Ma olen ammu juba mõtisklenud, et kuidas on ulme erinevate kunstiliikidega seotud? Sest mingi piirini on olukord lihtne – kirjandus, jah, palun! Liikuv pilt ja heli, aga muidugi! On see siis film, seriaal või päriseluline teatrietendus, lihtne on vaadata seda läbi ulmelise prisma. Graafika, maalid, fotograafia, skulptuur ning üldse visuaalkunst – mul juba hõljub Giger silme ees (ning ei, mitte ta „Work 219: Landscape XX”). Ning tegelikult hakkab ilmselt juba kunstiteadlastel silm tõmblema, kuna tegelikult on kunsti liigitamine omaette ja parajalt keeruline maailm, kasvõi filmikunst ühendab tegelikult näitekunsti, kirjandust, fotograafiat ja muusikat. Pealegi mind huvitab just üks konkreetne nurgake ja kokkupuutepunkt, ulme ja muusika, kes neid suudaks lahuta. Ning räägin ka muust, mis on muusikaga seotud ulmelisest vaatepunktist.

Artikli skoobist. Kui Kalmsten Estconil nööbist haaras ja mulle idee pähe poetas, et võiksin ulmest ja muusikast kirjutada, siis algul mõtlesin, et vaatan oma plaadiriiulis ringi, meenutan kuulatut, otsin sealt üles ulmelisi kohti ning jagan neid teiega. Lihtne. Aga süvenedes avastasin, et ma tegelikult tean väga vähe, see on parajalt suur maailm ning ma pole mitmeid ulmelisi seltskondi-teoseid üldse kuulanud. Sest näiteks norrakate mustmetalne Keep Of Kalessin on juba nime poolest Le Guinist inspireeritud, ka albuminimedest (näiteks „Agnen: A Journey Through the Dark”) paistab Guini meremaadraakoneid välja – ning kuna ma pole Kalessini süsteemselt kuulanud, Guinist olen vaid ühe raamatu lugenud („Ilmajäetud”), siis oleks pidanud kahte täiesti uude maailma sukelduma. Noh ja nii sellega läks: Cynic, Oranssi Pazuzu, Darkspace, Fear Factory, Nocturnus, Mastodon, Bal-Sagoth ning paras osa black metali teise lainest, mis Tolkienist läbiimbunud on (Isengard, Gorgoroth, Nazgul, Uruk-Hai, Minas Morgul, Burzum) – eks ma osadest tean üht koma teist, mõnest lausa päris palju, aga suurem osa neist on ulmelises mõttes täiesti läbi uurimata mul. Ma olen aga laisk.

Seega võtan ette vaid ühe artisti, kelleks on King Diamond. Räägin pigem üldiselt ikkagi heavy metal-ansamblist (sellest ka pealkirjas „kuningate” mitmus, kuna ühe jalaga taburet ei püsi laval püsti, selleks on vaja tervet bändi) kuid mis seal salata, sõnad on antud juhul pärit neid esitavalt lauljalt, seega on oht, et ülejäänud bändiliikmed võivad jääda tagaplaanile.

Kui ma mõtlen muusika peale, siis vinüüli, CD-d, kassetti haarates on albumikujundus esimene, millel silm ja vaim peatuvad. Mis tänapäevasel digiajastul on teisenenud ekraanilt piltide vaatamiseks, täitsa paneb vahel mõtlema ja meenutama, et kuidas vinüül kilest avades käes oli, kuidas plaat ümbrisest välja libises, see hääl. kui ettevaatlikult vinüülimängija nõela vinüülile asetasid, esimene krõps ja järgnev tasane krõbin… aga see selleks, ma ei jõuagi oma jutuga niimoodi kuhugi, lobisen nagu üks mu lemmikkirjanikest vahel seda teeb. Pealegi King Diamondiga kohtusin ma esmakordselt läbi CD-de, Plaadimäelt hangitud mustvalgete fotode ning ühe venekeelse ajakirja, kus keegi oli põhjaliku uurimistöö teinud. Edasi olen fännina kuulanud Kingi iga nurga alt, korduvalt, süübinud lüürikasse ning ikka ja jälle leidnud uusi, huvitavaid detaile intervjuudest.

