“Ma julgen väita, et sa pole kunagi ajaga isegi kõnelnud.

Kui sa temaga häid suhteid hoiad, teeb ta kellaga peaaegu kõike, mida soovid.”

(Alice Imedemaal)

Ei tea, palju mulle veel aega on antud.

Jutt võib iga hetk katki jääda. Hääbuda poolelt lauselt, sõnapealt.

Punkti panemise au jääb teile. Justnimelt teile, kes te loete hukule määratud hullumeelse jampslevaid ridu. 

Viimne koidik on nähtud, iga silmapilk võib jääda viimaseks.

Esimesed tõrked ilmnesid nädala eest. Või kümme, tosin päeva tagasi. Kindlasti mitte üle kahekümne. Pärast kõike seda, mis juhtus, on raske järge pidada.

Me pole siin nagu Wellsi jutustaja, kes võib end sobivasse ajahetke ümber paigutada. Meie tehtut ajamasinaga tagasi ei võta. Tagasiteed lihtsalt pole, pole iial olnudki. Inimkonna valik on lõplikult tehtud, kull ja kiri kuristikku heidetud.

Ega me ruumiväärastustele otsekohe jaole ei saanud. Samuti mitte ajahälvetele, kiirgusanomaaliatele, äkksurmadele. Inimesed lihtsalt kukkusid surnult maha ja põlesid ära, paari minutiga.

Isegi tänapäeval, teise ülesõusu ajajärgul, elab kinnistes kommuunides rahvast, ära lõigatuna üleilmsetest võrgustikest. Kõikvõimsast võrgust, isegi algelistest ühendustest väljaspool. Väljaspool pereplaneerimise ja vaktsiinide maailma. Väljaspool enesemääratluse õigust.

Nad ise nimetavad seda vabaduseks. 

Meie, vastupidi, hoolitseme oma kodanike eest. 

Ei teagi, kumb pool rumalam on. Sest lõppude lõpuks alluvad ühed totalitaarsele režiimile, teised aga iidsele ususektile.

Ja ülejäänud? Nemadki peavad end vabadeks, kuid on tegelikult vaid saatuse hooleks jäetud. Las aga vikat vihiseb.

Me ei andnud kohe häiret. Mõni surm siin või seal, tühipaljas statistika. Või siis loomulik valik, eksole. Tundub naeruväärne, aga gripp tapab rohkem kui lennuõnnetused. Enesetappe juhtub rohkem kui surmaga lõppevaid tööõnnetusi.

Alles siis, kui õnnetus tabab kedagi koorekihist, on korraga käes üldrahvalik häda. 

Neljapäeval, üheteistkümnendal septembril suri peaministri tütar. 

Plika ärkas seitsme paiku. Kümbles, harjas helevalgeid hambakesi, sõi hommikust. Läks kooli, istus tundides ja huviringides, siis sõidutas autojuht ta restorani, kus ema ja vend juba ees ootasid. Alaliselt reserveeritud laud, valged linad, elavad lilled, vaade Hreštšatõku peatänavale. 

Isake peaminister, krooniliselt hõivatud, viibis samal ajal rahvusvahelisel energiakonverentsil.

Teda teavitati tragöödist, kui ta oli just ära kuulanud Austraalia teadlaste tõestuse loodejõudude suuremahulisest rakendamisest. Peaministri lennuk startis kohaliku aja järgi kell üks. 

Kõigest tund hiljem maandus minister pealinna uduvihmas. Kahekümne minutiga viis ametiauto ta kodutreppi. Aga tütrekese nägu ta enam ei näinud, elavalt ega surnult. Tütrekese keha oli juba tuhaks põlenud.

Küllap lugesite uudistest ise ka. Sealtmaalt polnud enam tagasiteed.

Manipulatsioonid ajas. Just selle kallal töötasime meie, tähendab, Chronose kompanii, viimased kakskümmend aastat. Salajane rahvusvaheline korporatsioon, miljonites investeeringuid ja varjatud laboratoorium kesk kummituslinna. Tšornobõli keelutsoon sobis ideaalselt sedasorti teaduse tegemiseks. Meie uurimiskeskus polnud seal kaugeltki ainus.

