Nüüd olen aasta aega kirjutanud enam-vähem ainult ühest raamatust, Tombergi monograafiast „Kuidas täita soovi”, ja tundsin, et tahaks kogemust kuidagi kokku võtta. Tõtt-öelda ei ütle ma järgnevas enam midagi uut Tombergi raamatu kohta, ei tee mingeid olulisi kokkuvõtteid raamatust. Ei tee statistikat, ei too välja oma lemmikmõtteid, ei osuta parimatele avastustele. Järgneb eelkõige see, miks midagi sellist teha ja mida ma selle vältel avastasin endast ja kuidas võiks edaspidi teisiti.

Alustuseks siiski nn taustalugu – miks üldse midagi sellist tegema hakata. Olin juba mitu aastat mõelnud, et kavatsen Reaktoris kirjutada ulmega haakuvast või tegelevast kirjandusteadusest ja lahti kirjutada, millest jutt on. Mõnda ulmikut ehk morjendas, sest seetõttu jäid Reaktori jutud karvustamata (lõpetasin värske loomingu igakuise tagasisidestamise) – tõmbusin justkui eemale kõige värskemast, et hakata tuhnima mingite tolmuste abstraktsuste arhiivis.

Samas, midagi huvitavat tundus just uute ideede avastamises ja jagamises. See polnuks lihtsalt ajalooliste ulmeraamatute lugemine ja muljetamine, vaid just kriitiku tööriistakasti uuendamine, heal juhul ka huvitavate ideede pinnaletoomine. Nimistut vaikselt mõtteis kogudes tulid pähe Norbert Wieneri teos „Küberneetika” (aastast 1950?) ja mõned veel (millegipärast mitte Darko Suvini „Metamorfoosid”). Ent õiget hoogu sisse saamata piirdusin esialgu üksikartiklitega, mõni neist lühem ja mõni pikem, aga siiski suhteliselt pudinad. Teadsin, et tahaks ühel hetkel võtta käsile Tombergi raamatu, aga kogusin alles hoogu. Miks just Tombergi raamat – sel hetkel oli tegemist värske raamatuga, aga ühtlasi tundus see olevat teadusulme uurimises ikkagi maailmatasemel monograafia. Poole aasta jagu sai tehtud noid Tombergi-eelseid üksikjuppe (oktoobrist aprillini), kuni lõpuks maikuu numbriks olingi asunud asja kallale.

Kuna Tombergi tekst on ikkagi väga tihe, laused pikad ja keerulised, ent sageli siiski huvitavalt köitvad, tundus mulle millegipärast õige näidata ka algteksti ja seda oma sõnadega lahti kirjutada. Seega valisin igast leheküljest üheainsa lause, kirjutasin selle ümber ja kirjutasin saateks oma mõtteid. Üks mu arvestustest oli lootus läbikirjutamise abil omandada mingit annust sellest stiilist (ma ei tahaks ehk läbini samamoodi kirjutada, aga teatav annus tuleks ikka kasuks). Ja noh, Hunter S. Thompson olnuvat kirjutanud „Great Gatsby’t” sõna-sõnalt ümber, pidanuvat seda heaks kirjanikuõppeks, miks mitte ise ka proovida sarnast asja…

Jama, see oli jama valik. Tombergi argument jookseb mingit liini pidi, see on ikkagi mõtteline teekond, millest mina tegin tsitaate noppides üksikuid hetkeülesvõtteid, mis sageli omavahel üsna sarnanesid kah (ühe argumendi huvitavam sõnastus hiljem – ja mina kirjutasin välja mõlemad), mistõttu kogu asi näis tarbetult palju korduvam ja mõttekäik jubedalt palju hakitum kui vaja.

Mõtlesin, et seda teeks tasa see, kui ma hakkaks „intervjuusid” tegema. Võtan Tombergi tsitaate edasi, aga panen iga tsitaadi ette mingi küsimuse, millele see võiks vastata, või teema, mida see võiks kõnetada. Vist tegi asja natuke paremaks, natuke aitas ka mingit ühtsemat kulgevat liini otsida, aga lõpuks oli ikkagi tegemist teksti hakkimisega, väikeste hüpetega üksikute tsitaatide saarekestel, mis lõhkus teksti jooksvat argumentatsiooni.

Kolmas võimalus oligi Tombergi argumente samm-sammult läbi kirjutada. See oli variantidest mingis mõttes kõige vähem lennukas, vähim omanäoline või „originaalne”, aga see oli samas kõige tekstitruum, sest püüdis (paratamatutest väljajättudest hoolimata) kõige täpsemini järgida Tombergi jooksva mõtte liini. Ja loodetavasti oli sellisena ka kõige jälgitavam, sest oli ikkagi sujuv triivimine edasi. Niimoodi jätkasin ja niiviisi lõpetasin.

Paar asja, mida ma kahetsen: mingil tasandil kahetsen asjaolu, et proovisin kõiki neid erinevaid lähenemisi. Kui oleks kohe taibanud teha jooksvat kokkuvõtet ja mitte jännata tsitaatidega, oleks asi vormiliselt ühtne ja ma võiks kas või mõelda seepeale, et sellega midagi enamat peale hakata, toimetada ja proovida välja anda vms. Reaktori juttudest on ju ilmunud koondkogumikke, miks mitte Reaktori kriitikaraamat, selline asjake. Ebatõenäoline, et kedagi huvitaks, aga mingi edev osa endast ikka mõtleb, et vahest leiab suur töö mingi omaette jätkuelu. Ent samas, katsetuste mitmekesisusel on väärtus kogemusena.

