Pilt1

Aleksander Petrov (1794-1867) oli vene riigiametnik ja vene maleelu algataja. Teda loetakse üheks XIX sajandi teise veerandi tugevaimaks nuputõstjaks ning tema järgi on saanud nime vene avang (1. e4 e5, 2. Rf3 Rf6) , mida tuntakse ka Petrovi kaitsena. Jutt ilmus esmakordselt aastal 1844.

 

Minu vanaisa oli kirglik malemängu harrastaja ja mängis ta seda hästi. Oli aeg, kui teda loeti Peterburi esimeseks mängijaks. Vaid üks sakslane, Karl Ivanovitš Laufer, pakkus talle konkurentsi – oli tugev kui elevant, ent ka tema ei suutnud pärast seda, kui 1785. aastal sai mõttepingutuste tagajärjel malemängu ajal ajurabanduse, talle enam vastupanu osutada.

Mu vanaisa mängis malet iga päev, pärastlõunast kella neljast kuni õhtul kella kümneni. Esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti käis tal külas vana siberlane, tugev mängija; teisipäeviti ja neljapäeviti oli tal külas brigadir Kotelnikov, kirglik harrastaja, kuid kellel malemäng ei sujunud, löö või maha, üle kahe käigu ta ette mõelda ei suutnud. Laupäeviti mängis vanaisa vanaemaga triktrakki ja käis vene kombe kohaselt saunas, aga pühapäeviti mängis malet minuga. Kui mõnikord keegi partneritest jättis tulemata, siis tema asemel võttis platsi vanaisa kammerteener Oska, kes mängis härraga seistes. Vanaisa andis talle ratsu ette. Kui Oska võitis, sai vanaisalt veerandrublase iga mati eest, aga kui kaotas, siis härra käskis ülemteener Filkat Oskal tutist sikutada, ise öeldes „Mängi, aga pane tähele! Etturid tsentris kindlusta, tagurid välja too, kuningat ja lippu ära ilmaasjata liiguta“ jne jne, aga kuna Oskale langes münte osaks harva, aga juuksetutile vaeva palju, siis malemäng tollele meele järgi ei olnud. Viimaks leidis Oska mõjuva mooduse nii veerandrublastest kui sikutustest vabanemiseks, nimelt kella neljaks jõi ta end nii segi, et ei suutnud oda ratsust eristada ning aeti häbiga lahinguväljalt tagalasse. Sel juhul mängis vanaisa iseendaga. Uuris Kalaabrialast, Stammat ja Philidori (Maleajaloo suurkujud: Gioachino Greco (1600-1634), itaalia maletaja signeeris oma kirjutisi kodukoha järgi Kalaabrialasena, mis nimega ongi maleajalukku läinud. Koostas esimese avangulõksude raamatu; Philipp Stamma (u. 1705-1755), süüria päritolu prantsuse maletaja, leiutas malekäikude tänapäevase üleskirjutusviisi ja oli esimene maleülesannete kogumike koostaja. François-André Danican Philidor (1726-1795), prantsuse helilooja ja maletaja, kes pani sisuliselt aluse tänapäevasele maleteooriale). Vaid need kirjutised olid talle teada, teisi tunda ei tahtnudki ja kui talle ka oleks kätte sattunud Bledowi või Walkeri raamatukogu, oleks ta selle ära põletanud kui mittevajaliku nagu suur Omar, kes säästis vaid koraani. Vanaisa leidis, et Philidoris on koos kogu male tarkus, et Kalaabrialasest paremini ei oska keegi lõkse seada ja Stammast paremini keegi matti ei välja ei mõtle!

Kiitis ta veel kahte vene maletajat: kedagi Kologrivovit, kes juhtumisi olla ütlevat et „sellel ruudul annan mati!“ ja kaupmees Manuškinit, kes mängivat arvestavalt – ei kauple niisama etturitega, vastase omi nopib, aga omadega surub nii hoia piip ja prillid.

Ma mäletan, et vanaisa armastas sedavõrd malet mängida, et kui teda öösel äratada jutuga, et „Artamon Aleksejevitš (mu vanaisa nimi oli Ivan Aleksejevitš Sokolov, Artamoniks kutsus teda vanaema, ei tea mispärast, kuid pereringis jäigi ta Artamoniks. I. A. Sokolov oli kindral-rakettmeister, palvekirjade komisjoni liige, senati kolmanda sektsiooni senaator, tuntud seadusetundja, üleüldiselt lugupeetud inimene. Erakordse mäluga: mäletas, millal ja mis puhul võeti vastu igasugu seadusi ja seda juba sellal kui alles mõeldi seadustekogule, autori märkus), kui teeks õige ühe partii?“ Ja Artamon Aleksejevitš vaatamata oma seitsmekümnele eluaastale tõusis asemelt, küll porisedes, et „kas hiljavõitu ei ole, armuline“, samal ajal käskides Oskal malelaud üles panna.

