega talle lähemale nihkusin ning tema seljataga olin.

Ning mina rääkisin ja rääkisin... Kui palju asju ma sel hetkel ütlesin! Ja, teate, need olid targad asjad ja tema, kui neid kuulis, pidi mõtlema, et lisaks sellele, et ma olen suur leiutaja, olen ma ka esmaklassiline mõtleja.

Uskuge, kõik see lõbustas mind: mu südant kergendas sõnulseletamatu rõõm... Kui lihtne oli talle kätte maksta! Kas polnud ma ehk tema enese ettenägematuses tundnud ära tolle öö saamatut varast?

Ja ühtäkki mõtlesin: “Tuleb lõpp teha.” Olin temast täpselt ühe sammu kaugusel. Piisas käe välja sirutamisest.

Karjusin: “Varas!” Ja tõstsin kileda, kohutava, hirmuäratava naerupahvaku saatel kirve... ja lõin.

Kolp läheb kergemini pooleks kui halg, härrased. Uskuge, ei mingit jõudu...

Ja nii oligi tema aju seal, väljas. Nii oligi minu saladuse peiduurgas minu valduses... Mu jumal! Missugune rõõmukarjatus! Missugune meeletu möire, mis kajas vastu kogu aias, nagu ei ükski teine inimmöire!

Ja nõnda juhtuski, et veerand tundi hiljem leiti mind maast, basseini kõrvalt, ikka veel klammerdununa tolle kolba külge...

Kirves enam ei helkinud. Ta oli verest liiga punane...

* * *

“Ja teie avastus?” küsis prof. Salenti pärast pausi teadlasele omase tasakaaluga.

“Selle sain ma tagasi!” hüüatas kapten jalule hüpates. “Ja nüüd on ta siin, siin, turvaliselt, kindlalt, hästi kaitstud,” ja ta lõi jõuga vastu oma läikivat kolpa, “ning keegi ei või seda mult enam ära kiskuda, mitte kunagi; ja siis, kui ma tahan, kuu pärast või aasta pärast, vallutab ta maailma, võidukalt, hiilgavalt, surematult!”

“Müüte selle maha?” küsisin kartlikult.

Ta põrnitses mind, naeratas ja kuulutas pühalikkusega:

“Seda müüa? Ei iial! Ta on määratud päästma rahvaid. Ma kingin ta inimkonnale. Teadus on inimesearmastus!”

“Inimesearmastus!” pomises mu sõber Salenti koridoris oma sõnulväljendamatu iroonianoodiga. “Tõepoolest, mõrvari suust pole see paha sõna!...”

Itaalia keelest tõlkinud Tormi Ariva

Daniele Oberto Marrama (1874–1912) oli Napoli ajakirjanik ja advokaat, kelle värvika iseloomu juurde kuulusid nii anarhistlik meelestatus, dändilik hoiak kui ka hea mõõgakäsitsusoskus. Ta tegi kaastööd mitmetele ajakirjandusväljaannetele, kirjutades lisaks artiklitele luulet ning jutte. Eluajal Marrama kirjanikuna laialdast kuulsust ei saavutanud ja hiljem tema mitte üleliia mahukas looming unustati. Kui üks varasemalt vampiiriteemalistes antoloogiates avaldatud lugu – “Must doktor” (Il dottor nero) – välja arvata, siis tõeliselt taasavastati Daniele Oberto Marrama itaalia õuduskirjanduse ajaloo jaoks alles 2015. aastal, kui ilmusid esimesed kordustrükid tema “veidrate juttude” kogumikust “Surnu portree” (Il ritratto del morto, 1907). Mitmesuguseid klassikalisi üleloomuliku kirjanduse tüüpmotiive (vaimud, hullumeelsus, neetud esemed jm) läbi proovivast “Surnu portreest” pärineb ka siinne lugu “Kapteni avastus” (La scoperta del capitano).