Juhan Habicht avaldas 2023. aasta lõpupoole romaani "Kui tuugenid vaikisid". Selline kodune, suisa hubane katastroofiromaan, mis sai küll üsna vastuoksliku vastuvõtu osaliseks. Mulle aga isiklikult meeldis, meeldis kohe väga! Äsjailmunud "Tuugenite ümber" on eelmainitud romaani järg ja ühtlasi ka eellugu.
Lugeja visatakse kohe kuhugi nn väelaagrisse ja vähemasti minul läks paar lehekülge aega, kuniks ma hakkasin nimesid ja isikuid kokku viima. Mainitud Jeebust mäletasin, aga Julia meeldetuletamine võttis pisut aega. Samas, autor andis vihjeid ja õige pea olin ma lugejana juba kenasti n-ö ree peal.
Seejärel võtsin ma korraks aja maha ja mõtisklesin, kas võimalikul lugejal oleks tutvus esimese romaaniga üldse vajalik. Jõudsin järeldusele, et tegelikult võib kohe teisest romaanist alustada – autor ju pisut ikka selgitab, kui peab vajalikuks. Võimalik, et mõni noorem lugeja arvab teistmoodi, sest tänapäeva maailmas tuleb raamatus kõik ära nämmutada, alla triloogia pole üldse põhjust ning eel-, kõrval- ja järellood on pea kohustuslikud. Samas, keegi pole ära muutnud tõsiasja, et kirjandus on siiski üldistus, tihendatud pilt, mitte ümberjutustus. Olgu, igal lugejal on peas oma raamat ja eks iga lugeja katsub ise, kas teos passib talle või mitte.
Romaani esimene osa on suuresti eellugu, kus kolme-nelja naise silme läbi näidatakse maailma enne katastroofi, katastroofi toimumise ajal ja pisut ka seda maailma, mida lugeja teab sarja esimesest romaanist. Muide, romaani "Kui tuugenid vaikisid" kangelane Jeebus tuleb mängu alles raamatu teises osas. Tahtsin siin öelda, et romaan "Tuugenite ümber" on pisut keerulisema struktuuriga kui sarja esimene, mis suuresti oli ju suhteliselt sirgjooneline retk punktist A punkti G.
Nagu öeldud, algab romaan "Tuugenite ümber" enam-vähem meie ajas, kus me näeme teadlasest üksikema Astra silme läbi Eesti Vabariigi teaduselu ja just selle tavalisema, mitte tipulisema poole pealt. Kõik need grandirahad, bürokraatia jne. Kus kohe peaks paremaks minema ja elu järjele saama, aga tegelikult käib sama jama ikka edasi ja elu on endiselt niisama lahja. Õnneks jääb Astra kusagil silma, kuigi ma kahtlustan, et silma jäi ta just oma tähelepandamatuse tõttu, aga vähemasti tehti ettepanek ja pakuti raha...
Astra teadustöö ja tütre Pipi kasvamise foonil hakkavad vaikselt kaasa mängima kliimaprobleemid, aga rohkem pigem ühiskondlikud pained, mis päädivad populistliku või pigem siiski kellegi poolt orkestreeritud antiintellektualistlik-vägivaldse kaosega, mis koos veetaseme katastroofilise tõusuga viibki meid maailma, kus "dotsent" on sõimusõna.
Tuugenite-romaanide maailm näikse päris teadlikult vastanduvat moodsa ulme lapsemeelsele koomikslikkusele, kus probleemidest libisetakse üle ja põhiaur kulub kangelase heroilise rabelemise kirjeldamisele. Autor rõhub päris palju olmele, mis pole kindlasti kangelaslik, on ajuti suisa kurnav ja mõnikord päris räpane. Loomulikult ma üldistan oma väljaöeldud vastanduses, sest Juhan Habicht aruka inimesena ei unusta lugeja ootusi ning ei kirjuta ulmeromaani kui tavalist eesti kirjanduse olmeromaani. Siin toimub, toimub palju ning huumori ja mõningase seksiga tembituna peaks lohutu maailm lugejal ka päris mõnusalt alla minema.
"Tuugenite ümber" pole päris tüüpiline tänapäeva eesti ulmeromaan. Ei peagi olema! Iseküsimus, et milline üldse on tüüpiline moodne eesti ulmeromaan? Lugedes ma ikka võrdlesin varemloetuga ning märkasin, et teistmoodi on küll. Kas seeläbi ka parem? Ei oska öelda. Mulle meeldis, ehk isegi rohkem romaanist "Kui tuugenid vaikisid". Ja mul on tõeliselt hea meel, et meie ulmes on taolised, peavoolust pisut hälbivad romaanid. Jah, on žanr ja selle kaanonid, aga kaanon ei tähenda tuima klišeekompotti, vähemasti ei tohiks tähendada. Üks on kindel: "Tuugenite ümber" on aus žanriulme ning sellisena kenasti õnnestunud ja lugemissoovituse ära teeninud.
Juhan Habicht
Tuugenite ümber
Fantaasia
2025
184 lk
(Sündmuste horisont; nr 107)