King Diamond on nii ansambli kui laulva juhtfiguuri nimi. 1956. aasta juunikuus sündis Taanis Kim Bendix Petersen, keda rohkem teatakse, siis jah, muusik King Diamondina, eriti samanimelise bändi tõttu. Seitsmekümnendate keskelt alustas King raskema rock’iga ansamblis Brainstorm, siis tuli Black Rose – ning siitkandist on juba ka kuulda seda, mis Kingist Kingi teeb ehk siis ta lai hääleulatus, kontratenor, mis paitab kõrvu falsetist kuni väga madalate nootideni. Ma pole selles vallas ekspert, aga mõnes kohas on minitud, et ta võimed on A1 ja C6 vahel, teises kohas, et neli oktavit. Igal juhul murdis King algul läbi rockiprisma, siis Mercyful Fate heavy metal’iga mürinal ajalukku, olles nii varajase black metal’i pioneer kui samal ajal omanäolise helikeelega. Oh, ja loomulikult ta näomaalingud olid ka ühed, mis veidi hiljem väga meeldejääva „firmamärgina” mustmetalli sisse sööbisid.

Nii. Ulme! Mercyful Fate’i kandist leiab seda natukene siit ja sealt sõnadest, kuna ansambli lüüriline sõnum oli läbivalt pigem religioosne, täpsemalt satanistlik. Seega, kui ka laulusõnadest leiab põrgut, käiakse sabatil või kutsutakse vanakurja välja (milleks ka neitsi või paar ära kulub), siis ulmet on pigem vähe. Kui minna hilisemate albumite suunas, siis sealt siit ja sealt ulmet leiab tükati paladest,  isegi hull araab Abdul Alhazred seikleb läbi paari loo ning „Castillo del Mortes” on vägagi ulmeline pala ju, kus maagiaga mängimine põrguväravad avab. Aga jah, Mercyful Fate oli algul tugevalt satanistlik hevimetall, hiljem läks rohkem üldisematele, tumedatele teemadele, kus ulmet vahel siit ja sealt natuke läbi kumab ning vanatühi on oma religioosse poole kaotanud.

Pärisulmevärk hakkab aga peale King Diamondi sooloprojektiga, mis sündis Mercyful Fate’i lagunemisest, kus King võttis algul kaasa suure osa Mercyfulist ning juba esikalbum „Fatal Portrait” (1986) andis kõva eelaimduse, et kuhu suunas see seltskond dirigendi juhatusel liigub. Ütlen ka kohe ära, et räägin detailselt Diamondi õudusjuttude sisust, seega spoilerid algavad siit.

King Diamondi põhitrump on kontseptuaalalbumid, kus lood ja eriti sõnad moodustavad kokku ühe pikema loo, saatusliku portree puhul küll pole veel terve album monolliitne, siin osad lood (umbes pooled) moodustavad kokku terviku, teine pool on mersifulfeitlikult eraldiseisvad tükid. Albumi pealkiri tuleb Oscar Wilde’i „Dorian Gray portreest”, kus väljend fatal portrait mitu korda kasutuses on. Laulja King Diamond, kes on ka kogu lüürika autor, räägib antud juhul meile lühiloo, mis on nagu sibul, kiht kihi järelt tuleb uus lugu. Loo vestja leiab vana raamatu, kus on kirjas noore tüdruku Molly lugu, kelle ema Jane hoidis teda pööningul kinni. Samal ajal soovis aga Jane, et Molly elaks igavesti, seega maalis ta Mollyst pildi, mis peale Molly surma hakkas emaga rääkima, lisaks tuli ka Molly teispoolsusest tagasi, et memm oma tibu valu ikka tõeliselt tunneks. 

Siitkohast on ka aimata, milline ulmesuund King Diamondi leivanumber on – õudus. Kui väga täpne olla, siis Kingi unejutud on reeglina õudsed, on ka üksikuid realistlikumaid lugusid, mis on endiselt õõvastavad, kuid mitte tingimata ulmelised. Aga küll me jõuame ka nendeni, sest…

Siit on tegelikult ka tunda ühte temaatikat, mis King Diamondi loomingust ja õudusest ikka ja jälle läbi käib – lastevastane vägivald ning laste rasked saatused. Saatusliku portree noor Molly ning Abigail, kelle elutee juba enne sündimist võttis jõhkra suuna, on kaks esimest, kelle eluteest taanlane meile räägib. Ning see on alles algus, autori pagasis on veel palju ideid, millega muusikasõprade maitsenäsasid kõditada. Kusjuures King Diamond ei võta pooli, ei moraliseeri ja pole ka kaurkenderlikult transgressiivne ega sihilikult äärmutsev, pigem räägib ta asjadest nii, nagu need on. Ning Kingi „asjad” juhtuvad olema tumedates toonides, tilguvad verest ja uluvad valust.

