Uustulnukana tekkis raamatupoodide ja e-raamatukogude valikusse Raimond Pärniku e-raamat „Püha Graal ehk enne kella nelja". Reaktor uuris autori käest isekirjastamise ja loomingu tagamaid.

Kui kaua juba kirjutate?

„Püha Graal“ on mul esimene selletaoline romaan, mille kirjutamine võttis mul täpselt kaks aastat. Õigemini, selle kirjutamisega lihtsalt oli nii, et vahest ei tahtnud pilku ka kirjutamise poole pöörata ja seega olid kirjutamisel pikad, isegi mitmekuused vaheajad.

Kas tegu on ulmedebüüdiga? Milline oli tõuge just selle žanri valimiseks?

Jah, selles mõttes on see tõepoolest mu esimene ulmeromaan, kuigi mõni aasta varem kirjutasin hoopis teistsuguse loo, mille pealkirjaks on „Üksik hunt,” milles ma proovisin jälile jõuda kõiksugustele maailma saladustele nagu elu mõte; mis maailm see selline on, milles me elame; kuidas maailm toimetab ja miks just nii jne. Mõistagi on selliste teemade uurimise lõpptulemuseks alati tupik ja siin kehtib kellegi poolt juba varem öeldu: „Mida rohkem me uurime või püüame teada saada, seda rohkem me mõistame, et me tegelikult mitte midagi ei tea.” „Üksikut hunti” aga ei ole võimalik leida ei paber- ega e-väljaandena. Enda tarbeks on mul küll lastud teha mingi hulk raamatuid nii „Enne nelja” mõlemat osa kui ka „Üksikut Hunti” ja aeg-ajalt ikka olen neid raamatuid jaganud inimestele, kes võivad olla just neist teemadest huvitatud.

Küsimuse teine pool, et milline oli tõuge just selle žanri valimiseks? Raamatu esimene pool tuli kuskilt ise ja ma tundsin, et nüüd on vaja see ruttu üles kirjutada. Ajas rändamise kell, tõld ja loss, see info jõudis ei tea kust lihtsalt ühekorra minuni ja hakkasingi ruttu kirjutama. Ajas rändamist võimaldavast kellast tegin isegi joonistuse, aga kahjuks see pilt raamatusse ei jõudnud, sest mul lihtsalt pole joonistamise annet.

Selle raamatu kirjutamise-eelsel ajal juhtus veel üks kummaline sündmus, mis võis tõuke anda raamatu kirjutamiseks. Ja kui nüüd päris ulmesse laskuda, siis võiks ju kahtlustada, et see, kuidas raamat algab ja mis ajal tegevus aset leiab, istutati mulle samuti pähe, et ma ei lööks käega ja selle ka lõpuks raamatuks vormistaksin. See on muidugi täielik ulme ja tundub võimatu, aga mulle just nii, väheke teisti, meeldibki mõelda.

Peale isa surma astusin ühel õhtul kööki ja panin tule põlema ning sel samal hetkel kuulsin kolksatust ja miskit veeremise heli. Vaatasin põrandale, ja nägin, et pastakas veereb minu poole. Kedagi köögis ei olnud ja laualt ei saanud pastakas sedasi iseenesest maha kukkuda, et see minu poole veereks. Kahtlustasin selles oma kadunud isa ja mõistsin kohe, mida ta sellega öelda tahtis. Ilmselt, kuidagi nii võiski selle raamatu kirjutamine üldse tõuke saada.

Kas sahtlisse midagi ootama ka jäi – näiteks vastuvõtu ja huvi järgi otsustamiseks, mis veel levitamist vääriks?

Ei, hetkel ei ole sahtlisse midagi sellist kirjutatud, mis levitamist vääriks, kuid sain tõlgitud/koostatud ühe huvitava raamatu, mis ei ole sugugi vähem ulmeline kui mistahes ulmeraamat, ja see on Eenoki raamat. Näiteks tehakse seal juttu 1,5 km pikkustest hiiglastest, kes elasid maal enne veeuputust. Peale veeuputust nende kehad hävisid ja neist jäid järgi kurjad vaimud, kes praeguseks juhivad seda maailma ... Selles osas läheb Eenoki raamat vähesel määral kokku ka minu raamatuga, kus maailma varivalitsuse liikmed on kogunenud, et harutada kurja plaani inimkonna vastu.

Kuidas on lood kodumaise ja välismaise ulme lugemisega – hoiate pilku peal?

Kahjuks pean tõdema, et kodumaist ulmet pole praktiliselt üldse lugenud. Arne Tsirna raamat „Armastuse valem,” see vast on viimane kodumaine ulmeraamat, mida lugesin. Aga välismaist ulmet olen lugenud küll, lisaks tuntud tegelastele nagu Verne, Asimov, Wells või Clarke jõudsin alles hiljuti lõpuni vähemtuntud ulmekirjaniku – Lev Tolstoi – teosega „Sõda ja rahu.” Teadlikum lugeja ilmselt muigab ja ütleb, et Tolstoi on ju klassik, kes kirjutas rohkem ilukirjanduslikke teoseid. Mina aga ütlen, et „Sõda ja Rahu” sisaldab väga palju ulmet, kuigi kahtlustan, et see raamat sisaldaks seda veelgi rohkem, kui Tolstoi ei oleks pidanud seda raamatut seitse korda ümber kirjutama ja tollel ajal käisid eranditult kõik teosed ja ka ajalehtede artiklid valvsa tsensori silma alt läbi. Miks? See on juba pikem jutt ... aga Tolstoi juurde korraks tagasi just seepärast, et ma julgesin seda raamatut ulmeraamatuks nimetada. Seal on kirjutatud näiteks läbi lillede ühes kohas, et 600 000 prantsuse sõdurit ei olnudki inimesed! Kes nad siis olid? Robotid? Tundub kuidagi loogiline...