Vanaisa õpetas mulle käike, kui ma olin alles poisike ja jäi mu saavutustega rahule. Mulle endale mäng meeldis. Juhtus, et pärast vanaisa õppetunde, koju naasnult, istusin ma öid läbi mõne keerulise matiülesande kallal või otsisin tehtud vigu mängitud partiis ning peagi olin suuteline vanaisale vastu seisma, kes mulle vankri ette andis.

Aga 1816. aasta 27. juunil, mängides à but (võrdsena, st ilma etteandmiseta tõlk) ma suutsin vanaisa üle võtta otsustava võidu vana siberlase, brigadir Kotelnikovi ja kammerteener Oska juuresolekul ning sestpeale mängisin teda pidevalt üle. Kuid vanaisa ei tunnistanud mind tugevaimaks ning pidas kaotust juhuslikuks. Tihtilugu rääkis mulle, et ma kasutavat ebaausaid nõkse, see tähendab: häirin teda jutuajamistega ja koputades nupuga ja vaatan ise mujale, mitte sinna kuhu tegelik rünnak areneb.

Kui ma hakkasin vanaisa võitma, polnud ma veel ühtegi maleraamatut kätte võtnud ja – kummaline küll! – toona mängisin ma palju paremini, kui praegu, olles läbi lugenud enam kui kakskümmend raamatut ja tudeerinud enam kui paar tuhat partiid Alexandri entsüklopeedias. Mulle tundub, et raamatute uurimine väsitab või pigem nüristab malelisi võimeid.

Vanaisa, olgugi kaotades, eelistas ikkagi minuga mängida ja oli äärmiselt rahul, kui tal õnnestus võita; ainult neid ta pidas headeks mängudeks ja päevi hiljemgi rääkis ainult oma võidust. Ent aastad läksid ja vanaisal õnnestus üha harvem võitudest rõõmu tunda, see-eest maksis ta kaotuste eest kätte brigadir Kotelnikovile, kes kord jäi kolmandal käigul nii mõtlema, et pani suhkari asemel teetassi vankri ja oleks selle kätte peaaegu ära lämbunud.

Austatud harrastajad! Hoiduge malemängu ajal teejoomisest suhkaritega, ise kolmandal käigul mõttesse vajununa. Olen ise pealt näinud, see oleks auväärsele inimese peaaegu surma viinud!

Kord kaotas vanaisa mulle kuus mängu järjest. Kogu see aeg ei öelnud ma sõnagi ja vaatasin ainiti malelauale, et vanaisa jällegi ei kurdaks minu mõjutamiste üle: „Sa hakkad tõepoolest korralikult mängima,“ kostis ta mulle saabunud matiseisu kaedes. „Sa mängid tõepoolest isegi väga hästi... aga ikkagi mitte nii nagu Aafrika Asmodeus!“ ja nüüd lõi vanaisa risti ette. „Issand halasta! Täna saab sellest ajast täpselt 30 aastat!“

Ma ei saanud aru, et vanaisa räägib mulle Aafrika Asmodeusest ja küsisn üle: „Kas te olete kunagi mänginud härra Asmodeusiga?“

Vanaisa naeratas, kuid vaikis... Näha oli, et miski kripeldab ta hinge peal, ja viimaks ta vastas. „Teate, armuline, ma ei usu muinasjutte kummitustest ega põrgulikest ilmutustest ja kui keegi hakkaks rääkima seda, mis sa kohe kuulma hakkad, siis peaks ma seda udujutuks, kuid ma räägin sulle tõestisündinud loo, mille tunnistajaks olid minu kaaslased – küsi neilt – ja seleta seda endale kuidas tahad. Sellest on palju aega möödas, ma olin veel noor, kuid kõik pisiasjadki on mällu jäänud, nagu oleks see eile juhtunud. Kuula!“

Ma seadsin end põnevil valmis, nähes saladuslikkust, millega vanaisa oma juttu sisse juhatas.

