received 10213703845815974.jpeg

Illustratsiooni autor Vince Delhaye.

Lugu, mida ma jutustama hakkan, sai alguse ühel pilvitul õhtul. Osad võiksid seda juba ööks pidada.

Ma pöördusin tagasi Ühingu palvel peetud loengust. Ma ei olnud ise enam mitu aastat liige olnud, aga ma tundsin end väga austatult, et nad ei olnud mind unustanud ja jätkuvalt hindasid mu tööd. Teel loengule sattusin ma mitme ümbersõidu peale ja jõudsin täpselt sissejuhatava koosoleku ajaks kohale, nii et ma hiljem küsisin praetorilt, kes tundis seda piirkonda paremini kui mina, ega ta ei saaks mulle soovitada lihtsamat ja väiksema liiklusega teed tagasisõiduks.

Alguses ta soovitas mul veeta öö tema majas tema ja ta perekonna seltsis, aga ma ei tahtnud kuskil mujal kui kodus ööbida.

Ma leiutasin vabanduse, et mul on mõned lemmikloomad ja et neile tuleb täna veel süüa anda. Praetor andis mulle mõned üsna segadusse ajavad juhised, mida ma hoolega kuulasin ja kirjutasin üles mitu kontrollpunkti nagu mahajäetud talu või kabeli varemed.

Ma olin väga üllatunud, kui ma tagasiteel jõudsin raudtee ületuskohani. Minupoolne tõkkepuu oli all ja kas suurt punast tuld vilkusid pidevalt. Ma ei suutnud uskuda, et praetor oleks unustanud mainida seda ületuskohta või et ma oleks selle osa juhistest kahe silma vahele jätnud.

Ma pakun, et olin selle suletud ületuskoha ees seisnud mitu minutit, enne kui nägin tahavaatepeeglis kahte lähenevat tuld. Hetk hiljem peatus auto minu oma taga. Juht, mees, kes tundus olevat minust tosin aastat noorem, aga kes oli palju pikem kui mina, tuli kohe autost välja. Avatud uksest langevas valguses märkasin ma keskmise pikkusega mustade juustega naist. Ma ei tea, kas see oli prillide tõttu mida ta kandis, aga ta silmades nägin ma segu hirmust ja üllatusest.

Mees vaatas imestades ringi ja tahtis midagi öelda, kui saabus järgmine auto. Tema sõnad, ma isegi ei mäleta, kas ta ütles need välja, läksid teise sõiduki tuututamises kaduma. Sellest autost tuli välja kaks meest.

Üks neist, ma arvan, et see oli reisija, tuli autost välja ja läks kindlameelselt tõkkest vasakult mööda, vaatas mitu korda paremale ja vasakule nagu laps, kes seisab kõnniteel ja ei julge üle tühja tänava minna, siis ronis raudteele, pööras meie poole ja kehitas õlgu, andes sellega märku, et miski pole valesti.

See oli viimane liigutus, mida ma teda tegemas nägin, sest järgmisel hetkel sähvatas ta õlgade kõrgusel hääletult valge valgus, mis tundus liikuvat vasakult paremale. Polnud olnud näha ei vedurit ega vaguneid, aga mees tundus kadunud olevat. Tema kaaslane, arvatavasti juht, kõndis samuti rööbastele, otsima, kas mehest oli midagi järgi jäänud. Nimi, mida ta karjus, ei meenu mulle hetkel, aga see oli esimene ja viimane asi, mida ma temalt kuulsin, sest samasugune valgus nagu enne sähvatas taas ja seekord tundus see vastassuunas liikuvat.

Ma olin jahmunud. Mees esimesest autost lähenes mulle ja korraks me seisime käed tõkkepuul ja põrnitsesime raudteerööpaid. Ta kogeles, et seal ei saa sõita ronge. Ta kinnitas mulle, et oli eelmisel päeval seda sama teed pidi sõitnud. Ta tahtis raudteed lähemalt vaatama minna, kui mustade juustega naine autost väljus ja ta nime hüüdis. Ta pöördus naise poole ja käskis tal autosse oma kohale tagasi minna.

Ma ei mäleta täpselt, mis juhtus järgmiseks, ega oska öelda täpset autode arvu, aga seejärel saabusid teised autod. Me proovisime mõne sõnaga seletada, mis oli juhtunud. Loomulikult nad alguses vaatasid meid kahtlustavalt, aga me juhtisime nende tähelepanu raudteele, mis korraga tundus ähvardavalt helendavat ning selle peale lõppesid kõik naeruvääristamise katsed.

 

Oli ilmselge, et midagi tuli teha. Teised jagunesid laiali, et otsida abi. Kuna, nagu ma enne mainisin, ma ei olnud selle piirkonnaga eriti tuttav, siis ma pakkusin, et ma jään paigale, et hoiatada uusi saabuvaid juhte. Vaevu mõned hetked olid möödas sellest, kui teised lahkusid, kui noor mees säravalt peenes sportautos eiras mu sõnu ja proovis raudteed ületada. Auto ei teinud vähematki häält, kui valge valgus mööda vilksatas.

Pimedus on vahepeal laienenud. Teisel pool raudteed pole näha ühtegi autot ega elavat hinge. Kui ma vaatan selja taha, tundub mulle, nagu silmapiir kaoks vaikselt. Ma proovin sellest aru saada - silmapiir tuleb lähemale. Kus veel mõned hetked tagasi paistis tuulik, näen ma nüüd ainult sinist taevast. Kui ma ei teaks paremini ja ei mõistaks oma mõtete absurdsust, siis ma arvaks, et maailm kaob vaikselt.

* * *

Ma leidsin selle kirja koidikul, kui ma seisin suletud raudteeületuskoha ees. Tõkkepuu on siinpool maas ja kaks punast tuld vilguvad pidevalt. Aga ma ei näe teist poolt, tundub nagu lõppeks siin maailm. See on veider, sest ma tean kindlalt, et siitkandist pole iialgi ükski rong läbi sõitnud... 


Tõlkinud Sander Vesik.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0705)