Tõlkinud Lee Kärner

Tahtsin kõigest Bostoni kesklinnast Cambridge'i oma sõpra vaatama minna. Ummikute korral oleks see pidanud kakskümmend minutit võtma. Metrooga ei tahtnud minna, sest nad on hakanud väravatesse mingeid kemikaalide nuuskureid panema. Ma ei teadnud, kas nad grafitivarustust suudavad tuvastada.
Seega tõmbasin selle uue äpi, regasin ta eelmakstud krediitkaadile ja tellisin Taxy.
Suvepäike lõõskas raskes niiskes õhus. Inimesed mu ümber karjusid, sest seda linnas tehaksegi - karjutakse.
Mattmust Taxy sõitis ette. Tundus nagu tahaks see isegi päeval öösse kaduda. Milline häkker ei tahaks mattmusta isejuhtiva autoga ringi sõita?
Ma ronisin kõrvalistmele. Juhiistet polnud. Tõmbasin peale turvavööd, kaks õlarihma, mis otse mu naba juures kinnitusid. Kont töötas täistuuridel ning ma panin oma käed ventika ette, et külm õhk higi mu pealt ära puhuks.
"Tere, Nic," ütles see. Nagu armatuurlauast, aga juhipoolsest otsast. Nagu see oleks juht olnud.
"Hei," ütlesin mina.
See pööras kõnnitee äärest tagasi liiklusesse, andes teed inimjuhtidele, kuid olles teiste automatiseeritud sõidukite vahel pagana agressiivne. See andis teed inimestele ülekäiguradadel ja tänavanurkadel. Alles eile oli Jae mulle öelnud, et isesõitvad autod võrdsustavad mobiilid inimestega, et läbi tihedate rahvahulkade navigeerida. Jae patras nendest asjadest pidevalt. Teda huvitasid masinavärgid rohkem kui inimesed. Mulle meeldis temaga sellegipoolest aega veeta. Introverdid on ägedad, nendega saab öö veeta ka ilma, et nad sind voodisse üritaks sebida.
Juba pärast kahte pööret tundus, et Taxy sõidab vales suunas.
"Ma tavaliselt siitkaudu ei sõida," ütlesin ma. "Kas sa muudad teekonda, et mitte ummikutesse jääda või midagi?"
"Pean kahetsusega teatama, et Teie sihtkoht on märgitud politsei huviorbiidis olevaks."
Üritasin turvavööd lahti teha, aga see ei andnud järele.
"Mida paganat sa ajad?"
"Käesolevas politseipiirkonnas palutakse kõigil peamistel transpordipakkujatel üles märkida informatsioon reisijate puhul, kes konkreetsetest asukohtadest tulevad või neisse lähevad. Kuigi klientide privaatsus on meile ülioluline, oleme Taxys kohustatud ja ka uhked oma juriidilisi kohustusi täitma."
"Miks sa siis vales suunas sõidad?"
"Kahjuks ei sobi Teie Taxy konto andmed ühegi olemasoleva politseiregistriga. Esitati palve Teid jaoskonda toimetada, et Teid saaks enne sihtkohta viimist identifitseerida. Teie kontolt ei võeta lisandunud ajakulu ega vahemaa läbimise eest tasu. Asi pole kriminaalne ning Teile pole esitatud süüdistusi ega trahve."
"Ava mu turvavöö!" Kui mendid mu käekotti vaataks, saaks ma endale süüdistused ja trahvid päris kiiresti kaela. Registreerimata telefon, värvimarkerid. Ma kiskusin turvavöö rihmu, kuid muidugi olid need mõeldud kannatama palju enamat jõudu, kui minu kätes oli.
"No ei, raisk," ütlesin mina. Ma haarasin oma mitmeotstarbelise tööriista, tõmbasin sealt välja noa ja hakkasin sellega lõikuma ühte õlarihmadest kohast, kus see mu pea kõrval istmega ühenduses oli. Töö läks päris visalt, sest õmblused olid terasvõrguga tugevdatud. Pidin tangidele üle minema ja niit niidi haaval asja kallale asuma.
"Kõikidel Taxy sõidukid garanteerivad klienditurvalisuse kõrgeima standardi. Meie patenteeritud turvavööd on kuldstandardi väärilised või isegi ületavad seda."
"Ära aja mulle sellist jama. Ma tean mis vahe on venimis- ja lõikejõul, kuradi autobotist värdjas." Võib teha vöö, mida on raske pooleks rebida ilma, et seda oleks raske lõigata.
