Tiuhkamäe II
Meelis Kraft

“See ei ole surnuaed, kuigi metsas on püsti rauast ristid. Sinna peaks olema maetud neli last. Te kuulsite Jannot pomisemas “pühi laud”. Tegelikult püüab ta öelda “tühi haud”. Lapsed räägivad seda vana õudusjuttu, et üksteist hirmutada. Legendi järgi on üks haudadest tühi. Viimasena surnud tüdruk ärkas ellu ja ronis hauast välja. Nüüd uitab ta metsas ja otsib kohta, kuhu ta maeti. Kui sa tahad näha, kuidas tüdruk metsast välja tuleb, tuleb ristide juurde minna ja hüüda “tühi haud”. Tüdruk ilmub metsast, ta ei tee hüüdjast väljagi, läheb oma haua juurde ja püüab sambla alla pugeda. Vanasti, kui lastel nutitelefone ei olnud, otsisid nad ise endale närvikõdi. Jannoga läks aga sandisti. Ta viidi ristide juurde. Suuremad lapsed ütlesid, et nad on veidi kaugemal ja püsigu Janno haudade juures, kuni talle järele tullakse. Suuremad läksid eemale ja kuulasid, kuidas Janno heleda lapsehäälega “tühi haud, tühi haud!” hüüdis. Arvatavasti oli neil väga lõbus. Siis jäi kõik vaikseks. Nad läksid vaatama, hõikusid ja otsisid mitu tundi, aga ei leidnudki enam Jannot üles.” Paranormaalse noortepõneviku “Tiuhkamäe” teine osa. Pärast eelmisel suvel toimunud sündmusi ei taha Sara Tiuhkamäest midagi kuulda. Siiski kasvab tema sisimas tunne, et Tiuhkamäe ei lase teda enam kunagi päriselt vabaks. Kui Sara, Alar ja Indrek avastavad, et keegi neid varjatult jälgib, peavad nad igal juhul Tiuhkmäe saladust edasi uurima.

Sõjarelv
Paolo Bacigalupi

„Sõjarelv“ on ühe menukama ja enim auhinnatud ulmekirjaniku noorteromaanide sarja kolmas raamat, mille eelmised raamatud olid „Laevalammutaja“ ja „Uppunud Linnad“. Sarja tegevus toimub kliimakatastroofist räsitud tulevikus, kus meile tuntud rannikupiirkonnad on üle ujutatud ning neil randadel elanud inimesed on pidanud kohastuma hoopis uut tüüpi karmima ja julmema elukeskkonnaga. Eelmisest kahest osast tuntud geneetiliselt muundatud inimkoletis Relv on tõusnud lapssõdurite armee etteotsa, kuid tema peamiseks vastaseks kujuneb rivaalitsevate sõjapealike asemel hoopis ta loonud suurkorporatsioon. Kohtume ka „Laevalammutajast“ tuttavate Naileri ja Nita ja „Uppunud Linnadest“ pärit Mahliaga, kelle teed uuesti Relva omadega ristuvad.

Paolo Bacigalupi on võitnud Hugo, Nebula, Locuse, Campbelli, Sturgeoni, Maailma Fantaasiaauhinna ja mitmeid teisi preemiaid üle maailma, nende seas ka kolm Eesti ulmeauhinda Stalker.

ORPHEUSE KULDRAAMAT on kirjastuse Fantaasia uus, rohkem noortele suunatud ulmesari, milles ilmuvad auhinnatud noorteulmekad ja noorteulme klassika, aga ka moodsamad ja mahukamad ulmemenukid.

Kirjastus Fantaasia
Sari: Orpheuse Kuldraamat.
Koostaja Raul Sulbi.
Tõlkinud Triin Loide.
Kaanepilt Liis Roden.
268 lk.

Uit- serv- ja vaegulmeline

Taevas
Armin Kõomägi

Armin Kõomäe „Taevas“ on esmalt romaan mälust ja identiteedist. Aga ka (lennu)kaardist (mitte)kohtade vahel. Kas nimi passis dikteerib selle, kes me oleme? Kui inimesel puuduvad mälestused, siis kas ta on veel tema ise või avab see ukse võimaluseks olla ükskõik kes? Eriti lennujaamade ja lennukite (siin paiguti kõomäelikult grotesksetes) anonüümsetes ruumides paistab see aga niikuiniigi olevat enam kui võimalik – vali oma mask ja vaata, kas veenab. Võimalik, et taevas on üldse lihtsamad reeglid, eriti kui Maa põleb ja õhuruumid ning riigipiirid vahetuvad kiiremini kui lennujaamade suveniiripoodide T-särgid. Mingil moel sulavad ses Kõomäe ebaõdusas aegruumis kummaliseks fluidumiks Lissabon ja Maputo, Kabul ja Soul, New Delhi ja Melbourne, Brüssel ja Tallinn ning mitmed teisedki (mitte)kohad.

Selge see, et Kõomäe raamatus ei saa mälu seda asja päris nii jätta, identiteet võib tulla kummitama ühelt poolt ootamatutes sõnapudemetes, aga lisaks sellele vägagi personifitseeritud kujul. Seiklus algab ja lõppeb alguses.

Niisiis: kes sa oled? Ja kus sa oled praegu?

Kirjastus Varrak
240 lk

Mina laulan ja mägi tantsib
Irene Solà

Luuletajast talumees Domènec jääb mägedes äikesetormi kätte ja saab välgutabamusest surma. Temast jääb maha naine Sió, kes peab üksi üles kasvatama nende kaks last Mia ja Hilari. Mitmest traagilisest sündmusest puudutatud perekonna talu asub Püreneedes Prantsusmaa piiri ääres, paigas, mis on koduks mitmesugustele olenditele, kel kõigil on Domèneci perekonda tabanud traagiliste sündmuste kohta midagi öelda. Romaanis saavad sõna mehed ja naised, vaimud ja vetehaldjad, pilved ja seened, metskitsed ja koerad, sajandite eest nõidadena surma mõistetud naised ... Paljude häälte kaudu jõuab meieni poeetiline, mänguline, lõbus, kuid ka traagiline lugu paigast, mis lisaks müütidele ja legendidele mäletab sajanditepikkust olelusvõitlust, rumalusest ja fanatismist ajendatud tagakiusamist, vennatapusõdu, kuid mis samas kehastab ka hingematvat ilu. Soodne pinnas, kus lasta fantaasial lennata ja lugudel sündida. Paik, kus kujutleda, et surm, nagu ka elu, ei ole kunagi midagi lõplikku.

Irene Solà (snd 1990) on katalaani kirjanik, luuletaja ja kunstnik. Ta on võitnud mitmeid kirjandusauhindu, muu hulgas Anagrama romaaniauhinna (2019) ja Euroopa Liidu Kirjandusauhinna (2020). Kunstnikuna on Solà eksponeerinud oma töid CCCB-s Barcelonas ja Whitechapel Gallerys Londonis. Tema tuntuim romaan „Mina laulan ja mägi tantsib” on tõlgitud enam kui 20 keelde.

Kirjastus Varrak
Tõlkinud Maria Kall
176 lk