„Pidu aja lõpus" on Manfred Kalmsteni ja Laura Loolaiu poolt koostatud ulmekogumik, ühtlasi ka Annikky Lambi lugu nimetatud kogumikus. Natuke kaevates ja ettevaatlikult autorilt üle küsides selgub, et tegu suisa ilukirjandusliku debüüdiga.

Annikky Lamp, kuidas „esimeseni" jõudsid?

Olen ulmelugusid oma peas ja mõnikord natuke ka paberil kirjutanud juba pikalt. „Pidu aja lõpus“ esimene versioon sündis mitu aastat tagasi inglise keeles, pärast üht eriti toredat pidu ja Yoon Ha Lee esimese jutukogu lugemist. Aga ta oli mul pikalt niisama sahtlis, ainult mõned sõbrad teadsid. Eelmise aasta sügisel nägin Facebooki Ulmegrupis teadaannet, et „Kaarnakirjas” otsib uude köitesse lühijutte ning kuna teema sobis nii täpselt, otsustasin jutu eesti keelde ümber panna. Töö käigus selgus, et otsetõlge ei toimi ning lugu on kogumiku jaoks ka liiga lühike, nii et arendasin seda edasi, kohendasin stiili ja saatsin teele.

Ehk on oluline ka mainida, et kirjutamine iseenesest pole mulle võõras tegevus. Töö on alati nõudnud kõnede, memode, pressiteadete, artiklite, raportite ja muude tekstide loomist; lisaks olen ma aastaid kirjutanud blogipostitusi ja arvustusi. Need on muidugi teistmoodi kui ilukirjanduslikud tekstid, aga mingi kirjutamise oskuse ja -harjumuse need kindlasti annavad.

Foto: Krõõt Tarkmeel 

Kuidas juhtus, et just sinu lugu kogumiku pealkirjaks sai?

Seda peab küsima koostajate käest, mina ei teadnud nende valikust enne, kui kaanekujundust nägin. Võib-olla see mängis rolli, et pidu on visuaalselt atraktiivne teema ning seetõttu kaanele sobiv? Aga muud ei julge arvata.

Laura Loolaid kommenteeris: Pealkiri kujunes nõnda, et põrgatasime Kalmsteniga erinevaid loopealkirju kombinatsioonides kogumiku teemamärksõnadega. Lõpuks jäi märksõnadest sõelale „unustatud ja mahasalatud” ning sellega kokku kõlas meie mõlema arvates just see jutupealkiri. Pean aga lisama, et peale selle oli tulevane nimilugu minu isikliku valikurea eesotsas.

Meie ulmeajakirja traditsiooniline küsimus: kuidas jõudsid ulmeni? Olid selleks stardipakuks mängud, filmid või raamatud?

Mina jõudsin ulmeni nii, nagu ma olen elus jõudnud paljude teiste asjadeni – läbi raamatute. Lapsepõlvest mäletan, et suhtusin ulmesse teatava eelarvamusega (mul oli millegipärast arusaam, et ulme tähendab rohelisi mehikesi ning pidasin seda enda jaoks liiga vähe rafineeritud žanriks!). Aga 12-aastaselt lugesin läbi Asimovi „Asumi” triloogia ja sellest alates olen tarbinud märkimisväärsetes kogustes nii teadus- kui ka imeulmet. Õuduskirjandust loen ma suhteliselt vähe, kuna ma olen argpüks. Tasapisi siiski arenen ja selline leebem õudusulme nagu näiteks T. Kingfisheril sobib mulle küll.

Klassikutest on Asimov mulle endiselt oluline koos Le Guini, Butleri ja Tolkieniga. Orwelli ja Atwoodi võib ehk ka juba klassikuteks arvata? Iain M. Banks ja Lois McMaster Bujold on mu maitset palju kujundanud. Praegu loen üldiselt kõike, millega NK Jemisin, Robert Jackson Bennett, Martha Wells, Arkady Martine, Amal El-Mohtar, Ann Leckie ning juba mainitud Yoon Ha Lee ja T. Kingfisher välja tulevad.

Võimalik et oma lapsepõlve snobismi heastamiseks loen nüüd väga laialt, pole vist ühtegi alamžanri, mis mind üldse ei köidaks: düstoopiast romantasyni, siidipungist kosmoseooperini, kõik sobib. Kahjuks nii palju ei jõua, kui ise tahaks, eriti arvestades, et ulme moodustab mu kogulugemisest ehk kolmandiku.

Ulmefilme armastan samuti väga, minu meelest sobib kogu selle žanri spektrum ideaalselt suurele ekraanile. Ma olen põlvkonnast, kellele „Matrix” ja „Sõrmuste isand” olid formatiivse tähendusega – mõlemad filmisarjad on mul tänaseni pea sõna-sõnalt peas. Kõik „Tähesõdade” ja „Star Treki“ filmid vaatan muidugi ka ära, mulle meeldivad mõlemad (nii nagu ka DC ja Marvel, kui superkangelasi ulmeks lugeda). Lemmikfilmide hulka kuuluvad näiteks „Gattaca”, „Mad Max: Fury Road”, „Ghost in the Shell” ja (Nolani) „Algus”, viimasest ajast – väga etteaimatavalt - „Düün” ja „Ave Maria”. Aga ma vaatan hea meelega ka kehvapoolseid (või lausa halbu) ulmefilme, sest need klišeed lihtsalt töötavad mu peal. Et kui näiteks „Kottpime” on minu meelest päriselt hea film, siis ma naudin südamest ka „Riddicki kroonikaid”, mida objektiivselt just meistriteoseks pidada ei saa.