Vanaisa astus mõtteis paar sammu toas ringi, nagu mitte tihates lugu alustada, siis istus sohvale laua taha, millel asus malelaud ja puuris matiseisu. Alles mitme minuti pärast kostis ta: „See matt on täiesti sarnane kuradi omale, ja kui sa oleks 30 aastat vanem, siis ma arvaks, et sina tegidki minuga toona nalja.“

Seejärel, rüübanud tassist punši, alustas vanaisa järgmiste sõnadega:

„1789. aasta 5. jaanuaril, kolmekuningapäeva eel, jõudsin ma külast tagasi kella kümne paiku õhtul (ilmselt ülevas meeleolus), heitsin magama nagu tavaliselt kell üksteist. Väljas oli kohutav tuisk, pakane paukus majanurkades, tuul murdis vilinal aknaisse ja pilved ja lumi heitsid kuuvalgusele varju. Simeoni kellatornis löödi 12 kella – aga mul ei tulnud ikka und. Ja vaat’ kuulen, et keegi sõidab värava ette, teeb värava lahti, tuleb trepist üles ja koputab. Siis jäi kõik vaikseks. Ma tõusin. Vaatasin aknast välja: pole hobuseid ja väravgi on suletud. Mõtlen siis: „Keda pagana päralt on sellise tuisuga välja aetud!“ ning arvasin, et koputus ja kabjamüdin mulle vaid kangastusid; süütasin ikoonilambist küünla, istusin malelaua taha ja hakkasin Stammat uurima. Sa ju tead seda riukalikku seitsmekäigust matiülesannet, kus lipp nii osavalt manööverdab ja vankriohvriga mati teeb. Ma olin lahenduse unustanud, ikka tundus mulle, et seis on valesti üles pandud. Pool tunnikest asjatult nuputanud ja kannatuse kaotanud, ütlesin südametäiega: „Sellest ei saa kuratki aru...“

„Kas tahad, ma aitan sind?“ kostus võõras hääl teisest toast. Ma pole just argade killast (vanaisa pelgas vaid lahkunud abikaasat), kuid öösel klaasist ukse tagant kostuv võõras hääl võttis kõhedaks. „Oska, Filka! Kes seal on!“ hüüdsin ma, ise samal ajal ukse juurde suundudes, et see lukku keerata ja keerasingi võtmega kaks ringi; kuid uks läks lahti ja minu ees seisis kurat nagu seda piltidel kujutatakse; tohutut kasvu, lohmakad rõivad, juuksed peas püsti, laubal kaks muhku, nägu tume nagu nõgine.

„Kes sa oled ja mis sul vaja on?“ küsisn ma, ise ikka kogu hingest hõikudes: „Oska! Filka!“

„Ära ilmaasjata karju,“ kostis võõras, mind nime ja isanimega kutsudes: „Ma pole ei varas ega röövel, vaid nagu sinagi kirglik maleharrastaja, kes tihti öö läbi... Rahune ja kuula mind ära!“

„Ma tulin kaugeilt mailt, sealt kus maapind on hõõguv nagu põrgus; sa näed, mu pale on must nagu süsi; ma olen põletavast Aafrikast. Sinu kuulsus on ka sinna jõudnud. Ma tahan proovida, kas sa mängidki nii hästi nagu räägitakse. Ma äratan su Oska – olgu tema meile tunnistajaks...“ Ja too ilmuski samal hetkel.

Võõras võttis istet.

„Oled sa inimene või kurat,“ küsisin mina, „ja kuidas sa siia said?“

„Ma olen lihtsalt Aafrika maleharrastaja, kes rändab mööda maailma ja astus lukustamata uksest sisse, et sinuga malet mängida.“

(Oska kinnitas vanaisale, et uks oli lukus, kuid kurat see ronib ka lukuaugust läbi).

Mu hirm lahtus. Oska oli minuga. Selles võõras või Aafrika kuradis nägin ma rändavat malearmastajat, kes ihkas minuga heidelda, ja see mõte hoolimata jõledast lõustast välkuvate nagu kakul silmadega lepitas mind temaga.

„Kuula!“ ütles aafriklane. „Minust tugevamat pole ilma peal. Mängime kolm partiid, kuid tingimusel: kui sa võidad kasvõi ühe mängu kolmest, siis ma tunnistan end sinu poolt võidetuks ja sinul ei saa olema võrdseid selles maailmas – aga kui kaotad, siis kolm aastat ei tohi sa malet mängida ega 30 aastat meie kohtumisest rääkida.“ Soov näha, kuidas aafrika kuradid malet mängivad, küttis mu uudishimu ja kuna tingimused ei olnud rasked, siis ma nõustusin. „Kuid kuidas sa kinnitad, et mina olen maailma parim, kui ma sind võidan?“ pärisin ma temalt.

