Septembrikuus jõudis poodidesse Triinu Merese värske jutukogumik, „Teistmoodi  tavaline".

Reaktori augustinumbris kümme aastat tagasi andis põhjaliku ülevaate tolleks hetkeks avaldatud loomingust Artur Räpp – https://www.ulmeajakiri.ee/?reaktori-kirjutaja-triinu-meres .

Autoriga vestles 2017. aastal Agur Tänav: https://www.ulmeajakiri.ee/?intervjuu-triinu-meres

Nüüd siis - Reaktor küsib kümme aastat hiljem. Kohustuslik küsimus: „Mis tunne on?" Või, täpsustades, kas armumine on nüüdseks põhiteema küsimärgita?

Mu meelest varem ei olnudki armumine põhiteema. Kuigi see uus kogumik on küll siuke ... palju mehe-naise-värki. Mitte alati armumise teemadel.
Jah, ma tean, armumiseks ei ole tegelikult üldse vaja, et üks osapool naine ja teine mees oleks.

„Teistmoodi tavaline” on täis igasugust armastust. „Teistmoodi” ses mõttes, et minu lahendused ei ole need, mida oodatakse. Alustad lugu, ei tea kohe, miś juhtub ja kuidas lõppeb.
„Tavaline” ses mõttes, et algelemendid võtan ma enamasti üsna klassikalised.
Pärast selle ilmumist on mul edaspidiseks enam-vähem olemas ainult luulekogu käsikiri ja siis tuleb midagi päris uut välja mõelda.
Mul on üks kooskirjutamise maailm, aga pole välja mõelnud, mis lugu sellega sobiks, nii et väga õunte peal on asi veel. Ja paar juttu pooleli, mis pigem uitulme.

Kas kaks proosateost, millega rahul oled, on nüüdseks kirjutatud?

On jah. Isegi rohkem.

Ma ei tea, kas rahva arvamus loeb ja „Lihtsad valikud” ongi mu parim, või on teised asjad lihtsalt liiga nišikad tulnud, et laiem avalikkus või ulmekogukond neist vaimustuks. Ise olen rahul enamikuga, mis tehtud.

Kas sinu nõuded kirjandusele on muutunud - räägitakse, et  „vanusega õpitakse Dostojevskit mõistma" või muud sellist - mõni loogika tekkinud?

Vaat ma ei tea, ma pole Dostojevskit üle lugenud. Sest esialgne mälestus oli „no on okei, aga ei midagi erilist”. „Valguse isand” meeldib küll ikka veel. Kuskil nelja aasta eest lugesin viimati ja ikka sama hea.
Aga elukogemusega hakkan-hakkad-hakatakse ikka teisiti kirjutama kui noorena. Sest inimene teksti taga on muutunud, õppinud, tal võivad olla uued põhimõtted jne.
Ma olen ses osas pigem jäik. Muutunud on, aga vähe. Samas olid mul juba enne esimest avaldatud saamist mõned üsna tänapäevased ideed. Näiteks, et igas raamatus peab menstruatsiooni vähemalt mainitud olema.
Mis mõttes see ei ole tähtis? Vaikitakse rohkem maha kui kusemine-sittumine!
Ma mõtlesin nii juba 2004. aastal, kui „Sulavee ja veresideme” kirjutasin.

Kas on lisandunud uusi lemmikteoseid võrreldes eelnevatega 

Leckie on maru hea. Eesti keeles on „Abistavate”-triloogia, mis oli oivaline, ja ma olen inglise keeles lugenud „The Raven Tower’it”, mis oli veel parem.
Eestis „Kolhoosi miss” rabas mu jalust. Algus (koos nimilooga) tundus väga hea, aga kohutavalt masendav. Aga edasi läks veidi helgemaks ja et hinge rebitakse, mulle just meeldibki.

Kas Kivirähk on ikka veel geenius?

Kivirähk on geenius ikka, aga mulle lähevad „Rehepapp” ja „Ussisõnad” kõvasti rohkem peale kui „Maailma otsas” – kuigi see on ka põhimõtteliselt ulme. Ta on ära taltunud. Verd ja naeru, mahalõigatud jalgadega tiivulisi vanaisasid ja innukaid vägistamisi on nii palju vähem, et mu jaoks veidi igav.
Võib-olla muutuvad teised inimesed vanusega leplikumateks. Mina ei.
Mahkra „Must vend” oli väga hea. Rait Piiri kogumik oli väga hea. Kuigi see vist ei ole värske?
Mu jaoks on kõik 2020-st edasi „äsja”.

Mairi Lauriku „Gratheliani” pole ikka veel jõudnud, kuigi plaanis juba ligi pool aastat.

Kui seisab nüüd keegi uudiskirjanduse leti ääres ja kaalub, kas  raamat soetada ?

„Teistmoodi tavalise” peaks ulmefänn ostma, sest see on väga mitmekesine erinevate ulmesuundade läbilõige ja mõni jutt räägib kindlasti tuttavas keeles. Naissoost kirjandushuviline võiks „Teistmoodi tavalise” hankida, sest seal on palju erinevaid naispeategelasi. Kui inimene on naissoost ulmefänn, on soovitus suisa kahekordne.

Ja „ulme pole mulle, aga muidu raamatud meeldivad”-lugeja võiks vähemalt läbi sirvida. Võib ka temaga klappida, sest ulmekirjandus on eelkõige kirjandus.

Piltide autorid: lugemistund: Mait Meres , loen: Anna Meuer,  Totoroga:  Kalev Lilleorg