Eelmises Reaktoris tegin alguse ansambli ja muusiku King Diamondi loomingu tutvustamisega, mis kõnnib mööda inimloomuse tumedaid pooli ning kuulajaid õudusulmega torgib. Mis torgib, veri on taga ning valus on tegelastele kaasa elades. Eelmine kord lõpetasin albumiga „The Eye”, peale seda tuli loomingus väike paus ning ühel hetkel läks õudne sõit edasi, kohati hüplikult. Peale viieaastast pausi tuli King Diamondilt „The Spider’s Lullaby”(1995), mis on mingis mõttes „Fatal Portraiti” (kõver)peegeldus, kus seekord on albumi esimene pool üksikute laulude päralt, kus on õudust ja kohati ka ulmet – aga nad ei moodusta sisuliselt ühtset tervikut. Albumi võtab kokku ämblike hällilaul, mis ilmselt arahnofoobidel paneb naha võdisema ning viib meid Kuradijärve sanatooriumisse, kus siis vaest ämblikupelgi Harryt ravitakse. Eks Peltsebulit tuleb ikka teise kurja vaimuga välja ajada ning… las ta olla. Väga õudne lugu – ning remargi korras, tegelikult ei ole ulme. Taustaks mainin ka, et kusagil siinkandis kolis King Diamond Ameerikasse elama, mis tõi kaasa ka asukohtade ja kultuuriruumi muutuseid albumitel.

Aastake edasi ning mehed küpsetasid valmis „The Graveyard’i”(1996) albumi. See on muusikaliselt pigem üks nõrgemaid, samas kui vaadata müüginumbreid ja asukohti edetabelites, siis on tegu eduka Diamondiga. Vaatenurk on läbi minategelase, keda võib nimetada ka Kingiks, aga see pole too hullu vanaemaga King, vaid pigem nimetu asjamees, kelle nähtust-kogetust King Diamond meile räägib. Perversne linnapea McKenzie pilastab oma tütart ning King satub sellele peale – aga jällegi on asjalood ebaõiglased, McKenzie saadab Kingi valesüüdistusega vaimuhaiglasse. King aga paneb aastaid hiljem sealt plehku ning tuleb omal käel õigust mõistma. Edasine… ohhh, jah, see lastevastane vägivald ja kogu varem mainitud teemad, ma ei tea, mis Kingil hingel on, seekord ta keerab ikka mitu tiiru vinti peale. Siin maetakse elusalt, mängitakse sadistlikke kassi-hiire mänge ning läbiv teema on uskumus, et kui sured surnuaias ning pea maha võetakse, siis su hing jääb pähe elama. Kas see nii ka on, seda saate juba kalmistuplaadilt kuulata.

Tegu on ka üsna pika albumiga, üle 61 minuti. Varem olid Kingi albumid nelikümmend-midagi minutit, aga Ameerikas on kõik suurem, ka albumid. Hea küll, nali naljaks, aga kalmulugu on pikk ja painav, mulle isiklikult väga ei meeldi ei muusikaliselt ega loo poolest, lisaks on mitmed laulud väga piiri peal, kust juba naeruväärsus paistab. Kuna aga siin on just juttu lüürikast, siis on natuke liiga pikk ja piinav kõik see mu jaoks, eriti kuna aines on ka jälk.

Läks  aasta, läks kaks, tuli „Voodoo” (1998), Kingi pikim album, peaaegu 62 minutit. Muide, minu arust äärmiselt kauni kaanepildiga ning digipak on väga ägeda kujundusega. Tegevus läheb aastasse 1932, kus perekond Lafayette elavad  Mississippi ääres Louisiana osariigis. Läheduses on voodoo-surnuaed (ahah, jälle!) ning perekonna teener Salem, arst le Croix ja muud huvitavad tegelased vahel ikka torkavad nuku kehha mõne nõela. Et jah, tehakse siin sikku ja vuuduud, tahetakse kogu tegelaskond maamunalt pühkida ning aetakse kurje vaime välja. Sisuliselt on selline „okei”, muusikasõpradele meeldis ning müüs mühinal, ma ise pakun, et seos Ameerika pärandkultuuriga on üheks põhjuseks. 