Teine asi, mida kahetsen – et selle kestel hakkasin aina enam tundma end pesueht kuivikuna. Eks ma iga kord proovisin üle vaadata, et tekst oleks kuidagi huvitav või et mul oleks kuskilgi mingeid säravamaid pirne, aga lõpuks oli ikkagi tegemist ühe raamatu veidike liiga pika ja tuima ümberkirjutusega. Ja tegelikult on heade ideede huvitavalt vahendamise võime liiga väärtuslik, et ohverdada seda liigsele tekstitruudusele või mingile teatavale arusaamale vormilisest või sisulisest korralikkusest.

Kirjutamine muutus kohati ülemäära palju ühe kirjatüki tuimaks äravormistamiseks. Mul on kuri kahtlus, et niimoodi on kohati sündinud tekstid, mis pole mõeldud otseselt kellelegi ning eksisteerivad üksnes kirjutajale (ja kuigi ma varem kuulutasin toimetajale ja lugejatele, et lepin sellega ja et see ongi mingi üksildase inimese mungalik emesearenduslik eraprojekt, siis natuke ikkagi nurisen, et ma olen pikalt tegelenud kommunikatsiooniaktiga, otsimata adressaati). Kui edaspidi säärast asja teen, siis mitte enam niimoodi peatükk peatüki haaval, igat argumenti välja kirjutades, vaid rohkem linnulennult läbi käies, põhiiva edastades, rohkem lugejale mõeldes. Haarata püüdes.

Kolmas, mida kahetsen – ma ei kujutagi ette, milline peaks õieti olema mu kirjutise kõige õigem lugeja või kuidas neid sissekandeid üldse lugema peaks. Andsin ühtedele oma õpilastele lugeda peatükki düstoopiatest ja vaatasin, et nii palju on selles viiteid eelmistele peatükkidele ning mulinat sellest, kes Tomberg on ja mida võis Tomberg siin või seal mõelda, et pidin veidike ikkagi tagasi tõmbuma ja nentima, et ilmselt ei saa õpilased sellest eriti midagi. Kui nad just väga ei sukeldu teksti. Aga ma polnud nii sadistlik. Võinuksin kohe kirjutamise alguses ikkagi otsustada, et iga peatükk on täiesti eraldi tekst värskele lugejale. Või et iga peatükk on artikli kokkuvõte sellele, kes tahab lihtsalt käbedalt saada kokkuvõtet vastavast peatükist (pluss mõni kommentaar või nurin). Suures osas peitub häda ikkagi selles, et ma jäin ise liiga sisse ega osanud võtta väljaspoolset seisukohta. Jällegi, edaspidi saaksin abi veidi linnulennulisemast lähenemisest.

Ent need kahetsused puudutavad eelkõige mu enda valitud metoodikat või ühtse meetodi puudust (mille tingis see, et ma ei teadnud esimesest peatükist kirjutades, milliseks võiks kujuneda töö neljanda või viienda peatükiga). Tegelikult olen ma siiski omajagu uhke selle üle, et võtsin ette sukelduda ühe teksti sisse nõnda, nagu teinuks magistritööd (ja mitmeti olen ka põhjalikum olnud kui makat tehes, kuigi kirjutusdistsipliini osas on neil oluline ühisosa - mõlemat kirjatükki on saatnud igast leheküljest õhkuv viimase minuti kirjutuspaanika). Ja lehekülgede arvu poolest polegi õigupoolest suurt vahet – kuigi ütlesin, et statistikat ei tee, siis kopeerisin kõik ühte dokumenti ja näen, et 27 800 sõna, Times New Roman Shrift 12-ga 88 lehekülge. Kui ma saadan kõigi peatükkide aadressid Goodreadsi, kas on siis tegemist Goodreadsi kõige pikema arvustusega? Tõenäoliselt mitte, on igast hulle – samas, äkki mina just olengi see igast hull. Vähemalt on tegemist (seni?) pikima arvustusega Tombergi raamatule. Ja mingi väärtus on ka kvantiteedil.

Lisaks olen kindel, et see oli ka päris hea lugemistrenn – nüüd, kus see on niimoodi läbi näritud (ehkki kõikjal siiski mitte läbi seeditud), läheb muu taoline ilmselt palju lihtsamini alla. Igatahes on kadunud hirm raske teksti ees – kui sain sellega hakkama, saan nondegagi. Mitte et Tomberg oleks keerukuse viimane aste, kaugel sellest. (Õieti on ta mingites asjades just vägagi püüdlikult ilmselge, selgitab oma mõtteid mitmel puhul üle värskes sõnastuses ja ümberjutustuste tegemisel annab väga tervikliku ja võimalikult objektiivse pildi). Aga samal raskusastmel olijaid pole tarvis peljata.

Nüüd teen mõned kuud pausi igasugustest kirjandusteaduslikest artiklitest (lootes samas, et lugemis- või kriitikalihas väga ära ei närbu). Nagu öeldud, tunnen, et olen vahepeal veidike tõmbunud kuivikuks. Püüan seda endast natuke maha raputada, siis võtan ehk jälle ette millegi või kellegi, kellelt ideid ammutada. Või otsustan, et olen seda va tööriistakasti piisavalt täiendanud, et võib julgelt jätkata ausa kriitiku tööd. Annan ühesõnaga aega.