„Ma annan sulle talismani, mis sattus minu kätte juhuslikult india braahmanilt, malemängu leiutaja järeltulijalt...“ Ja ta näitas mulle midagi läikivat nagu teemant.

„Etteruttavalt näitan ma sulle, kuidas teha matt seitsme käiguga, mille kallal sa pead murrad; siin pole hetkegi mõelda...“ Ja tõepoolest seda ta ka kohe näitas.

„Meil on praegu suurelt moodi läinud qui perd gagne (kes kaotab, võidab (pr) tõlk); nende kallal murra pead hiljem – siin on sulle mõned ülesanded. (siinkohal asetas ta kompsu lauale) . Lahendad hiljem, aga nüüd asume aega viitmata asja kallale. Aoajaks pean ma Madridi jõudma.“ Võtsime istet, panine nupud korda, heitsime liisku.

Asmodeusile jäid mustad, vanaisale valged ja avakäik. Oska jäi seisma tooli taha. Toas valitses sügav vaikus, mida katkestas vaid võõra hammaste kiristamine iga vanaisa ründekäigu puhul ja tuule vuhin õues.

Kaks küünalt valgustasid heitlust.

Vanaisa alustas kuningagambiidiga. Asmodeus kaitses õigesti, nii nagu Philidoril näidatud ja liigutas nuppe kärmelt. Vanaisa pani esimestest käikudest peale tähele, et tegu on meistriga, kahekordistas tähelepanu, iga käiguga survet suurendades, seades üles kõikvõimalikke lõkse; kuid pärast 15. käiku sai ta rünnak otsa. Aafriklane oli ohverdatud etturi säilitanud.

Vanaisa ei kaotanud innukust ja mõtles välja uue rünnakuplaani. Kuid aafriklane ennetas teda, ründas liputiival ja seadis üles lõksu. Vanaisa jättis selle kahe silma vahele ja sai kolme käiguga mati.

See esimene partii rikkus vanaisal pisut tuju: nii kiiresti ja sellist matti polnud talle veel keegi teinud.

„Teeme järgmise,“ kostis aafriklane, „aga pane tähele! Ära puterda, nüüd alustan mina.“

Aafriklane alustas niisamtui gambiidiga, kuid sellisega, mida üheski vanaisa raamatus kirja poldud pandud ja pani 25 käiguga mati.

„No nii, nüüd viimase, au peale.“

Vanaisa alustas südamevärinaga, kuid mitte gambiidiga, vaid giuoco piano (itaalia avang, autori märkus). See avang, nagu ta tähele pani, valmistas kuradile suuri probleeme. Vanaisa mängis väga ettevaatlikult, et kiirustanud rünnakuga, kuid püüdis tsentris etturitega ülekaalu saada, mis ka õnnestus ja surus Asmodeuse kaitsesse. Aafrika deemon nägi, et seis on tal kehvavõitu ja asus igal tiival ründama, küll vasakul, küll paremal nagu pöörane. Tahtis kusagil mänguedu haarata. Kuid vanaisa hoidis tsentrit ja nihkus kuningatiival edasi. Tema kuningas, nagu Karl XII oli ikka eesrinnas. Aafrika kurat hakkas etturitega edasi tormama: ühega siin, teisega seal – ikka tahab mõnda lippu viia. Kuid vanaisa nägi kõike, kõikjal on tal kaitse ja et kiiremini Asmodeuse võitu väärata, kahis ratsu kahe viimase etturi eest. Mõlemalt poolt sai tehtud 40 käiku ja vanaisa seis oli ikka parem (tema arvates), aga 41. käigul tegi ta vea (nähtavasti ajas kurat talle puru silma) ja tema seis muutus kahtlaseks. See oli järgmine:

Pilt1

Mustad polnud kaotanud ühtki vigurit, aga vanaisal polnud vankreid ja ratsut. Kogu lootuse jättis ta etturitele ja vastase kuninga ebakindlale asukohale – seejuures aafriklase vanker oli löögi all ja lipp hoopis mängust väljas; oli vanaisa käik ja ta rõhus sellele, et kui ka matti ei õnnestu panna, siis lõputu tuleandmisega venitab jumalavalgeni või esimeste kukkedeni – ja Asmodeusil ei õnnestu Madridis käia.