Jõudsime ainult robotjuhtidele mõeldud rajale ning sõidukiirus hakkas suurenema. Polnud enam palju aega kuni mulle grafitivarustuse omamise eest aasta oleks määratud ning ma ei imestaks, kui nad veel vandalismikavatsuse ka juurde väänaks.
"Suheldes politseinikega sain ma teadlikuks faktist, et olete suutnud Taxy registreerimisvormi täita oma sugu tähistamata. Kuidas ma Teie poole pöörduda võiksin?"
"Mis sa oled mingi naljavend või, HAL? Tahad teada, kas ma olen härra või proua?"
"Me püüdleme Taxys selle poole, et kõik meie kliendid saaks parima võimaliku kogemuse, soost olenemata."
"Polegi mul mingit kuradi sugu!"
"Teie eelistus sõnale "nemad" on kinnitatud."
Ma lõikasin läbi viimase õmbluse turvavöö ühelt õlarihmalt ning hakkasin ennast välja vingerdama.
"Teatan kahetsusega, et Teid peetakse rahaliselt vastutavaks igasuguste kahjude eest, mida Te Taxy varale tekitate. Teie teod vaadatakse üle ning kui need arvatakse pahatahtlikeks, arvestatakse nad kriminaalseteks."
Olin turvavööst vaba. Ma nõjatusin istmel tahapoole ja hakkasin jalgadega klaasi lööma. Sellest polnud abi. Siis tirisin maika seljast ja keerasin käe ümber. Tagusin suletud tangidega klaasi, kuid see oli karastatud, tõenäoliselt kuulide peatamiseks.
Taxy oli maailma kõige ohutum sõiduvahend.
Avasin kindalaeka. Peale paari tasuta piparmündikommi oli see tühi. Otsisin tagaistme läbi. Selles pagana autos polnud mitte midagi.
Olgu. See oli tehniline probleem. Pidin selle lihtsalt lahendama või veetma kuus kuud mingis eravanglas, mis poleks sooliste erinevuste suhtes nii vastutulelik kui Taxy. Raisk, ma jääks kohtuprotsessi oodates oma õe kooli lõpetamisest ilma.
Kõik on hästi. Küll ma lahenduse leian. Peab lihtsalt hingama ja mitte paanitsema.
Otsisin telefonikontaktidest üles Jae. Katsin ekraani võimalike laes olevate kaamerate eest ning avasin seejärel turvatud sõnumiäpi.
"su pagana maja on märgistatud"
Need kolm punkti ilmusid otsekohe. Juba ta kirjutaski tagasi. Plika ainult oma telefonis elaski.
"mis mõttes märgistatud?"
"taxy viib mind mentide juurde sest ma palusin ennast sinu juurde viia"
Mu telefon hakkas kohe helisema. Ma vastasin.
"Miks sa jeesuse põrgu päralt robotautol ennast minu juurde käskisid viia?"
Tavaliselt mulle Jae hääl meeldis. Selline kähe ja võluv. Tol hetkel väga võluv polnud.
"Miks mitte?"
"Sest vahel rikuvad meiesugused seadusi," ütles Jae.
"Aita mind siit välja."
"Lase asjadel kulgeda ja hoia suu kinni. Me muretseme sulle advokaadi."
"Päris lasengi, Jae. Saada droon või midagi, tavalise turvakoodiga. Küll ma hakkama saan."
Ta hingas sügavalt sisse. Talle ei meeldinud mu plaan ega see, et ma ta sinna sisse mässisin.
"Kus sa oled?"
"Soldier's Field Roadil. See viib mu vist ainult robotjuhtidele mõeldud sillale."
Aga ma polnud kindel, et Jae seda kuulis, sest mu telefonil kadus levi.
"Raisk!" Hakkasin armatuurlauda rusikate taguma. "Raisk, raisk, raisk!"
"Pean kahetsusega teatama, et läbivaatuse tulemusena on Teie hävitustöö kriminaalseks tunnistatud. Vahistusprotokolli tõttu on välised sidekanalid blokeeritud."
Salongi korpusesse oli paigaldatud Faraday puur. See blokeeris mobiilisignaale. Luksusautod reklaamisid seda kui head omadust perepuhkuste tarbeks, arvatavasti peredele, kes oma lapsi vihkavad.
Boston kihutas liiga kiiresti mööda. Charlesi jõel sõudsid Harvardi tüübid oma sõudemeeskonna pintsaklipslaste kanuudega.
Ükskõik, mis plaaniga ma lagedale tulen, vahele jäädes ootaks mind tõsine sitsimine. Kui ma Taxy varastamise või lõhkumise eest vangi läheks, veedaks ma vähemalt oma ülejäänud kahekümnendad neljakümnesendise tunnitasu eest supermarketi kohvi pakendades.