Teleseriaale vaatan ma viimasel ajal väga harva – mul pole üle 20 aasta telekat olnud ning koos telekaga kadus ka harjumus -, aga kui järele mõelda, siis need on ka olnud suured mõjutajad: „Sõjaprintsess Xenast”, „Buffyst” ja „Täheväravast” „Salatoimikute” ning „Battlestar Galacticani” välja. Ma kipun pikkade sarjade jaoks liiga püsimatu olema, aga „Babülon 5” sai küll korralikult algusest lõpuni ära vaadatud. Videomänge ma ei mängi puhtalt selle pärast, et mul lihtsalt ei ole ühegi uue sõltuvuse jaoks oma elus enam aega.

Moodsatel aegadel avaneb inimesest pilt veebi- ja AI otsingu abil, nii-öelda portfoolio joonistub neist sinu kohta aukartustäratavalt laiapõhine. Kuidas sa oma töid ja tegemisi ise tahaksid kirjeldada?

Ma olen väga halb ainult ühe asja tegemises, eriti kui seda peab tegema pikka aega. Isegi siis, kui tööl on olnud hullumeelselt kiired ajad (ehk siis peaaegu alati) olen alati endale kõrvaltegevusi leidnud. Mulle tundub, et ainult tööle keskendudes olen nii väljakannatamatult igav ja rumal inimene, et ise ka ei taha enda seltskonnas viibida. Ülikoolis õppisin ma kommunikatsiooni ning üle 20 aasta olengi seda ja poliitikakujundamise tööd teinud, nii erinevates Eesti ministeeriumites, erasektoris kui Euroopa Liidu institutsioonides. Tänaseks olen otsaga jõudnud Euroopa Kontrollikotta, kus ma olen Eesti liikme Keit Pentus-Rosimannuse kabinetiülem.

Selle kõrvalt olen pea kümmekond aastat pidanud elustiiliblogi, tasapisi tõlkinud ja kirjutanud, kogunud Eesti moedisaini ning üritanud oma jõutõmmet (tagasi) saja kilo peale viia. Mul on suur huvi ajaloo, teaduse ja ühiskonna vastu ning proovin oma võhiklikkust nendes valdkondades lugemise abil vähendada.

Kas kirjanikurolli sahtel on tühjavõitu, üht-teist sisaldav või ajab üle?

Sahtlis on kümmekond erinevas valmidusastmes ulmejuttu. Mul ei ole kunagi probleemi ideedega, küll aga nende ära vormistamisega, eriti kui esimene tuhin on üle läinud. See pole otseselt laiskusest - lihtsalt aega on alati kohutavalt vähe ja prioriteete palju, mistõttu peab kirjutamise tung olema nii tugev, et lükkab muud asjad kõrvale. Ses mõttes oli „Kaarnakirjas” minu jaoks ideaalne, et tähtaeg oli silme ees. Saatsin loo ära kolm ja pool tundi enne kella kukkumist, aga ära ma ta saatsin.

Ootamatult on ka juhtunud nii, et kirjutan praegu esseekogumikku raamatutest, mis on minu jaoks olulised olnud ning mida nüüd üle loen. Sellest on esimesed peatükid juba valmis ning mitte enam ainult sahtlis vaid ka kirjastajale ära saadetud.

Kuidas edasised kirjutamisplaanid, klassikaline lühijutt-jutustus-romaan-eepos juba skitseeritud?

Mul on üsna konkreetne plaan lõpuks ära kirjutada lühiromaan sellest, kuidas Eesti jäi 13. sajandil Euroopa võimude asemel Kuldhordi mõjupiirkonda, Moskoovia ei tõusnud kunagi ning ajalugu läks mitmes mõttes hoopis teisiti. Vajalik uurimistöö on tehtud ning raamatu skelett olemas. Ideaalis võiks sellest kasvada umbes viieosaline sari, millel lisaks alternatiivsele ajaloole ka fantastiline dimensioon.

Pikalt on mõttes olnud ka linnaulme sari, kus Lilith peab Tallinnas elustiiliagentuuri ning püüab hoida madalat profiili, mis loomulikult ei õnnestu. Kui esimene idee lubaks mul välja elada oma ebatervislikku huvi Mongoli impeeriumi vastu, siis teise mõtte juured on Lähis-Ida mütoloogias.

Mu ambitsioon on esialgu lihtsalt oma ideed paberile panna ja vaadata, kas neist saab elulooma. Ise naudin kõige rohkem sellist ulmet, mille vorm on meelelahutuslik, aga sisu sotsiaalselt, poliitiliselt ja tehnoloogiliselt kompleksne. Tahaks ka ise kirjutada miskit, mida on eelkõige äge lugeda, kuid millel ka väike tummisem iva sees.

Oskad midagi soovitada ehk teistele, kes tahavad omakirjutatut trükis näha?

Ühe lühijutu avaldamise pealt ei julge kellelegi väga hoogsalt nõu anda. Endale annan eelkõige seda nõu, et tuleb lihtsalt kirjutada – muidu ei ole, mida avaldada, ning ei õpi ka paremini kirjutama. Ma olen ise „suurepärane“ näide sellest, kuidas võib aastate viisi oma peas maailmaehitamise ja planeerimisega tegeleda ning kirjutamiseks ideaalset hetke oodata. Nii et kõigepealt tuleb kirjutada. Kui midagi enam-vähem viisakat on juba olemas, tuleb seda kuhugi pakkuda. Nagu minu enda näide taas ilmekalt kinnitab: sahtel ei avalda midagi.

Need korrad, kus olen julguse kokku võtnud, on saatus mind ka soosinud. See juhtus nii looga „Pidu aja lõpus“ kui ka Victoria Belimi raamatuga „Kukemaja“, mille tõlkijaks end ise pakkusin ja – pärast õnnestunud proovitööd – ka sain.

Kuidas paistab, kas eesti kirjandus jääb kestma?

Kindlasti.