Laupäeva õhtu. Päev hakkas vaikselt kokku pakkima, põllu serv vajus pimedusse ja normaalsed inimesed tegelesid selleks ajaks juba normaalsete asjadega. Saun, telekas, õlu, pere, soe tuba — ühesõnaga kõik see, millest metallidetektorist vabatahtlikult loobub, sest kusagil peas sosistab hääl: Tee veel üks sirge. Üks sirge on detektoristi kõige suurem vale. Selle järel tuleb tavaliselt veel üks. Ja siis veel viimane. Ja siis päriselt viimane. Ja siis see viimane, millega lihtsalt auto poole tagasi lähed.

Just selle päriselt-päriselt-viimase peal tuli signaal. PIIP. Mitte ilus, mitte puhas hõbedasignaal, vaid selline keskmine ebamäärane toon, mille normaalne inimene jätaks rahule. Aga detektorist ei ole normaalne inimene. Detektorist kuuleb keskmist signaali ja mõtleb: Äkki kuld käitub täna imelikult.

Labidas mulda. Märg, must maa. Signaal ikka augus. Veel natuke ja mulla seest jäi midagi ümmargust paistma. Nööp. Pühkisin pöidlaga üle. Vana nööp, peal tsaariaja sümboolika. Selliseid mundrinööpe kasutati ajal, mil Eesti ala kuulus Vene keisririigi koosseisu. Siin liikusid sõdurid, ametnikud ja teised mundrikandjad ning pärast rohkem kui sajandit võib nende kunagisest kohalolust mullas alles olla vaid mõni münt, pandlanõel, padrunikest või üksainus nööp. Kelle oma see konkreetne nööp oli, seda me enam teada ei saa. Vähemalt nii ma tol hetkel arvasin.

Pühkisin pori maha ja ütlesin: „No tere, vanamees. Kaua ootasid?“

Metsaservast kostis krõks. Tõstsin pea. Mitte midagi. Põld tühi, mets peaaegu must, tuult eriti polnud. „Kits,“ mõtlesin. See on väga oluline metsas käiva inimese psühholoogiline kaitsemehhanism. Kui sa midagi ei näe, siis on see kits. Oks murdub — kits. Põõsas liigub — kits. Keegi hingab pimeduses — suurem kits. Kui metsast kostaks vene keeles „seltsimees, anna nööp tagasi“, siis oleks ilmselt eriti haritud kits.

Panin nööbi taskusse ja liikusin edasi. Umbes kümme sammu.

Lirts. Jäin seisma. Vaikus. Vaatasin tagasi — mitte kedagi. Kõndisin edasi. Lirts. Paus. Lirts. See polnud enam oks. See kõlas täpselt nagu märja saapa samm. Mina seisan — vaikus. Mina kõnnin — samm. Seisan. Vaikus. Kõnnin. Lirts.

Nüüd hakkas aju tegema seda, mida inimese aju pimedal põllul kõige paremini oskab: võtma kõik vanad lood, mida päeval naerdes jamaks nimetad, ja esitama need sulle uuesti täiesti usaldusväärsete dokumentaalallikatena. Kadunud sõdurid. Vanad mõisateed. Mehed, kes läksid õhtul üle põllu ega jõudnudki koju. Hobune, kes tuli üksi tagasi. Päeval on see rahvapärimus. Pimedas muutub see järsku oluliseks taustainfoks.

Kõndisin kiiremini. Sammud jäid taha. Siis tundsin taskus midagi. Pistsin käe taskusse. Nööp oli soe. Mitte taskusoojusega soe, vaid soe, nagu oleks keegi seda hetk tagasi peos hoidnud. Tõmbasin käe välja. „Ei. Ei-ei. Meie sinuga täna sellist jama ei tee.“

Siis kostis minu selja tagant köhatus. Madal. Kare. Mehe oma.

