Dessant Piirissaare ülevõtmiseks toimus 22-23.08.2026. Võtsime saare üle ja pärast andsime tagasi.
Targad kohalikud ei osutanud meie hurmavale seltskonnale vastupanu. Diversandid püüdsid küll sadamas pirukatega eksitada, kuid sõime kõik ära ja suundusime edasi. Meie ööbimiskoht oli väikese jalutuskäigu kaugusel sadamast.
Kui oli saabunud ka teine laine ulmikuid üle mere ja kogu löögijõud oli koos, suundusime saart vallutama. Moodaste ja pisut mugavate inimestena tegime seda rongis. Kahekümne esimene sajand ikkagi. Vaatasime üle kohaliku floora ja fauna ning muud maamärgid. Panime mõttes kaardi peale ristikese, kust saab sibulat hankida ja kus on kohalik poeke. Elutähtsad asjad ju kõigepealt.
Ilm kiskus tuuliseks ja tormi serv käis üle saarekese. Sadas ning marutas ja giid otsustas meid vaadanuina, et oleks vaja kindlasti „Titanicule“ minna. Laev oli juba täiesti ausalt põhjas ja meil ei olnud vaja midagi teha peale poseerimise. Kuna tuul hakkas kõrvu peast ära viima, siis suundusime tagasi ja sauna. Saun + ulmikud + õlu … järgnev sündmuste kulg ei olnud üllatav. Väga tore oli. Vesteldi ulmelistel ja mitte ulmelistel teemadel.
Järgmisel hommikul oli ilm ennast kokku võtnud ja käitus viisakalt. Päike siras ja sujuvalt siirduti hommikusöögilt lõunasöögile. Üle tee meie peatumiskohast oli imeline kohvik. Täiesti uskumatu menüü ja enam kui mõistlike hindadega. Toit oli nii maitse kui serveeringu poolest tipprestoranide koorekihist. Uskumatult maitsev toit ja seda kohas, kus akna taga kasvab malts katuseni.
Suunduti sibulajahile ja osa seltskonnas pidas vajalikuks hinge eest hoolitseda. Hoolitseti selle eest vanausuliste majamuuseumis, mis oli täis pitse, piibleid ja samovare. Altari kõrval oli telefoniliin otseühenduseks jumalaga. Uuema aja usuliikumistes on midagi kaduma läinud …
Kui seltskond oli sibulajahilt ja hingerännakutelt tagasi, suunduti sadamasse. Meri oli peegelsile, kui teele mindi, kuid kogus kurja ilmet. Kui mandrile jõuti, juba sadas ja ilm keeras uuesti ära.
Vaprad ulmikud olid taas mandril ja praamilt lahkudes laulis üks neist : „Bella ciao, bella ciao, bella ciao ciao ciao …“
Piltides jäädvustas retke Rait Teder.
Vaata ka suvist ettekannet, milles kõneldakse veel mitmest ulmikute saareretkest.