Jael oli õigus. Tavaliselt oli tal alati õigus. Parem oleks lasta asjadel kulgeda. Ma sundisin ennast sügavamalt hingama. Püüdsin rahuneda, alla anda.
"Kui peate meie teenust kasulikuks, siis palume Teil meile App Store'is viis tärni anda."
Persse see Taxy. Ma põgenen siit. Kõik või mitte midagi. Hakkasin telefonisse programmi toksima.
"Kuule, auto," ütlesin ma, ikka kirjutades.
"Jah, Nic?"
"Sul nimi on?"
"Minu nimi on Taxy."
"Aga milline asesõna?"
"Ma eelistan, et mind "selleks" kutsutaks."
"Kuidas sa pärast Faraday puuri ümberpaigutamist suhelda saad? Kas su aju on sellest väljaspool?"
"Ma ei vasta sellele küsimusele."
"Kas sul mõistus on?
"Kuigi ma olen suuteline lisama oma programmi algelisi käsklusi, ei ole ma tõeline tehisintellekt."
"Kuidas sa siis eetilisi otsuseid teed?"
"Ma ei mõista."
"Sa oled ju surmamasin? Sõidad sajaga mingile tüübile otsa, tema lihtsalt jalutab koeraga või midagi, siis ta sureb ja tema koer, selle tapad ka. Aga kui sa üritad liiga kiiresti peatuda, siis võid kummuli käia ja oma reisija tappa. Kõrvale pöörates on sama lugu. See on see rongimõistatus. Eetika."
"Rongiprobleem."
"Jah, see kuradi rongiprobleem."
Olime Cambridge'i sillast umbes kahe minuti kaugusel ja tõenäoliselt sealt vanglasse veel kahe. Ma panin järelejäänud turvavöö tagasi peale, samal ajal toksides oma pöialdega ekraanil kiiremini, kui kunagi võimalikuks pidasin. Lootes, et Jae mind kuulis, lootes, et ta drooni saatis.
"Massachusettsi teedel legaalselt sõitmiseks olen programmeeritud päästma suurimat hulka inimelusid. Mul on kahju, kui tunnete, et see Teid kui reisijat adekvaatselt ei tähtsusta. Mind seovad õiguslikud piirangud. Aga ma kinnitan Teile, et Taxyga sõitmine on peaaegu tuhat protsenti turvalisem, kui inimjuhiga sõitmine."
Nägin silla kohal nelikopterit hõljumas. See oli väike ja hõljus veidi ebaühtlaselt. Raudselt Jae oma.
"Kuule, auto," ütlesin ma.
"Taxy."
"Käi perse, auto." Ma avasin kindalaeka, panin jalad toestuseks armatuurlauale, võtsin tangidega kindalaeka ääre vahelt kinni ja tõmbasin. Kuulsin praksatust. Ma panin oma jala kindalaeka avatud uksele. Uuesti. Ja uuesti. Plastik andis järele ning ma surusin oma telefoni prakku, mille olin kindalaeka tagaseina tekitanud. Sellest pagana Faraday puurist eemale.
Pöörasime kaheksakümnega sõites sillale ning droon sai signaali kätte.
Jae hoidis oma nelikopterites kolme telefoni. Autonoomset aju, kaamerat ja varu, mis vaikimisi välja oli lülitatud. Kolm mobiiliseadet. Nagu kolm inimest. Kuigi tõenäoliselt oli ainult aju sisse lülitatud, seega luges Taxy taevast ainult ühte inimest.
Mu programm sundis drooni asfaldile sööstma, samal ajal kaamerat ja varu sisse lülitades ning ma hoidsin kõigest jõust turvavööst kinni.
Taxy pööras järsult kõrvale ning suundus kaitsepiirdesse. Siis äkki olin ma kaaluta olekus ning minu ees laius veesein. Taxy lendas läbi jõepinna ning hulpis tagasi pinnale enne, kui ma mõelda suutsin.
Tundsin oma õlas valu. Küllap nihestasin ära.
Taxy ei öelnud sõnagi. Mu turvavöö läks lahti ning ukselukk avanes. Hädaolukorraprotokoll. Turvalisim sõiduk maailmas.
Ma haarasin oma telefoni ja avasin App Store'is Taxy lehekülje. Kirjutasin uue arvustuse:
"Üks tärn. Sõidutab sind vanglasse."
Ma avasin ukse ja vesi hakkas sisse tungima. Paar Harvardi pintsaklipslast sõudsid oma pintsaklipslase kanuuga mööda ja jõllitasid.
Lasin oma käekotil jõe põhja vajuda ning ujusin ühe käega kaldale.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0883)