Kõik karvad läksid püsti. Ei olnud enam kitse. Või kui oli, siis see kits oli üle saja aasta suitsetanud. Ma ei pööranud kohe ümber, sest see tundus kuidagi eriti halb mõte. On olemas olukordi, kus uudishimu viib teadust edasi. Ja on olukordi, kus uudishimu viib selleni, et esmaspäeval kirjutavad teised Pärnu Detektoristid Facebooki: „Leiti meie liige. Detektor alles. Omanikuga natuke kehvem lugu.“

Hakkasin auto poole liikuma. Rahulikult. Vähemalt enda arvates. Lirts. Samm selja taga. Kiirendasin. Lirts. Lirts. Kiiremini. Sammud samuti kiiremini. Nüüd tuli mulle pähe üks väga ebameeldiv mõte. Äkki ta ei tule minu järel. Äkki ta tuleb nööbi järel.

Jäin seisma. Ma ei tea siiani, miks. Võtsin nööbi taskust välja ja hoidsin peos. „Kuule nüüd,“ ütlesin pimedusse. „Kui see sinu oma on, oleks pidanud paremini kinni õmblema.“ Vaikus. Siis tuli metsaservast üks samm. Lirts. Teine. Lirts.

Normaalne inimene oleks nööbi sellise kaarega metsa visanud, et see oleks jõudnud tagasi tsaariaega. Aga detektoristi peas töötab teistsugune loogika. Vaatasin nööpi ja mõtlesin: „Aga äkki see on haruldane variant?“ See ongi tõenäoliselt põhjus, miks meie liik kunagi välja sureb. Mitte sõdade ega kliimamuutuse tõttu, vaid kuna keegi seisab keset öist põldu surnud tsaariarmee sõduriga vastamisi ja mõtleb enne põgenemist: „Oota, ma vaatan ainult korra googlest.“

Panin nööbi tagasi taskusse. Auto paistis juba. Siis märkasin põllu servas midagi. Kuju. Seisis seal, kus olin nööbi leidnud. Alguses arvasin, et puu. Aga puu ei liiguta pead. Kuju oli pikk, tume, nägu ei näinud. Mantli või mundri moodi riietus ulatus põlvini. Ja üks käsi oli rinnal. Täpselt seal, kus mundril võiks… üks nööp puudu olla.

Ma ei liigutanud. Tema ka mitte. Põld oli täiesti vaikne. Siis kuju astus sammu. Lirts. Veel ühe. Lirts. Nüüd nägin juba, et see polnud puu. Ta tuli minu poole aeglaselt. Mitte joostes. See oli kuidagi palju hullem. Kui keegi jookseb, saad ise ka joosta. Aga kui miski tuleb sulle rahulikult järele, jääb mulje, et tal pole kiiret. Ta teab niikuinii, kuhu sa lähed.

Taganesin auto poole. Siis kostis hääl. Nii vaikselt, et alguses polnud kindel, kas kuulsin õigesti. „Anna…“ Jäin seisma. Hääl uuesti. „Anna… tagasi…“ Kõht tõmbas külmaks. Võtsin nööbi taskust. „Seda või?“ Tagantjärele tarkus ütleb, et kummitusega läbirääkimisi pidada pole ilmselt vaja, aga inimene muutub surve all viisakaks.

Kuju tuli lähemale. Ja nüüd tundus mulle, et nägin nägu. Või kohta, kus nägu oleks pidanud olema. Hele. Hall. Silmade kohal ainult tumedad lohud.

Mulle aitas. Panin jooksu. Detektor ühes käes, labidas teises. Sellise kiirusega pole ma vähemalt viimastel aastatel vabatahtlikult liikunud. Selja taga LIRTS. LIRTS. LIRTS.

Auto! Uks lahti, detektor sisse, labidas sisse, ise sisse, uks lukku, mootor käima, esituled põlema. Vaatasin tahavaatepeeglisse. Mitte kedagi. „Näed,“ ütlesin endale. „Lolliks läksid.“

Siis tuli KOP. Tagaklaasile. Ma jäin täiesti liikumatuks. KOP. KOP. Ei vaadanud taha. Ei tahtnud. Tagumise ukse link vajus aeglaselt alla. Õnneks lukus. Link tõusis tagasi. Hetk vaikust. Siis uuesti klõps. Keegi proovis teist ust. Siis kolmandat. Ja lõpuks juhipoolset. Link liikus otse minu kõrval. Keegi sosistas läbi klaasi: „See… on… minu…“

Vaatasin aeglaselt küljeakna poole. Seal oli nägu. Otse klaasi taga. Hall. Märg. Silmad täiesti mustad.