Pistan vahele ühe kõrvalepõike. Ma praegu räägin peamiselt tekstist, aga kogu lugu ja meeleolu on märksa laiem, sügavam, detailsem. Sest juba albumi kaanepilt aitab sisse elada ning muusika teeb kõik märksa elavamaks. Eriti just King Diamondi enda hääl, mis suudab erinevatele karakteritele elu sisse puhuda, lisaks igasugused muud helid, kähinad-korinad, mis lugu ilmestavad. Minu jaoks ongi muljetavaldav, kuidas on niipalju koos ühes artistis, kes oma erinevatel loomeetappidel on inspireerinud mitmeid suundasid. Mercyful Fate on üks ekstreemse metalli lähtepunkte ning King Diamond mastaapsete, pikkade lugude pajataja, sinna juurde veel muu (näoline) esteetika.

Tuli aasta 1988 suvi ning King Diamond tõi meile järgmise albumi „Them”, mis on ilmselt ka nende kuulsaim teos, selle on Mario Kivistik ka Marduses eesti lugejani toonud. Eks neilt tuli mingil hetkel järjest pärleid ning raske isegi ühte teisele eelistada. Nende lugu avab ukse maailma, kus peategelaseks on noor poiss nimega King (khm, ah et mis froidistlik taustalugu veel siin võib peidus olla?!) ja tema vaimuhaige vanaema.   Memm naaseb albumi avaakordidel „pikalt reisilt”, nagu seda Kingi õde Missy ütleb (loe: vaimuhaiglast) ning tuleb välja, et daamil on varrukas nii mõnigi omapärane komme. Nimelt on tee ju parim, kui seda juua Amoni teekannust koos väikese verega ning lisaväärtusena tuleb siis kaasa „Nende” esilekerkimine, kus vereohvriga tuleb kaasa maaväline kuri jõud, mis paneb inimesi veidralt käituma ning plahvatab paras kaos. Kui Missy suudab mingi hetk Amoni kannu purustada, siis on see „Nende” jaoks nii ränk pühaduseteostus, et „Nad” võtavad kirve, teevad Missy väikesteks tükkideks ning viskavad ta kaminasse.

Selline tore lugu siis. Kingil õnnestub põgeneda „Nende” mõjuvõimu alt ning „Them” lõpebki sellega, kuidas King kurjuse allika vanaema tapab ja ise omakorda vaimuhaiglasse saadetakse. Ja see pole ka lõpp, sest…

 …edasi läheb vandenõu punumiseks, „Conspiracy” (1989) ilmus aastake hiljem ning jätkab Kingi lugu, kes on nüüdseks täiskasvanu ning naaseb vaimuhaiglast Amoni majja. King soovib taaskord Missyga kohtuda, et aastakümneid painanud küsimustele vastuse saada ning teeb kannatlikult oodanud deemonlike  „Nendega” ka vastava kokkuleppe. Aga noh, asjad pole taaskord väga lihtsad, taustal tehakse salalepe Kingi lähikonnas ning hoolimata Missy hauatagustest vihjetest langeb mees lõksu ning põletatakse kokkuvõttes ema õnnistusel elusalt ära. Kes teab, see lugu võib veel edasi minna, sest nagu tulesurmas King albumi  lõpus ütleb: „Kui vähegi on pimedus lähenemas, siis ma naasen hauast sind painama, sa jumalast hüljatud hoor”. Saab näha, King on ennegi lugusid jätkanud.

„The Eye” on punkt, millega saab King Diamondi loomingus ühe peatüki ka lõpetada. Ma pole ta õuduslugudega isegi poole peal veel, oh ei, lisaks vanameistril on praegugi uus album küpsemas, võiks 2025. aastal ilmuda. Küll aga on viis esimest albumit omalaadne kullafond, kus kusagil seal „Conspiracy”/„The Eye” kandis oli ka King Diamondi kõrghetk igas-igas mõttes, nii muusikaliselt kui lüüriliselt, kontsertidest rääkimata. Kusjuures kontserdid on ka visuaal-elamuslikult omaette maailm, kuna seal ikka kohtab ratastoolis vanaema, Kingi kremeeriti vahepeal iga kontserdi lõpus ja nii edasi. Igal juhul – „The Eye” markeerib pöördepunkti Kingi ajaloos, kuna vahepeal pani ta taaskord kokku Mercyful Fate’i, kellelt tuli mitu albumit – ning pole otseselt selle artikli teema, aga eks teise tulemise kvaliteet oli kõikuvam kui omaaegne Fate, kuid tollest ajast on mitmeid tuumakaid albumeid ja õõva tuli ka sellest rauast. Ka Kingi sooloprojekti jätkumine peale pausi oli ka Ameerika mägede moodi, mitmes mõttes.

Et jutt ei läheks liiga pikaks, siis panen hetkel siia punkti. Järgmises Reaktoris liigun edasi siitsamast, kuna tondijuttude meistritelt, šokirokkaritelt tuleb veel ja veel jubetuid lugusid. Püsigem lainel.