„Öelge palun, vanaisa, kuidasmoodi teie kuningas nii kaugele sattus?“

„Näed, kuidas see juhtus: lükanud etturid tsentrisse, ma vangerdasin nagu kord ja kohus, paremale – siis astusin kuningaga vankriliini teisele ruudule, aga kui must hakkas minu kuningat etturitega ründama, lõin nad kuningaga ja niimoodi üha edasi kuni vankriliini seitmenda ruuduni. Tõsi, mu kuningal pole enam kuhugi minna, aga ega mustalgi parem pole. Siin pole mul karta midagi – ja selles seisus mulle tundus, et mul on parem seis.

Nüüd oli minu käik. Küsisin endalt: mida teha?

Mõtlesin algul võtta odaga vankri, kuid arvestasin, et pärast vigurite vahetust lülitub tema lipp mängu, lüües minu lipuetturi (kui ma oda ja ratsu teelt ära võtan) – ja siis lähevad minu jaoks asjad halvaks.

Kuid ma tegin sellise otsusekindla käigu, et kurat vajus mõttesse.

„Näidake palun, seda põnevat käiku, ma ei näe seda.“

„Olge lahke!“ lausus vanaisa pidulikult. „Ma läksin ratsuetturiga edasi.“

Arvestus oli järgmine: kui ta lööb ratsuga oda, siis ma löön etturiga ratsu; avan lipule liini tema kuninga suunas ja siis ta enam ei pääse: minu ratsuettur teeb talle lõpu peale. Aga kui ta võtab selle etturi odaga, siis lipp lööb ja taas tuleb matt, kuidas ta ka ei mängiks.

Tõepoolest, vanaisa löök ratsuetturiga oli väga kaval.

Aga mis siis sai?

Aafriklane vajus mõttesse, hakkas näppudel arvestama ­ ja kostis äärmiselt rahulikult: „Nüüd saad sa päästmatult mati 22 käiguga,“ ja haaras ratsu.

„Sa teed nalja, armuline, niisugust matti 22 käiguga pole üheski raamatus. See on terve partii. Aga käi ratsuga. Meil Venemaal on selline komme: puudutasid, käi – ka Philidoril on kirjas: pièce touchée, pièce jouée. Vahetada ei luba. Aga eks siis vaatama, kuidas sa ise matist pääsed.“

Kurat puhkes mürinal naerma, nii et seinad värisesid, ning lõi ratsuga oda ja täpselt 22 käiguga (selles lahenduses on näidatud parimad valge käigud: iga muu kaitse korral saabub matt lihtsamalt või vähema arvu käikudega, autori märkus) tegigi mati:

1. g4-g5      Rh6:f5

2. e4:f5       Vf8-h8+

3. K h7:h8 Vf6-h6+

4. g5:h6      Oc6:d5

5. c4:d5      Ld1:d4+

6. Le3:d4    Oh4-f6+

7. Ld4:f6+ Rd7:f6

8. h3-h4     Kf7-f8

9. h4-h5     Kf8-f7

10. f3-f4     Kf7-f8

11. d6-d7   Rf6:d7

12. Kh8-h7 Kf8-f7

13. Kh7-h8 Rd7-f6

14. d5-d6   Kf7-f8

15. d6-d7   Rf6:d7

16. Kh8-h7 Kf8-f7

17. f5-f6     Rd7:f6+

18. Kh7-h8 Kf7-f8

19. f4-f5     Kf8-f7

20. h6-h7   Rf6-g4

21. h5-h6   Rg4-e5

22. f5-f6     Re5-g6X

„Selle partii sa mängisid hästi. Olgu see sulle mälestuseks,“ ütles Aafriklane, võttes sõrmest malmsõrmuse ja lükates selle vanaisa sõrme. Võõra käed olid tulised nagu hõõguv raud. Hetke pärast Asmodeus haihtus. Oska seisis tooli taga, sõrmed ristis ja norskas.

Vanaisa oli õudusest haaratud. Ta silmad puurisid ainiti malelauda ja matiseisu. Kaua uuris ta seda ja koit tabaski teda selle peal.

Vanaisa pidas oma sõna: kolm aastat ei mänginud ta malet ja 30 aastat ei rääkinud juhtunust mitte kellelegi. Aga Aafriklast ei suutnud ta unustada, ja kui mitte jäetud sõrmus ja sanskritis kirja pandud kirjarull poleks juhtunud tunnistust andnud, pidanuks ta seda kõike unenäoks.

Sõrmuse kinkis vanaisa minule. See on mul talismaniks kõigi maletajate mõjutamiste vastu. Sellele on lõigatud kood A ja P.


Tõlkinud: Rauno Pärnits

Pilt1

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0384)