Ja siis ma ärkasin.

Diivanil. Süda peksis nagu oleks tahtnud enne mind toast välja jõuda. Suu kuiv, kael kange, telefon rinnal, telekas mängis mingit saadet, millest mul polnud vähimatki aimu. Vaatasin ringi. Kodune tuba. Valge. Vaikne. Mitte ühtegi tsaari sõdurit.

Siis hakkas kõik meenuma. Olin põllult koju tulnud, midagi söönud, visanud ennast diivanile ja mõelnud: „Teen enne õhtut väikse iluune.“Vaatasin kella. Väike iluuni oli kestnud peaaegu neli tundi. See polnud enam iluuni. Surma peaproov koos vaheajaga.

Tõusin ja läksin laua juurde. Nööp oli seal. Täpselt seal, kuhu olin selle enne magama jäämist pannud. Külm. Täiesti tavaline. Keerasin seda sõrmede vahel ja hakkasin enda üle naerma. No muidugi. Üleväsimus. Pikk päev. Põld. Pime mets. Vana ese. Aju võttis kõik kokku ja tegi mulle tasuta õudusfilmi. Mina, täiskasvanud mees, jooksin unes tsaari sõduri eest nii, et ilmselt kulutasin magades rohkem kaloreid kui terve otsimispäevaga.

Panin nööbi tagasi lauale, läksin kööki ja tegin kohvi. Kõik normaalne.

Istusin tagasi diivanile, jõin kohvi ja vaatasin peeglisse. Juuksed püsti. Ühe põse peal padjatriibud. Silmad paistes. Nägu selline, nagu oleksin ise vähemalt kolm aastat Vene-Jaapani sõjas olnud.

Ja sain lõpuks aru, et kogu loo kõige suurem pettus polnud kummitus. See oli lause: „Teen väikse iluune.“ Sest kui ma pärast nelja tundi peeglisse vaatasin, oli täiesti selge:

ilu polnud tulnud.

Tsaari sõdur oleks mind sellisena nähes ilmselt ise põllule tagasi jooksnud, nööbi maha visanud ja karjunud:

JÄTA ENDALE!

Ainult üks asi jäi häirima — miks mu esikus olevad kummikud olid märjad? Seisin ja vaatasin neid. Siis raputasin pead. Muidugi märjad. Olin ju põllul käinud. Täiesti loogiline.

-------------------------------- 

PARANDUS: ONU SAM, MITTE TSAAR :D

Pean ühe asja ausalt ära parandama — panin selle nööbiga mööda. Tegelikult osutas tähelepanelikum silmapaar õigesti, et tegu on hoopis USA armee kotkaga nööbi, mitte Vene keisririigi kahepäise kotkaga. Ehk siis minu tsaari sõdur, kes mind õhtul mööda põldu taga ajas, võib rahulikult tagasi ajalukku minna — see nööp oli hoopis Onu Sami kapsaaiast.

Eks oma osa oli ka selles, et olin pärast otsimist teinud selle kurikuulsa „väikese iluune“. Ärkasin, aju veel pooleldi padja vahel, vaatasin nööpi, nägin kotkast ja mõtlesin: „Selge, tsaar.“ Täiendav uurimistöö piirdus tol hetkel ilmselt sellega, et silmad olid lahti.

Nii et vabandused kõigile, kes juba minu jutu peale mõttes tsaariarmeed Pärnu põllule paigutasid. Ajalugu tuleb kontrollida, mitte iluune pealt määrata.

Õppetund mulle endale ka: järgmine kord, kui näen vana vaskset asja ja selle peal kotkast, ei hakka kohe impeeriumi kokku panema.

Kõigepealt kohv.

Siis luup.

Siis internet.

Ja alles siis tsaar :D