topeltettur

Male on üsna ebaerootiline sport. Üks põhjus on kindlasti selles, et erinevalt paljudest teistest spordialadest on väga suur osa harrastajatest vanemas eas meesterahvad, kelle nägemine mitte kuidagi silma esteetiliselt ei rõõmusta. Ükskõik mis eas naismaletajaid on turniirisaalides leida aga kümneid kordi meestest vähem.

Maleulme kokkupuude erootikaga on olematu. Jah, on võimalik mängida kõlvatult kujundatud

nuppudega, kasvõi kosmoses, aga kas see on ulme? Paraku ei ole isegi niisugust teksti leidnud.

Õigupoolest võib kogu ulmelise maleerootika kokku võtta poole lausega William G. Shepherdi jutust Nikerdatud malenupud / The chessmen. Stalini ajal nikerdab meister malenupud, kus valged malendid kujutavad endast tublisid-töökaid-vahvaid kommuniste ja mustad roiskuva kapitalismi esindajaid ning lipp (inglise keeles queen) on tekstis saanud endale määratluse – kuninganna (= lipp) oli sedavõrd riivatult litsakas, et teist ei tahtnud sõrmeotsagagi puudutagi. Jutu ulmeline iva peitus selles, et millegipärast mustad alati võitsid, isegi siis kui valgetega mängis suurmeister ja mustadega esimesi käike õppiv juntsu.

Ometi on üks üdini maleline seik, mis ääri-veeri mahuks ulmeerootika alla. Nimelt on keeltes, mis omavad grammatilist sugu, ettur enamasti (alamast) meessoost ja lipp (kõrgemast) naissoost sõna. Näiteks inglise keeles pawn-queen -> jalaväelane-kuninganna; saksa keeles Bauer-Dame -> talupoeg-daam. Males on olemas üks huvitav käik – etturi lipustumine – mis elavmale (malevariant, kus nuppe kehastavad kostümeeritud inimesed) puhul toob endaga kaasa tõelise metamorfoosi. Kui ennemuiste – vanim elavmale ülestähendus on pärit aastast 1408! – tähendas see lihtsalt riiete vahetust, siis tänapäeval võiks seda sõna otseses mõttes pidada kõige mugavamaks ja kiiremaks soovahetusoperatsiooniks. Selliseid jutte, kus analoogne välkkiire soovahetus malelaual aset leiab, on kümmekond. Kõige tuntum võiks ehk olla serbia päriskirjaniku Milorad Pavići jutustus Malepartii elavate nuppudega / Партија шаха са живим фигурама, kus loo peategelane hankis mingi Bütsantsi salateadmise (hahaa! Autori bläkk! Bütsantsi malet zatrikioni mängiti ümmargusel laual ning mingit lipustumist seal tegelikult ei olnud!) ning läks teadlikult välja olukorrale, kus külakesse tekkis juurde üks õrnema soo esindaja. Kahjuks on aga nii Pavići kui ka ülejäänud sama valdkonna tekstide puhul tegu eranditult erootikavabalt kirja pandud protsessiga. Tõsi küll, mida kaasaegsemaks tekstid lähevad, seda rohkem autorid endale näpuotsatäie frivoolsust lubavad, aga siiski on värskeimaski, vaid paar aastat tagasi ühes vähetähtsas võrguajakirjas ilmunud lühijutus protsessi kohta vaid üks lause, milles värske kaunitar šokeeritult vastomandatud kehaosi tuvastab.

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0888)