Tehti veel bioloogilisi eksperimente ja geeniuuringuid, otsiti alternatiivseid energiaallikaid, loomulikult oli esindatud ka relvatööstus.

Turiste   eemal hoida polnud meil raske. Nullindate järel nimelt hakati kohalikku kullasoont lüpsma ja korraldati Tšornobõli keelutsooni “väljasõite” - tähendab siis tsooni sellesse ossa, mille kahekümnenda aasta lust ja lõõm alles jättis. Võimud korraldasid kohaleveo ja matkajuhid, toppisid varemetele sildid, kleepisid igale nurgale QR-koodid. Kui Lvivis kaunistavad turistikoode lõvid ja Tšernivtsis siilid, siis siia joonistati tšupakabrad. Korraga hirmus ja armas. 

Meie jällegi rajasime oma jälgede segamiseks kõrgendatud kiiritusega alad. Ega seal tegelikult midagi surmavat leidunudki, ainult andur pinises nagu segane. Nõnda ei julenudki turistid kaugemale minna. Polnud tarvis keelusilte, ööpäevaringset valvet ega okastraati.

Inimesed nagu muudki elajad reageerivad helisignaalidele. Pavlovi koerake, sa vapiloom.

Kogu meie töö kandis märgist “ülisalajane”. Nagu  üheksakümnendate ameerika seriaalis: peidetud laboratoorium, kummituslinn, aegruumi purustavad ennenägematud eksperimendid. Tegelikult aga oli asi rahas. Patendid pidid paigas olema, enne kui muu maailm jaole saab. Muidu virutavad ära su neetud avastused, müüvad kalli raha eest maha, hiinlastele, või siis üle lombi, sõbralikele ameeriklastele. Mis seal vahet. Nagunii tahavad kõik ühtmoodi uute vidinatega uhkeldada. Inimesed jäävad ikka samaks. Ka hävingu lävepakul leidub alati mõni, kes olukorrast  viimaseid kopkaid noolib.

Aga pidage, nüüd ruttan sündmustest ette. Mul on veel paarkümmend minutit, ma vähemalt loodan.

Läheme loo algusesse. Ei, mitte sinna, kus surmad algavad. Minu loo algusesse.

Kõik algas ühest teooriast, mida ma lasteentsüklopeedias nägin. Teate, see kõvade kaantega, mustvalged pildid on sees. Entsüklopeedia kingiti mulle seitsmendaks sünnipäevaks. Teised poisid said sünnipäevaks jalgrattaid ja rulluiske. Mina võisin nendest vaid unistada. Lugema hakkasin vara, juba viieselt. Kõndima ei ole ma siiamaani hakanud. Täpselt, neid ridu kirjutan samuti ratastoolis. Sellest sai mu ainus sõber. Tool õpetas mulle, kuidas olla kannatlik.

Siis lugesin üht kummalist ideed, mis jäi mind mitmeks aastaks kummitama.

Kujutlegem korraks kaksikvendi, nii sarnaseid, et isegi oma ema ei tee vahet. Aga saadame ühe kosmosesse, teise jätame maa peale ja kakskümmend aastat hiljem on meie ees kaks hoopis erinevat indiviidi. Esimene vend, ütleme Mihailo, elab täiel rinnal maist elu: töötab ja joob üle normi, tossutab veduri kombel paar pakki suitsu päevas, hoidku veel, et võtab kolmanda naisegi. Samal ajal teine vend, ütleme Mikola, jalutab rahumeeli kosmoseavarustes, lutsutab jõledat tuubitoitu ja kaotab lihasmassi nagu halvatu.

Kui siis sajandi kohtumine kord kätte jõuab, on Mihailo kuuekümnene kiilanev taat pinutäie painete ja teise järgu pekikoormaga. Aga Mikola, muidugi pärast seda, kui teda on maandumise järel turgutatud, näeb välja mehine kolmkümmendviis, tal on maias molu ja pauk rauas. Ja kõigel sellel pole vähimatki pistmist elustiiliga. Pange nüüd kõrva taha: faktoriks on aeg.

