1769. aastal esitles Ungari leiutaja Johann Wolfgang Ritter von Kempelen de Pázmánd Habsburgide õukonnas oma imetabast leiutist – malet mängivad masinat. Masin kujutas endast laua taga istuvat elusuurust türklaserõivais nukku, kes suutis käega laual malenuppe liigutada. Leidur demonstreeris lahkelt nii enne kui pärast mängu ka masina sisemust, kus paistis ainult hammasrattaid ja muid vidinaid. Tegelikult peitus masina sees inimene, aga ta oli oskuslikult peeglite süsteemi ja vaheseinte taha ära peidetud. Türklaseks ristitud ja vastaseid hõlpsalt võitev malemasin tegi leiutaja hoobilt kuulsaks üle Euroopa. Kempeleni Türklane tiirutas aastaid suure menuga Euroopas nii kroonitud peade õukondades kui ka vähema rahva seas.


Kempelen suri 1804. aastal. Türklane läks ettevõtliku Austria-Saksa leiduri Johann Nepomuk Mälzeli (kes maades, kus täpitähti ei kasutata, on tuntud Maelzeli nimekuju all) valdusse, kes andis show’le täiesti uue hingamise. 1825. aastal viis Maelzel Türklase üle ookeani ja hakkas tiirutama Ameerika mandril. 1835/36. aastavahetuse paiku esines Türklane Richmondis; linnas, kus elas toona Edgar Allan Poe. Õigupoolest ei ole senimaani teada, millal täpselt Poe Türklasega kohtus. Eesti maleajakirjanik Valter Heuer oma raamatus „Male lugu“ kirjutab lausa, et „etendusel viibis korduvalt Edgar Allan Poe“, aga ühtki raudkindlat tõendit pole kasvõi ühegi külastuse kohta leidnud ei kirjandusloolased ega ka malefännid, ammugi siis veel korduva külastuse kohta. Ise pani Poe kirja väga umbmäärase määratluse „mõne aja eest Richmondis“. Tõsiasi on, et Poe pidi isiklikult olema Türklase mängu näinud ja see, mis ta nägi, talle ei meeldinud. Võiks öelda, et lausa ärritas, sest nähtu pani ta kirja pika paljastava esseena „Maelzeli malemängija“ (Maelzel’s Chess Player), mille avaldas 1836. aasta aprillis kohalikus väljaandes nimega Southern Literary Messenger. Essee sisaldas Türklase vaatluse kirjeldusi ja seitseteist punkti järeldusi, mis kõik üritasid tõestada, et malemasin on võltsing ja teda juhib inimene. Poe polnud kaugeltki esimene paljastaja ja tegelikult olid aastajagu varem Prantsusmaal ilmunud ka ühe malemasinas higistanud mängija memuaarid, ent toonase info leviku kiiruse juures polnud Poe ilmselgelt tollest kirjutisest teadlik. Ehkki oma järeldustes pani Poe paljuga siiski mööda, andis kirjutis Türklase niigi mitte kõige paremale reputatsioonile ränga hoobi. Mälzel ise suri mõni aasta hiljem ja huvitava kokkusattumusena oli just Poe ihuarst see, kes Türklase vanarauaks minemisest päästis ja ta Philadelphia Hiina muuseumile annetas, kus see 1854. aastal tulekahjus hävis.

Ja kuidas kõik eelnev ulmega seostub?
Otseselt mitte kuidagi, ehkki mõnikord harva on esseed iseloomustatud epiteediga pseudo-SF. Aga... Poe essee on kirjanduslooliselt ülioluline, sest seal kirjeldatud kriitilist vaatlusmeetodit on hinnatud selleks taimelavaks, mis valmistas ette kasvupinna nii krimi- kui ulmekirjandusele tänapäeva mõistes. Igatahes alles pärast essee ilmumist hakkas Poe sulest pärinema seda materjali, mis ta mõlemale žanrile alusepanijana tuntuks tegi. Peale selle kannab üks Poe viimastest avaldatud juttudest – ja see on kahtlemata ulmežanris! – pealkirja „Von Kempelen ja tema avastus“ (Von Kempelen and His Discovery), kus leiavad äramainimist ka nii Maelzel kui Türklane, ehkki malest jutus ei räägita. Ja lõpuks on Ameerika õuduskirjanik F. Gwynplaine MacIntyre kirjutanud jutu „Kellavärgiga õudus“ (The Clockwork Horror), mis räägibki ainult Poe kohtumisest Türklasega.
Pole ju paha tulemus ühe täiesti reaalse kohtumise kohta?


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.2311)