Küllap kõigile Reaktori lugejatele on teada „Õhtus on ulmet“ sariüritus. Raamatukogud on teadupoolest kultuuritemplid, templid aga omakorda mälestused kunagi eksisteerinud, aga teadmata või teatud põhjustel kadunud tsivilisatsioonidest. Ulmikutel võib enne jooksva tsivilisatsiooni kadumist laenutus-tagastus-viivis skeemile lisaks rohkemgi raamatukogust kasu olla, kui seal töötab oma agent, näiteks Tea Roosvald. Kui veel Merike Väljaotsal tuleb idee ja Margus Makke asub Tead ruumide leidmise osas tülitama, saab lõpuks kuulutada, et:

5. mail toimus esmakordselt Eesti Ulmeühingu ja Tallinna Linnaraamatukogude korraldatud „Ulmekirjutamise õhtu.“

Otse loomulikult suutsin ma töistel asjaoludel 17:30 algusele hilineda ja seetõttu ürituse algusest peab keegi teine muljetama. Lohutavalt võib nentida, et mõni teine raamatukogu oleks selleks kellaajaks üleüldse juba poolteist tundi kinni olnud. Kasutades kõiki meenuvaid peaaegu-ulmeseriaali „A-Rühm“ kangelase Face’i õppetunde, kinnitasin erinevatele raamatukogutöötajatele, et kindlalt toimub kusagil siin ulmekirjutamisüritus ja hoolimata hilinemisest olen igati õigustatud sinna sisse saama. Üks lahke töötaja kuhugi sügavusse viiva ukse mulle lõpuks avas ja jõudsingi ihaldatud kirjutamislaua taha.

Nagu selgus, mõni lauaäärne istumispaik veel saadaval oli ja kirjutajaid oli ka. Arvatagi kasutasid õigeaegselt saabujad juba kohtumist sihipäraselt, julgesin neid siiski eksitada pildistamiseks nõudliku repliigiga: „Naeratage Reaktorile!“

Plakat rõhutas juhendamise puudumist, küll aga pakkus Margus Makke mulle valida teemakaarte, mis võiksid inspiratsiooni jagada või teemale suunata. „Võta siit kolm ja kirjuta ulmelise seosega“ oli servapidi soovituslik, ju siis ka mittejuhendav. Nii et ei sunnita.

Kõik kirjutasid kas siis klõbinal arvutil või krabinal pastakaga, pakuti küpsist, mis tingis diskussiooni, kas raamatukogudesse üldse julgeb küpsise kaasa võtta. Vahepeal esines Tea kellakäo rollis, vihjates, kui kaua aega on läinud ja palju veel jäänud. Kirjutamiseks oli vast tunnijagu või rohkem.

„Kirjutaja loomulikus keskkonnas“ pildi tegemise hetkel oli Gliderich parasjagu laua tagant eemal, nii sai temast eraldi pilt lisaks.

Enne kui templiuksed sulguvad ja avalikkusele mittemõeldud raamatukogutöötajate riitused algavad, toimus vabatahtlik ettelugemise voor, kus osaleja võis, aga ei pruukinud jagada kogemusi, milliseid inspiratsioone teemakaardid tekitasid ja ette lugeda või ette lugemata jätta selle, mis loominguline puhang kaasa oli toonud. Jällegi valitses vabatahtlikkus, samas oli soovijale tagatud keskeltläbi heatahtlik publik.

Pärast lugemist toimus arvamuseavaldamise voor, seejärel vaadati ootusärevalt lauas järgmise poole. Kiire kirjutamise tulemusi kuulates püsis tunne, et kodumaine ulmelooming on jätkuvalt lootmisväärt, meelelahutuslik ja anderikas. Sobilik koht siin vast mainida: ärge jätke oma loomingut sahtlipõhja, saatke Reaktorisse!

Tea Roosvaldi, Margus Makke ja minu lugu võib lugeda sellestsamast Reaktorist. 

Järgmine kirjutamisüritus juba 2. juunil. Pastakad teravaks ja akud laadima!