Kosmoses käib aeg teisiti kui maa peal. Seal aeg takerdub, nagu poleks kuhugi kiiret. Kas pole kaunis - sa võiksid kogu pere kosmosesse kolida ja üheskoos pikema elu elada. Kogume raketitäie teadlasi, kellel napib maa peal aega, et surmahaiguste ravi leiutada. Saadame sinna raamatukoi, kes kurdab, et ei jõua ühel eluajal kogu kirjandust läbi lugeda.

Sõgedus, arvate teie? Aga seitsmeselt ma nii ei mõelnud. Unistasin, et ükskord “saabub aeg” - ja minust saab tema käskija. Ma suudan siis igavate nädalate hallusest läbi kiirendada, võidukaid kõrghetki venitan aga lõpmata pikaks. Võite ju arvata, et minagi olin sõge. Tegelikult aga paistis siin mu ainus pääsetee. Ratastoolis laste talvepäev on hulga pikem kui neil, kes väljas kelgutavad.

Viisteist aastat veetsin jäägitult selle idee kütkes. Kogusin kokku kõik infokillud, mil vähegi teemaga seost: teadusteooriaid ja pseudoteaduslikke arutlusi ajavääratuste, ajanihete, ajaaukude kohta. Lugesin läbi virnade viisi raamatuid, hunnikuid ajakirju. Riiulist pungitasid väljalõigete kuhjad. Kõvakettad sisaldasid miljardeid sõnu, aga kõige tähtsamaks jäi ikka “aeg”.

Viisteist aastat eraldusin vabal tahtel teadusasutuse kabinetivangistusse, kus töötasin hullunult viimse jõuraasuni. Vahel ärkasin higist läbimärjana, palavikus ja valudes. Pea pööritas ja kõht korises, kuid kõik muu oli köömes selle kõrval, mille nimel ma töötasin. Aeg, minu ainus ja salajane eesmärk. 

Inimene on kord loomult seltskondlik. Isegi paadunud roimar igatseb vestluskaaslast - paotaks hinge, saaks õla najal nuuksuda... Aga mina - ei, mitte hetkekski. Vältisin igasugust kokkupuudet välise maailmaga. Muutusin omaenda illusiooni vangiks.

Ei tea, kuidas Chronose kompanii minust haisu ninna sai, aga küllap see oli paratamatu.

Mulle anti viimase peal varustus ja täiesti vabad käed. Muljetavaldav, aga ma ei kaotanud valvsust. Tähtsad bossid, kes on nõus pööraste ideede eest maksma, jäävad alati tulemust ootama. Kedagi ei koti, kui suur geenius sa oled. Sinult oodatakse tulemust ja kogu lugu. Ei mingit tundlemist ega õlalepatsutamist. Oled päeva staar? Naudi ja sära. Sest juba homme on sind unustatud. Maailm ei peatu. Ega ka aeg.

Rikkus mind ei peibuta, kuulsus veelgi vähem. Kõlavad tiitlid ammugi mitte. Varem või hiljem närib aeg need peeneks. Olete ehk huvitavat asjaolu märganud - tänapäeval räägib tavakodanik rohkem Caesari salatist kui keisrist. Ka Napoleon on koogikarbis võidukam kui lahinguväljal.

Aegamööda pestakse maailmast kõik värvid välja. Mälu nühkub viledaks nagu vana mündi pind.

Aga minu ülesanne ei ununenud, ei iial. Üksainus eesmärk käis minuga alati kaasas - aeg purki püüda.

Kuni ühel päeval läks õnneks.

Seadmed näitasid muutust, hälvet.

Nägin, kuidas kellaosutid edasi sööstavad. Nägin indikaatoreid punasesse pekslemas.

Sensorid tõmblesid ja pinisesid. Katsealune istus avaras toas toidukausi kallal, näiliselt endistviisi, kuid tema näidud kõikusid meeletult. Kaal kasvas mitme kilo võrra, näolapp muutus ümaraks. Kõht pungus ette, nagu oleks järelkasvu oodata. Ma ei jõudnud silmagi pilgutada - see kõik sündis sekundi murdosa vältel.

