Ulme on selline mõnus ja lai žanr, kuigi väga nõudlik. Saab olla väga loominguline ja saab ka ägeda maailma loomiseks ainult väikeseid kilde lisada. Näiteks Eesti esimeseks ulmefilmiks on „Mehed ei nuta”, mille tegevus toimub tulevikus, paar aastat hiljem. Kui nüüd oma loo juurde minna, siis mulle endale meeldib pigem ulme kui lihtsalt elu-olu romaanid. Kuigi tavakirjanduses on palju häid teoseid, siis lemmikuid nimetades tulevad esimesena Andy Weiri teosed ja orwellilikud düstoopiad. Päriselule väikest kihti lisades võib juba saada põneva maailma, millesse annab luua põnevaid lugusid. Kui fantaasia veidi ka endal lendab, võib juhtuda, et tekibki raamat.

Tammsaare ütles, et „Iga haritud inimene võib vähemalt ühe romaani kirjutada – romaani iseenesest". Kui palju on „Uues võimaluses" sind ennast? Sõpru-tuttavaid-elukogemusi?

Matti tegelase prototüüp on mu sõber. Kasutasin temaga juhtunut tausta loomiseks ja üks tema isiklik soov andis inspiratsiooni. Mõned lood on enda elust, näiteks Londoni pruulikojas toimuv. Palju on universaalseid hetki, mis ei pea kellegagi otseselt seotud olema. Mõni asi võib jääda lahtiseks: kas on minust või fantaasia –et oleks huvitavam. Raamatu lõpp võimaldab lahenduse ise mõelda.

Esimese raamatu võib kirjutada laiadele lugejamassidele, enda jaoks või/ja lähematele tuttavatele. Laiadele massidele võib püüda meeldida, teistel autoritel omakorda on sõnum, mis vajab kindlasti kohale viimist ja raamat võiks olla kuller – kuidas „Uue võimaluse" kvalifitseeriksid?

Ulme, nagu ka Reaktori intervjuus Tänapäeva esindaja ütles, on veidi keeruline valdkond. Kuigi ulmel on oma kindlapiiriline lugejaskond, pole stiil kindlasti laiadele massidele peale minev. Ma tean paljusid, kes ei viitsi ulme žanrimääratlusega raamatut isegi lugeda. Isegi kui raamat on hea ja sa tead nende lugemisharjumusi ning seal oleks kattuvust, jäetakse eelarvamuste tõttu kõrvale. Seega juba eos ei proovinud ma laiadele massidele kirjutada. Ma ei arva, et paljudele meeldida oleks ka väga lihtne.

Mul oli mõttes kaks isikut, kellele võiks meeldida. Ma ise, sest pean igal juhul korduvalt üle lugema, ja üks teine, kelle jätan enda teada. Kõik ülejäänud võimalikud lugejad on juba boonus. Võimalik publik: inimesed, kes peaksid või võiksid enda valikutest ja elust, eluga leppimisest mõelda. Inimesed, kes mõtlevad surmast või enesetapus. Ja nii edasi. Aga need mõtted tulid raamatu kirjutamise käigus.

Bioloogia/tehnika on nõudlik materjal, ulme annab rohkem vabadusi. Palju raamatu jaoks taustatööd tuli teha? Kuidas tundub, kas kirjasolev on ulmeline või pigem homme-ongi-nii?

Mitchell and Webbil on sketš seriaali kirjutajatest, kes teevad muuhulgas ka näiteks meditsiiniseriaali. Nad ütlevad, et ei viitsinud erialaseid sõnu otsida. Päris naljakas tulem oli. Et mitte umbmäärast kirjeldust teha, pidin ikkagi aju kohta eeltööd tegema, nii terminite kui ka loogika teemadel. Isegi ulme puhul peab olema usutav, toimuv peab olema teoreetiliselt võimalik. Oma lugejat ei tohi lolliks pidada. Ma olen lugenud ühte „kultuslikku” eneseabiõpikut, kus tundsin, et selle autor just lollina oma lugejat kohtles – väga häiris.

Mis puudutab raamatus olevaid kirjeldusi – kas see on ulme või päriselt nii –, siis nii mõnegi asja kohta infot otsides avastasin, et minu mõttest oli teadus juba sammu edasi jõudnud. Ajusse piltide edastamine on minu arvates veel veidi liiga blackmirrorlik lahendus.

Raamatust ja raamatututvustustest leiab viiteid televisioonile, kirjandusele vähem. Kuidas on sinu suhe kodumaise ja väljamaise ulmekirjandusega? Oskad nimetada mõne autori või teose, millest tahad ja plaanid ise parema kirja panna?

Mulle jubedalt meeldib Andy Weir ja tema sci-fi raamatud. Aga tal on ka lühijutt „The Egg”, mis on lihtsalt geniaalne. Kui lugeda, on raske mõelda, et ma võiks midagi ligilähedast teha. See on lihtsalt nii vapustav. Või Orwelli düstoopilised maailmad. Need on nii ulmeliselt kõrge tasemega, et loetu üle mõtled veel päevi ja ei saa lahti lasta. Küsimus oli, millest saab paremini, aga ma ei arva, et „paremini teha“ võiks olla eesmärk omaette. Ma piirduks sellega, et ma tahan ka luua midagi nauditavat ja loomise käigus ise koos lugejaga areneda.

Kirjutamine ja raamatulevitamisega kaasnev on vast kirjanikuelu kaks eri külge. Mida meenutad protsessist positiivset, mis ehmatas/jahmatas?

Kirjutamine oli tore. Teksti kokku panemine, välja mõtlemine. Pikk ja tüütu, aga tore. Jahmatas esimene ülelugemine, oli päris jube. Ja raamatu levitamine on ka raske.

Kuidas edasiste plaanidega kirjandusvallas? Kas midagi juba sahtlis ootel?

Sahtlis ei ole veel midagi. Ideid on, aga sellega ka asi hetkel piirdub. Kõigepealt peaks praegusega kuhugi jõudma.

Kuidas „Uut võimalust“ seni on vastu võetud?

On tulnud asjaliku kriitikat ja mõtteid, mida oleks saanud paremini teha. Kuna tegemist on ikkagi esimese katsetusega, tekkis huvitavaid vestlusi. Kuid kõige rohkem on meeldinud arutelu sisu üle, mõtteid on palju jagatud ja võõraste poolt. Üllatav, kui mitmekülgselt saab samu asju lugeda. Ühe ja sama asja kohta on olnud seinast seina arvamusi ja mõtteid. Rõõmustab, kui inimesed tunnevad soovi oma elamust, tundeid jagada.