2025. aasta kirjanike rännakul kodumaa raamatukogudes esinesid Sveta Grigorjeva, Eva Koff ja Manfred Kalmsten, tutvustades oma loomingut ja vastates kohaletulnute küsimustele. Huvilised, kes kohal käisid, kuulsid-nägid autoreid, Facebooki kajastus aitas neidki, kes igale poole ei jõudnud. Nüüd, kui muljed settida jõudnud, on ehk paras hetk Reaktoril küsida traditsiooniline ajakirjanduslik küsimus: „Kuidas tunne on?". Vastab Sveta Grigorjeva. Pilt: Jelena Ivanova

 Tunne on kahetine. Ühelt poolt äge punt pandi küll kokku, kuid rahvast tuli lõpuks kuulama ikkagi suhteliselt vähe, millest on kahju, sest mina, Eva ja Manfred – sellises koosseisus enam vast kuhugi koos esinema ei rända. Väga erinevad oleme, aga seda huvitavam oli meil teineteisega vestelda! Meie kolmik oli vast väga toredasti kokku pandud, pluss meil oli ka väga äge noor autojuht Oliver, kes rääkis sellest, kuidas ta tavaliselt sõidutab Saudi Araabias printse ja printsesse. Seda kuulda oli ka paras ulme! Aga seekord, näed, pidi Oliver kõigest eesti kirjanike leppima...

Kui rännaku kamp kokku pandi, kas tunne oli, et nüüd lähen tundmatu žanri esindajaga?

Ma olen kolm korda neil rännakutel käinud ja ütleks et iga kord on olnud just huvitav see, et sa ei tea, kellega sind kokku pannakse ja kellega tuleb reis lõpuks ette võtta. Evat tundsin ma natuke juba enne, esmalt küll tema kirjanduse kaudu, Manfredit ei tundnud üldse. Nii et põhimõtselt läksin rändama ikkagi täitsa võõraste inimestega.

Üks neiu kunagi püüdis mulle põhjendada, et ulme talle ei sobi, kuna „pole päris", teda huvitavad päris asjad. Kuidas on ulme ja „päris"kirjanduse suhte tunne inimesel, kes tegutseb igapäevaselt kultuuris?

Ulmel on vist jah teatud mitte-tõsiseltvõetava-kirjanduse stigma küljes. Kahjuks. Tuleb öelda, et seda viga annab parendada ikka sellest rohkem rääkides, arvustades, reklaamides. Ka auhindadele võiks ju ulme ka kandideerida, aga seda tihti ikkagi jäetakse kõrvale… Ei saa öelda, et ise loeks ka hullupööra ulmet, samas üks mu lemmikkirjanikke on näiteks Ursula Le Guin – niiet tegelikult on ulme vähemalt minu elus vägagi tähtsal kohal. Ulme on tegelikult ju üpris lähedal sotsiaalkriitilisele kirjandusele – sest mõlemad mõtestavad tihti ühiskonda, milles elatakse. Ulme teeb seda lihtsalt teiste vahenditega. Paratamatult, luues teatud uue omailma loome me selle ikkagi maailma kaudu, milles parasjagu eluleme – ehk siis kommenteerime ka seda „päris“ olukorda mingi võimaliku tulevikustsenaariumi kaudu. Mingil hetkel huvitas mind väga ka solarpunk-kirjandus. 80ndate feministlik ulme on aga siiani üks mu lemmikuid: Joanna Ross, Marge Piercey, Octavia Butler.

Kuidas tunne on, kas ulme ja lüürika tekitas kuulajates võrdset huvi?

Ma arvan küll, Manfred rääkis ning tutvustas seda piisavalt huvitavalt, vähemalt endas tekkis teda kuulates küll isu rohkema ulme järele manustatavas kirjanduslektüüris.

Kuidas tunne on, kas Kalmsten on hea ulmenduse müügimees? Kas tema ulmepromo ja ette loetud katkendid – kirjeldatud raamatud tekitasid „oh-pean-lugema-vaatama" ja/või „issand, misasju küll kirjutatakse" mõtteid?

Haha, pigem ikka esimest :)

Kas on olnud aega provokatsioonidele alluda?

Tempo on kiire praegu, et ei ole mahti olnud, aga Manfredi antud raamat ja soovitused on mul järjekorras küll.

Arvestades ulme laiu žanripiire – kui just kosmilist seiklust pole plaanis, kas kipub pähe mõte näiteks maagilise realismi vallas ise pastakas paberisse lüüa?

Ma arvan, et maagilist realismi on mul luules olemas küll, esimeses kogus on nii ingleid, kuradeid, müütide loomet kui ka tulevikku vaatavaid nägemusi.

Kui nüüd mõnel järgmisel korral järgmistel koostööüritustel öeldakse, et seljakott selga, esined koos kahe ulmeautoriga – mis muresid või rõõme aimad?

Hehee, mitte midagi ei pelgaks, ma arvan et tuleks lõbus reis – saame koos võimalike põnevate tulevikustsenaariumide üle mõtiskleda ja õltsi libistada!

Milline sinu luuletus võiks Reaktori publikut kõnetada?

UUS VANA TÜDRUK 

ei loe enam uudiseid loen nüüd kuud ja küborgitest
olen uus vana tüdruk keeldun lugemast maailma nii 
koledaks keeldun lugemast mehi veel koledamaks kui
uudistes räägitakse kuu räägib hoopis teist juttu ja nii
kuude kaupa loen vaid kuud kuidas ta kuju muudab ja
küborgitest mõlemad on rasked nagu akadeemiline
kirjandus samas kerge nagu usk kõige koledamasse
maailma kõikidest võimalikest koledatest maailmadest
maailmas kus enam ei osata lugeda kuud kus pole kunagi
piisavalt küborgeid

*

uus vana tüdruk
kritiseerib kapitalismi ja progressi
on anti-fašist ja anti-uusima-vidina-fetišist
kardab tehisintellektset tulevikku
usub tehnoloogia tarka kasutamisse

uus vana tüdruk 
kahtleb kõikides normatiivsetes praktikates
nagu suhted võim sugu samas vaatab vabalt
youtube´i make up tutoriale nii enese
ilustamise feministliku kriitika kui mediteerimise eesmärgil

uus vana tüdruk 

venitab keha nagu venitab arusaama sellest mis keha üldse on

uus vana tüdruk
masturbeerib nii käte dildo mägede kui cadillac´idega

uus vana tüdruk
on taimetark kübersakraalne tehnonõid
paneb taro kaarte tunneb kehameridiaane
oskab ise keeta sugumuutvaid hormoone
võitleb naiste reproduktiivsete õiguste eest
vastustab anti-vakserluse kõrgendatud meeleolusid

uus vana tüdruk 
loeb uut ja vana
põlisrahvaste tarkusest utoopilis-spekulatiivse futurismini ja kõike
mis sinna vahele jääb

uus vana tüdruk 
ei karda keerulisust
korraga suuremat ja situatiivset mõtlemist
ta saab aru et agressorile peab sama jõuliselt vastu hakkama
kui mõtlema alternatiive patriarhaalsele ja militaristlikule maailmakorrale endale

sest uus vana tüdruk
ei taha enam elada selles kohutavas ja kohtuvalt igavas meestemaailmas
kus vaid sõditakse kuigi võiks hoopis sõtkuda
tainast kõigi vahel suurte tükkidena jagatava toitva leiva jaoks

uus vana tüdruk
kui ta ei soovi
ei pea olema
uus 
vana
ega
tüdruk