“Hüpe!” puterdasin, uskumata omaenda silmi. “Püha taevas, lõpuks ometi! Hüpe, raisk!”

Kobasin juhtpaneeli. Vaatasin kõik uuesti üle.

Seadmed andsid sama tulemi, täpselt samasuguse.

Viga ei olnud.

Kuigi pärast nii pikka vaheajata jooksutamist võisid seadmed rikkeid anda.

“Hüpe,” kordasin endale, seekord sosinal, nagu peljates võiduhetke peletada.

Käed rappusid närvilistes tõmblustes. Higipiisad kerkisid laubale, mööda selga jooksid külmavärinad. Tahtsin püsti karata, meeletuna ringi tormata ja kogu maailmale oma edu kuulutada. Ma sain hakkama! Mulle pole miski võimatu! Ma olin saavutanud võimatut, mõeldamatut. Olin hakkama saanud sellega, millest ei räägita. Aga ainult korraks. Õige küll, ainult korraks…

Mu pilk ppeatus halvatud põlvedel ja kogu maailm vajus tagasi rööpasse. Siiski, mitte päris kogu maailm. Minu uurimistöös oli saabunud uus, hoopis keerukam järk. Kellaosutid tuiskasid ringi, aga minul ei olnud enam kiiret. Minu eesmärk oli nüüd käeulatuses.

Aasta jooksul said kõik tulemused kinnitatud. Teise aasta inimkatsed  elmineerisid kõrvalekalded. Protsess oli veatu, vaba hälvetest ja ootamatustest. Ei esinenud isegi kõrvalmõjusid nagu vaktsiinidel. Vaktsiin võib ju tappa. Aga mina andsin inimestele veel ühe eluaja. Teate, nagu selles Niccoli filmis - In Time.

Ma olin uhkusest lõhki minemas, pea huugas. “Edust ogar” võib imelikult kõlada, aga kirjeldab mu läbimurde aegset meeleseisundit nii hästi.

Lõpuks osutus surmavaks projekti tohutu ulatus. Tegelikke ohvreid ei jõua keegi iial kokku lugeda. Statistika valetab. 

Kolme aasta pärast asus Chronose kompanii tootma … käekelli. Just-just, neidsamu.

Hakatuseks toodeti piiratud partii, paar-kolmkümmend eksemplari.

“Ja kuidas see töötab?” pärisid esimesed kunded kummastusega.

“Lihtsalt,” vastasin muiates. “Nii lihtsalt, et te ei saa kohe arugi, et on toimunud muudatus.”.

“Andestust.” Teiselpool lauda pilkusid segaduses silmad ja mulle kargas pähe mõte, kuidas küll  saab selline tohlakas riiki juhtida? Hullem veel, suurriiki.

“Misasi siis ikkagi on toimunud?”

“Muudatus,” kordasin end rahulikuks sundides. “Lihtsustatult, ajahüpe.”

“Narritate?” President jõllitas mulle otsa. “Muidugi narritate, jah?”

Siis muutus ta õhetav nägu uduseks ja kurgust pääses kähe hüüatus. President haaras kõhust, üritades naeruhoogu kinni hoida. Tundus, et kohe oksendab end täis. Nõnda kestis see paarkümmend sekundit.

“Kas ma näen välja nagu narr? Või nagu mõni president?”

Kui ta viimaks rahunes ja taipas, et me ei tee nalja, seletasin edasi.

“Meie seade - Kairos - nihutab individuaalseid ajapiire. See manipuleerib aegruumi, muudab objektide olekut. Selle abil saate ise oma aega juhtida, otseses mõttes.”

“Või nii…” Ta ei paistnud mõistvat. “Aga kuidas siis “otseses mõttes”?”

Arvutasin näppudel. “Ega teile ju ei meeldi siit koju lennata kuus … kaheksa tundi?”

“Ega ei meeldi. Selg jääb kangeks.”

