Ulmestaar Riho Välk

1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, mänginud oled?

Just loetud tunnid enne käesoleva ankeedi täitmahakkamist lõpetasin Jaagup Mahkra esikkogumiku “Must vend“. Selle lugemine läks mul väga kiiresti, sest esimesed kaks juttu sain vahele jätta - olin olnud nende testlugejaks ja niipalju kui läbisirvimisel peale vaatasin, tegi südame soojaks, et minu antud soovitusi oli kuulda võetud. Soovitan.

Enne seda lõpetasin Täheaeg 20 - “Juhtumised Pahura Jumala baaris”. Ja kunagi enne seda järjest kliimakogumiku ja “Kalifaadi viirastused”. Pean ütlema, et kõigi kolme lugemine oli paras ekstreemturism hea maitse ja kirjandusliku võimekuse ääre- ja tühermaadele. Veider kogemus oli ühele neile otsa lugeda Spinradi pornokat, mis tundus pärast sellist sumpamist hõrgu kõrgkirjandusena.

Mängida olen see aasta Steami andmetel jõudnud Mad Maxi ja “Laika: Aged through Blood” demo. Viimast võin ka soovitada - tasuta demo on täpselt paras kogus seda mängu ja maailma. Lisaks võtsin nüüd lõpuks käsile Cyberpunk 2077.

Nagu ikka, olen tarbinud palju animet - pange vaim valmis, “2024. aasta animes” ilmub järgmises numbris, aga juba etteruttavalt võin ära öelda, et Frieren väärib oma esikohta tabelites, Dandadan on äge ja Maou 2099 üllatas positiivselt.

2. Kui reastada ulme kolm alamžanri sinu isiklikku huvitavusjärjestusse, siis milline see kolmik oleks? (koos mõne õigustava-selgitava lausega)

Olen ja jään teadusulme, eelkõige küberpunki fänniks. Kuidas mõjutavad tehnoloogia ja muutuv maailm seda umbes 250 000 aastat vana orgaanilist disaini. On selge, et mõjutab aina enam ja aina kiiremini. Jälgin nii tööalaselt kui eraeluliselt, kuidas ma hakkan vaikselt juba progressist maha jääma, mul pole õrna aimugi, mis on kõige kuumemad uued digitaalsed trendid, mida kõike suudab kõige uuem riistvara või millisel sotsiaalmeediaplatvormil levivad kõige vürtsikamad meemid.

Klassikaline fantaasia pole mind kunagi köitnud aga pole ka eemale tõuganud. Kui antakse ja on hea, siis tarbin heameelega, aga ise pole vist kunagi aktiivselt seda otsimas käinud. Alati on huvitav ka, kui kohtuvad maagia ja teadus.

Ühel hetkel avastasin, et õudus mulle üldse ei meeldi. Justnimelt see õudne õudus. Splätter, släsher, kõiksugune rümbarebu mind üldse ei heiduta. Vampiirid, kooljad ja muud sellised kuskil huvitavas ajalooperioodis - vabalt. Aga “tubane õudus” on üks asi, mida ma oma närvikava säästmiseks pea vältima olen hakanud. Kõiksugune õudus, mis võiks juhtuda minuga, minu oma toas, on mulle intensiivselt vastumeelne.

3. Kui nimetada midagi, mis sind justnimelt ulme juures paelub, siis mis selleks on?

“Kui maailmas midagi muuta, siis mis kõik oleks selle tagajärjel teisiti?” Üks ulme definitsioone on, et ulmeline element peab loos olema sedavõrd tähtis, et ilma selle elemendita lugu ei oleks.

 

4. Millist sinu jaoks olulist ulmeraamatut julgeksid või tahaksid soovitada oma emale? Oma ämmale? Naabrist pensionärile? Ja miks?

Raske küsimus. Vanad ulmekorüfeed üritavad järjekindlalt mõista anda, et ulme on põrandaalune žanr, mis vajab väljapeetud maitset ja suurt lugemust, põhjalikke algteadmisi ja kultuurilist tausta. Reaalsus on, et ulmet pressib uksest ja aknast, eelkõige filmide, sarjade ja mängudena. Inimene, kellel on internetiühendus ja/või Netflix on tõenäoliselt ulmet kui žanri tarbinud, mis omakorda seab lati märksa kõrgemale. Inimesele, kes on just ära vaadanud mõne kõrgeelarvelise Netflixi sarja, on raske pihku suruda midagi amatöörmaavillast. Või anda kätte pika sarja esimene tellisepaksune köide, lubadusega, et umbes 2000 lehekülje pärast hakkab huvitavaks minema.

Seega tuleks tabada hoopis teist närvi, ning minu soovituseks oleks “Minu isa luulud”, mille olengi andnud nii ämmale kui emale. Eks nende jaoks olid selle kogumiku jutud tuttavama atmosfääriga kui nooremale põlvkonnale, keda just võiks köita jutud, mis on kirja pandud füüsiliselt siinsamas, kuid täiesti teisel ajastul ja teistsuguses kontekstis.

 

5. Mis on viimase 10 aasta jooksul olnud sinu suurim elamus, muutus või kogemus? Ükskõik, ulmes või mujal, üks või mitu. Räägi sellest pisut lähemalt.

Eluliselt - eks ikka isaks saamine.

Kultuuriliselt - Heilungi kontsert Riias. Tahaksin väita, et ka see on uit- või servulmeline kogemus. Heilungi kohta on hea meem: “kui sa oled rooma leegionär, kaugel kodust ja metsast hakkab kostuma protogermaanikeelset jõrinat.” Julgen arvata, et tajun ühiskondlikke tendentse keskmisest inimesest paremini, ning Heilungi edulugu on kindlasti vägagi Zeitgeistist tingitud - kõigi oma moodsate hädadega oleme jõudnud viletsasse küberpunki, kus kurjad corpid üritavad hoida inimnägu, kus küberliidestus käib ikka arvuti või telefoniga ja häkkimine pole üldse romantiline. Inimestel on igatsus millegi lihtsama ja ürgsema järele. Usun, et paganism, šamanism, rituaalid ja ürgsed traditsioonid hakkavad moodsa maailma arengutest tingitult aina rohkem hoogu saama. Kas me hakkame sellesuunalist liikumist nägema ka tänases ulmekirjanduses? Mulle endale tundub küll, et laserpüsside ja komoselaevade osakaal on langema hakanud.

 

Toimumas:

17.01 istub Tartu Südalinna Raamatukogus toolile Mairi Laurik ja temaga vestlevad Lüüli Suuk ja Manfred Kalmsten.


Teadaanne:




Toimus:



13.12 toimus Jaagup Mahkra jutukogu “Must Vend” esitlus. Autoriga vestles Raul Sulbi. Üritus on järele vaadatav YouTube’ist - LINK

18.12 toimus Tartu Linnaraamatukogus vestlusõhtu, mille külalisteks olid Maniakkide Tänav ja Joel Jans.

20.12 toimus Tartu Südalinna raamatukogus kohtumisõhtu Meelis Kraftiga. Kirjanikuga vestlesid Lüüli Suuk ja Manfred Kalmsten. Üritust saab järele vaadata YouTube’ist - LINK