Jäi silma, et raamatud ilmusid ainult e-raamatu kujul. Mis tingis sellise vormi valimise?

E-raamatu kujul puhtalt seetõttu, et ma olen täiesti tundmatu tüüp ja taolise raamatu paberile trükkimine tähendab minu jaoks ainult rahalist kulu. E-raamat aga ei tekita mulle mingisuguseid kulusid. Samuti ei ole mul testlugejaid ega kirjavigade parandajat ega lausete silujat, toimetajat. Sellest on muidugi kahju, sest raamatu mõlemad osad sisaldavad kirjavigu, aga loodan, et väga palju see lugejat ei häiri.

Oskate soovitada ehk teistelegi autoritele sama metoodikat või pigem hoiatate, et tee on okkaline ja kurviline?

Ei soovitaks oma meetodit teistele, sest mul pole omalgi õiget metoodikat, aga proovin lühidalt kirjeldada, kuidas see raamat valmis. Kui mul oli tahtmine raamatut kirjutada, siis ma avasin faili, kuhu ma seda kirjutasin ja raamat kirjutas tegelikult ennast ise. Aga kui ma olin hädas ja raamat painas, kuna olin tupikus, siis teinekord enne uinumist mõtlesin, kuidas raamatuga edasi minna, ja nii kummaline, kui see ka pole, sain ideid teemaga edasi minemiseks just reaal- ja unemaailma vahepealsest maailmast. Järsku tuli mõte pähe ja sündmused said edasi areneda. Loomulikult tavaliselt ärkasin ja kirjutasin mõtte kohe üles. Teinekord aga ei viitsinud kirjutada, sest mõtlesin, et küll hommikul kirjutan, aga hommikuks olid algsest mõttest alles ainult riismed. Siit võib-olla väikene õpetus, kes samuti unenägude vahepealses maailmas raamatut kirjutavad, et mingil juhul ei tohi mõtteid hommikuks jätta, sest siis võib juhtuda, et need mõtted on kaduma läinud.

Tükeldasite samade tegelastega loo mitmeks osaks. Järjejutu struktuur või kommertskaalutlused või muu põhjus?

See, et raamat sai kaheosaline, see juhtus täiesti kogemata. Mu hea sõber, kelle nime ma eelnevalt juba mainisin, luges mu blogist seda raamatut, kuhu mul oli see välja pandud just selle kohani, kus nüüd esimene osa lõpeb, ja ta ütles mulle: „Pagan, miks sa sellise koha pealt raamatu pooleli jätsid!? Kõige põnevam koht, ja sina jätad pooleli!” Ja siis ta veidi mõtles ja lisas juurde, et teisest küljest on see väga hea, et sealt pooleli jäi, sest nüüd sai ta ise oma peas raamatu lõpuosa valmis kirjutada. Vot ainult sellepärast jagunes raamat kahte ossa.

Kas kujundasite ise kaanehinna või andis keegi nõu?

Panin suvalise hinna, pigem sellise odavama-poolse. Aga võin soovijatele seda e-raamatut ka täiesti tasuta jagada. Kes mulle otse kirjutab ja soovib seda raamatut lugeda, sellele suurima hea meelega jagan. Minu jaoks on suur rõõm, kui keegi tahab seda lugeda. Tagasisidet olen ka vähesel määral saanud just raamatu lõpu osa kohta. Kokku oli mul kolm varianti, kuidas raamat lõpetada ja kaalule jäi just selline lõpp, ja nii on!

Kuidas e-autor saab infot selle kohta, kuidas tema raamatul läheb?

Esimest osa jälgisin, kuidas Elisas seda hinnati. Raamatut hinnati valdavalt kas ühtede või viitega. Kui iga päev hindamise statistikat jälgida, siis saab keskmise hinde järgi välja arvutada, mis hinde on järgmine lugeja andnud. Sellest tagasisidest mulle piisas. Sain kinnitust, et raamat kas meeldib või ei meeldi. Ei ole mõtet seada omale eesmärgiks, et kirjutada raamat hindele kolm. Piiblis vist on öeldud midagi taolist: Ole sa kas kuum või külm, aga mitte mingil juhul leige. Nii naljakas, kui see ka pole, ongi Elisas raamatu keskmine hinne sinna kolme kanti. Ehk võiksin hoopis kasutada Tšenomõrdini sõnu: „Tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati.”

Teie autorinimega sotsiaalmeedia kajastust ei paista. Kas teadlik valik?

Jah, kuna ma ei pea ennast n.ö päris kirjanikuks, siis ei ole ma raamatule mingit laiapõhjalisemat reklaami teinud. Eks see maailm paistab sedasi iseenesest töötavat, et asjast huvitatu juurde jõuavad mingeid kummalisi teid pidi ise soovitud asjad.

Kuidas edasised plaanid kirjutamisel – kirjastamisel?

Hetkel ei ole plaanis uut raamatut kirjutada, aga ära iial ütle iial, sest kui keegi mulle mingi huvitava loo alguse jälle pähe istutaks, siis ma ei kõhkleks ...