“Kairose abil saame teie lennu minuti peale kärpida.”

“Kuidas? Ei saa olla!” Ta arvas ikka veel, et olen napakas.

“Ja mis on teie lemmiktegevus?” küsisin edasi. “Andestage, kui olen pealetükkiv. Teie hobi, härra president?”

“Ma ei mõista, miks te küsite…”

“Muidugi mitte ajalehes avaldamiseks. Küsin ikka asja pärast.”

Ta vaatas mulle silma ja vastas pikemalt mõtlemata: “Te ehk ei usu, aga mulle meeldib koeraga jalutamas käia. Üksipäini.”

“Usun ikka. Omaette olek on suur väärtus.”

Lõpuks ta ostis Kairose. Pole minu töö kedagi ära rääkida, kirjapandud andmed kõnelevad enda eest. Leppisime kokku, et väljumisel helistab ta mulle.

“Hakkasin sõitma.”

Soovisin talle head lendu. “Kuulmiseni kahe, ei, kolme ja poole minuti pärast.”

Järgneva kuue tunni sees jõudsin ma läbi sirvida Frommi “Omada või olla”, rüübata mõned tassid kohvi ja tukastada. Siis valmistusin sissetulevaks kõneks - kolm-kaks-üks…

Telefon helises üheksa korda, siis ühendus katkes.

Uus kõne. Ma ei võtnud kohe vastu. Las ootab, las jahtub.

Lõpuks vastasin rahulikul häälel. “Palju õnne. Kuidas lend läks?”

Torust kostis hingeldamist, rögastamist, ahmiti neelatuste vahele õhku.

“Kes seda veel näinud on?” küsis ta siis tasa.

“Ainult teie,” luiskasin ma. Kairost oli selleks hetkeks demonstreeritud oma kümnele rikkaimale maailmas. “Aga te ju mõistate, et selline uudis levib ruttu.”

“Ma võtan viis tükki veel, sobib?”

“See ei käi nii kähku.” Muigasin endamisi. “Või tegelikult - nüüd käibki see nii kähku. Saate nad kolme nädala pärast.”

“Tänan. Jään teie peale lootma,” ütles ta ja lisas siis uhkelt: “Kogu riik jääb teie peale lootma.”

Ma ei vastanud. Sõnad ajasid iiveldama ja tekitasid vastumeelsusjudinaid. Sellist jama aetakse tavaliselt vaid matustel. Kogu riik, ütleb ta. Mis pagana riik? Ja mis on minul sellega pistmist?

Hüvastijätu asemel küsisin talt: “Ei olnud vist juttu  - mis on teie koera nimi?”

“Adolf,” vastas president. “Ikkagi saksa lambakoer.”

Nali on selles, et see oli täitsa tõsi.

Pärast veetis ta tõesti terve nädala koeraga jalutades, tähendab standardaja arvestuses. Ta raiskas terve nädala oma eluaega neetud koerale. Nädala! Või siis sai ta lõpuks ometi kasutada oma aega, nagu ise soovis? Mees üksi oma ihadega?

Sest Kairos andis vabaduse ise oma aega seadistada.

Ei viitsi ummikus istuda - keri edasi. Tööpäeva lõpuni kuus pikka tundi - keeruta aga ratast. Ootad seebika järgmist osa - nupuvajutus aitab. Aga saab ka vastupidi: kui üks Aasia saadik käskis sekretäril magustoiduks oma pükse maha koorida, registreeris seade nupu “aegluubis” vajutuse.

Ah et kuidas meie tema aegluubis pükstest teame? Kairos talletab ja taasesitab kõik, mis kolme meetri raadiuses toimub. Kasutajad ise kirjutasid “surmaotsusele” alla. Pole meie viga, et keegi peenikest kirja ei loe. Me ei harrasta ka midagi nii väiklast nagu iphone oma helireklaamidega. Kui juba õnnemäng, siis trumpkaardiga.