Peale taaskord paariaastast vahet tuli „House Of God”(2000), mis baseerub nõrgalt Rennes-le-Château legendidel-mütoloogial, millest albumit avavas itkevas monoloogis ka juttu tuleb. Et kui Jeesus Kristus risti löödi, mis siis ikka edasi sai? Ühe nägemuse kohaselt reisis ta üle avamere Lõuna-Prantsusmaale, kus ta abiellus Magdaleenaga ning pani aluse eraldi suguvõsale. King Diamond räägib loo sellest, kuidas sajandeid hiljem üks väsinud reisumees satub sinnakanti, libahundi soovituselt viib tee väiksesse kirikuse, kus keldrisügavustes katakombides on väga palju vastuseid küsimustele, mida ükski inimhing ei taha, ei oleks tohtinud küsida. See on ikka uskumatult jõhker, kuidas King selles loos oma peategelast piinab ja  maailmamuutvate avastustega üle külvab, just albumi teine pool on väga mõnus tulevärk. Aluseks on religioon, kuid selle jutustuse olemus on ikka puhas ulme ning meeldib mulle igatepidi väga-väga.

Kaks aastat edasi ning King tõi meile tagasi Abigaili, „Abigail II: The Revenge’i” (2002). Vahemärkusena – peale „Abigaili” ilmumist rääkis King korduvalt intervjuudes, kuidas selle tüdruku lugu on läbi, otsas, purgis, ei tule sealt enam midagi. Noh, läks vähe teisiti – ning mul on ainult hea meel, et kättemaks magus oli. Kuigi nagu Kingil kombeks, siis ega ta lugudes ei saa tingimata kuri teenitud palga, pigem on kannatusi paremal ja vasakul ning võib juhtuda, et muuhulgas saab ka „paha” kirvega pähe ja noaga nappa. Peategelased aga… igaljuhul, Abigail ja vaatus kaks. Ta on suureks sirgunud ning 18-aastasena kohtub ta taas oma isa Jonathani, krahv LaFeyga. Meenutades minevikusündmusi, siis: oh jah, ma ei teagi, kas tahan väga detaili minna. Aga siin lähevad minevik ja olevik krussi, on isa-„armastust” (jep, ma mõtlen vägistamist), sellest tõukuvat lapse kättemaksu, mis on kui magus… täpsemalt siis söödab Abigail muuhulgas isale klassipuru ja paneb raisa koos ratastooliga põlema. Ning lahendus pole teps mitte „õnnelik” peategelase osas. 

Kohutavalt hirmus lugu ausalt üteldes ning paneb taaskord mõtlema, et mis kurat Kingil lastega küll on, et ta neid läbi paksu ja vedel veab ning ikka väga julmalt sandistab. Praeguseks on tal omal ka laps, 2017. aastal sündis King Diamondi ja Livia Zita perre poeg Byron.

Aastake ning „The Puppet Master” (2003). Nimi on sarnane, aga Metallicaga seos puudub. Seekord läheme jälle Euroopasse, Ungarisse ja Budapesti 18. sajandil, kus jutustaja räägib meile omamoodi nukumeistrist, kes kipub osadel inimestel nahka üle kõrvade tõmbama. Üsna sõna-sõnalt teinekord. 

Albumil lööb kaasa ka King Diamondi abikaasa Livia Lita (kes muide on ungarlane), üsna plaadi algusest leiabki muide imeilusa armastuslaulu „Magic”, kus armastavad kaasad koos laulavad sellest, kuidas lumises Budapestis nad teineteise silmades maagiat näevad. Muide – Kingil on ka kass nimega Magic. Eks on õudusmeistril ka oma helgemad hetked – ning tegelikult saab melomaan taaskord ninanipsu, sest tegevus keerutab esmapilgul sinnapoole, kus peategelane ja Victoria kohtuvad äärmiselt realistlike nukkudega etendusel, armuvad ning elavad tõepoolest justkui õnnelikku elu. Aastake hiljem aga läheb Victoria üksi nukuetendust vaatama ning enam ei naase. Meeleheitel jutustaja läheb oma armu otsima ning, pikk jutt lühidalt: saabki koos Victoriaga teada, mis abivahenditega nukumeister äärmiselt elusa olemisega nukke loob. Võib lausa ütelda, et jõutakse lavalaudadele koos kerge abiga mustadelt jõududelt. Taaskord üks kuradi masendav ja karm lugu – ning ei, kuri ei saa teenitud palka, ilmselt tegutseb seni, olge madjareid külastades ettevaatlikud.

Peale nukumängu tuleb neli aastat pausi ning ilmub „Give Me Your Soul...Please” (2007). See on album, millest tean ka ise kõige vähem, kuna mingil perioodil käis Kingil rihm pigem maha, mul ka, ning seesama album siin no lihtsalt ei köida. Teemaks on taaskord lapsed ja täiskasvanud, kus isa poolt mõrvatud venda-õde teispoolsuses taeva ja põrgu vahel kõiguvad ning õde mõtiskleb, et mis nüüd küll saab. Nimelt kuna hauataguse maailma kohtunikele paistab, et poiss tegelikult sooritas enesetapu, siis tuleb midagi ette võtta, muidu läheb poiss põrgusse. Selleks on vaja lihtsalt ühte puhast, rikkumata hinge – ning sellise hinge otsingutel satub õde Neverending Hillis elava King Diamondi juurde, kelle hing on küll nii pattu täis, et võehh! King ja tüdruk suhtlevad läbi Kingi musta kass Magicu ning kokkuvõttes läheb teerada edasi „SELLESSE majja”, viidates siis kuulaja majale. Kas ma kuulsin just trepi naginat?

Peale seda on olnud vaikus. King Diamond tuuritab pidevalt, aga uut muusikat pole näha-kuulda väga palju olnud. Eks käilakujul on natuke vanust ka, 2010 oli tal mitu südamelihase infarkti, peale seda jättis suitsetamise maha, muutis söömisharjumusi ning jah, lavalaudadel teda ikka kohtab. 2018. aastal oli ka juttu, et uus duubelalbum on töös, mille avaosa nimi pidi olema „The Institute”. Pala „Masquerade of Madness" nägi ilmavalgust juba 2019. aastal, plaat aga lükkus edasi 2022., 2023., 2024., 2025. aastasse. 2024. aasta lõpust kuuleb kontsertidel ka uusi  „Spider Lilly" ja „Electro Therapy" laule ning viimane info on, et bändilt on tulemas  „Horror Trilogy", mille avaosal nimeks „Saint Lucifer's Hospital 1920”. Saab näha-kuulda.

Mõtlesin ka, et kas saan kuidagi King Diamondi loomingu sõnalist poolt kokku võtta, eriti kui vaadata läbi ulmeprisma. Mingi kühvel tal lastevastase vägivallaga kindlasti kitkuda on ning eks religioon saab ka pihta. Religiooniosa pole ka üllatav, kuna eriti Mercyful Fate oligi sügavalt satanistlik, mingi aja rääkis King ka endast kui satanistist, praeguseks on ta jõudnud sinna kanti, et ei usu ühtegi religiooni ning kui miski, siis just usu nimel tehtud kuritööd on tal hinge peal. Äkki üks läbiv temaatika on veel võimu kuritarvitamine, mis King Diamondile selgelt pinda käib ning millest on ta nii mõnegi albumi küpsetanud. Samuti kohtab neid kõiki teinekord ka koos, kus näiteks „The Eye” peal kaks väikest tüdrukut mängivad tuhahunnikus, kus eile veel nõid ära põletati ning vaid kaelaehe alles jäi. 

Eraldi toonitaks ka seda, mida varem mainisin – kui õuduslugude kaanoniks või kirjutamata reegliks on see, et üldiselt kuri saab teenitud palga, siis King Diamondi õõvastustes see võib nii olla. Aga ei pruugi. Lõpunootidel on ikka vägagi tihti kuri see, mis võimutseb, isegi kui headus on justkui viimast sõna ütlemas. Ega „head” pole ka head, tihtipeale võideldakse tule vastu tulega ning on raske ütelda, kumb pool nüüd kokkuvõttes teisest parem on. Jah, üks alustas ning objektiivselt hinnates lapsepilastaja on karmi karistuse ära teeninud. Kas see peab juhtuma kannatanu poolt ellu viies, kus vägistaja peale piinamist oma verre upub ning ta samal ajal leekides põleb – väga hea küsimus. Ega muusikud ka meid siin ei aita, iga kuulaja saab kodutöö koju kaasa.

Asukohtadest on Devil Lake see kant, mida kohtab nii „Spider’s Lullaby” kui „Give Me Your Soul...Please’i” peal, muus osas on tegevust igal pool nii Euroopas kui Ameerikas, tihtipeale pole isegi kohta kaardil markeeritud, kuna tähtsam on lugu ise.

Hoian igal juhul King Diamondile kui isikule ja bändile pöidlaid, et neil ikka loomepalang eredalt leegitseks ning muusikasõpru edaspidigi rõõmsaks teeks. Miks ka mitte järjekordse õuduslooga, mis unetuid öid toob.