Kui Kairost oli müüdud tuhat eksemplari, algas masstootmine. Chronose kompanii aktsiahind kerkis pilvedeni, asutajad aina püherdasid  papis. Nad lubasid, et aasta lõpus ootab mind Nobeli preemia ja hunnik muid pealekauba.

Siis aga pööras kõik sitaks ära. Ilmnesid esimesed ajavääratused.

Kogemata lugesin mingi suvariigi sopalehest lugu, kuidas kolmekümnendates mees raugastus vaid päevaga. Seejärel ta keha kuhtus ja pudenes põrmuks.

Esiotsa ma arvasin, et mees soovis end ise tappa, kruttis oma Kairost, lükkas kiirendusnupu põhja. Ka pealkiri oli vastav: “Tappev aeg”.

Samal ajal kompanii muudkui kasvas. Me rajasime“ajamulliangaare”, kümnete, sadade kaupa.

Äärmustesse kalduvad kasutajad aga jooksutasid Kairoseid korraga nädalate viisi. Ja see polnud nende endi aeg, mida nad kulutasid. Miskipärast tule nende lisaaeg kellegi teise arvelt. Nad varastasid võõraid elusid minuti, päeva, aasta kaupa.

Ma ei mõista siiani, kuidas just, aga kuskil panime me kohutavalt mööda.

Teated äkksurmadest laekusid nüüd iga päev. Teated tuhastumistest.

Iga päev pudenes põrmu sadu inimesi, nõnda hulganisti, et enam ei õnnestunud toimuvat salastada.

Surm luuras kõiki. Aeg tappis valimatult, kellaosutite taktis.

Kui ministri tütar kõigi silme all tuhaks sai, teadsin ma, et lõpp on käes.

Ma kuulen akna taga hullunud karjeid. Ninna tungib plastiving, rehvid kõrbevad. Siinsamas jõuab maailma ots kätte.

Kas teate, need inimesed ei lähe mulle korda. Las aga kõngevad, viimne kui üks. Peagi muutuvad nad omaste silme all tuhaks ja mina vaid sülitan nende peale. Ise nad seda tahtsid.

Kõige rohkem on mul praegu hoopis endast kahju. Alles nüüd avanesid mu silmad.

Ma ise ei kasutanud kordagi Kairost. Ei näinud vajadust. Lollakas! Tuhanded teised ka ei kasutanud, aga surid sellegipoolest. Kairos tappis ka neid, kes aega edasi ei kruttinud, varastas teiste heaks minuteid.

Täna hommikul vaatasin ma enda ajanäitu ja ei uskunud silmi. Võimatu, ebaõiglane! Allesjäänu kahanes meeletu kiirusega.  Kui ma siis käivitasin Kairose, oma loomevilja, oma päästja, ütles see üles. Ei läinud lihtsalt käima.

Seda, mis on kord ära võetud, ei saa alati tagasi. Kogu elu, mis ma selle mõrtsuka loomiseks olin pühendanud, vuhises hetkega mööda ja lendas peldikust alla, otse põrgusse.

Mu keha põleb. Ma hõõgun üleni. Veel hetk ja minust jääb vaid peotäis tumedat tuhka, hingeta, nimeta. Ja mind unustatakse.

Me elame seni, kuni keegi meid meeles peab.

Mina aga olen juba kord sihuke – ühepäevik.

Pilt: Irina Samoilovska 

Inglise keelest tõlkinud Laura Loolaid

Alice Imedemaal 2015. väljaanne, tõlkija Anna-Liisa Tiisma

Igor Antonjuk on Ivano-Frankivskist pärit kirjanik, ajaloolane ja õpetaja. Ta debüteeris õudus- ja müstikakirjanikuna looga "Mändide sosin" võistluse "Varjatud õuduse puudutus" kogumikus. Teos andis nime tema debüüdile: õudusjuttude kogumikule ("Шепіт сосен"), mis ilmus 2018. aastal. Autori 2024. aastal ilmunud raamat "Kõik viskavad münti" ("Монету підкине кожен") on kogumik, mille ühendavaks teemaks saatuslikud kokkusattumused ja veidrad müstilised hetked, mis juhtuvad meist igaühe elus.