Kuidas mõjuvad düstoopiad (teadusulme nüüd üks kõige populaarsemaid žanre) maailmale, kujutlusvõimele tulevikuvõimaluste suhtes, lootusele selle osas, et tulevik võiks üldse tulla? Sääraste küsimustega tegeleb Jaak Tombergi järgmine käsitletav peatükk raamatust “Kuidas täita soovi”. Peatüki pealkirjaks “Düstoopia utoopiline potentsiaal” ja annab ülevaate utoopiažanrist ja selle arenemisest düstoopiaks, lisaks lahkab kummagi žanri nüansse. Peatükk on ootamatult mõnusasti haaratav ja ootamatult lugejasõbralik, võrreldes eelmistega. Või mängib siin kaasa asjaolu, et tegelen sellega Küprosel koolivaheaja kestel, seega on lugemishetked vähem kiirustatud, vabamad.

Tomberg alustab peatükki ülevaatega Uku Masingu mõtetest düstoopiate kohta. See mees, mõnes ringkonnas väikestviisi ebajumal (vähemalt eluajal oli olnud mitme valdkonna võimas vaimuliider, aga siiani on see aura jäänud õhkuma), aga ulmikute seas ehk vähem tuttav. Ma ise sain temast korralikult teada alles ülikoolis, kus ühe loengu asemel õppejõud näitas filmi Masingu elust. Selles anti mõjus pilt inimesest, kes igal oma eluhetkel pingutas, et vältida veelgi enama tegemata jätmise, veelgi enama õppimise kahetsust. Mingi näriv intellektuaalne FOMO (fear of missing out), mis ajendas teda õppima ligi 70 keelt, õppima lugema kiiremini, kui oleks loogiline, töötama rohkem, kui oleks õieti hea. See Eestis sisepaguluses olnud kirjanik oli ühesõnaga fenomen. Ja see fenomenaalne isik oli juba 78. aastal välja toonud utoopiate ühe põhidilemma - [pooleldi tsiteerides] et “kauni” tuleviku nõudmislood on kõik veidi naljakad ja et selle asemel hoiatatakse halva eest. Utoopiate aeg läbi, nüüd oleme düstoopiate ajastus.

Siis läheb ta edasi Mark Fisheri tuntuima tsitaadi juurde selle kohta, et tänapäevasele kapitalistlikule maailmakorrale on raske mõelda alternatiive. Selle oli enne sõnastanud veel Žižek, seejärel Jameson. Siin võib neid kolme sõnastust korraks võrrelda, kas või selleks, et näha, miks kujunes see Fisheril, kuulu järgi ka muidu tublil mõtlejal ja huvitaval kirjutajal, mingiks karjääri defineerivaks tsitaadiks (umbes nagu kogu Descartes’i filosoofia ja kõik ta paksud raamatud on destilleeritud “Mõtlen, järelikult olen”-lauseks).

Jameson ütles kuidagi et “praegusel ajal tundub olevat lihtsam kujutleda maa ja looduse olukorra igakülgset halvenemist kui hiliskapitalismi kokkuvarisemist.”

Tombergil on Žižekilt palju pikem tsitaat, kus kah omajagu pärle (et varem kujutleti kommunistlikku, fašistlikku, kapitalistlikku tulevikku, aga nüüd oleme kõik kapitalismile vaikiva nõusoleku andnud) ja sinna lõppu pani: “Paradoksaalne, kuidas märksa lihtsam on kujutada ette kogu maapealse elu lõppu kui märksa tagasihoidlikumat radikaalset muutust kapitalismis.” Ja Fisheri lause (kes kusjuures viitab Žižekile ja Jamesonile, enne kui nendib et “kapitalism pole mitte üksnes ainus toimiv poliitiline ja majanduslik süsteem, vaid et tänapäeval on võimatu sellele mingit pädevat alternatiivi isegi ette kujutada.”

Kusjuures, ma olin kogu see aeg mäletanud ainult Žižeki varianti ja omistanud seda Fisherile - postapot on lihtsam kujutleda kui asjalikke värskeid tulevikunägemusi. Jamesoni lause tundub nüüdseks kuidagi enesestmõistetav - hiliskapitalismi totaalne kokkuvarisemine ilma mingi kataklüsmilise hävinguta, mis Lääne maailma selleks sunniks, tundubki suht võimatusena. Sellega võrreldes on “maa ja looduse olukorra igakülgne halvenemine” üsnagi lihtne mitte kujutleda, vaid ka näha (juhul kui mitte olla täielik kliimamuutuste eitaja). Ent Fisher teeb erilise tembu ja rõhutab, et maailma lõppu pole üksnes lihtsam kujutleda, vaid et kapitalismi lõppu me ei suudagi hoomata.

Tombergil on siiski 3 reservatsiooni. Esiteks, inimolend on juba kujunenud hävingulembeseks. Apokalüptilisi kujutelmasid on kerge luua, sest need mängivad meie alateadliku surmahirmu peale, mis inimesi niikuinii kogu aeg saadab. Kõige hävimine on lihtsalt halvima juhu visualiseerimine. Ja mitte ainult seda, apokalüpsis on ka lugude läbi maailma tajuva liigi jaoks kuidagi loogiline - igal lool peab olema lõpp ja millegi nii totaalse nagu kapitalismi lõpp peaks ka olema totaalne.

Teine reservatsioon: Jamesoni täheldatud maa ja looduse olukorra igakülgne halvenemine ongi juba reaalsus (aga see reservatsioon oli tolle lause suhtes minulgi - ja ma olin õigupoolest lugenud seda siit raamatust. Kas lugesin ja ei mäletanud, aga imasin siiski endasse, või siis lugesin, ei mäletanud, aga olen nõus?).

Kolmas reservatsioon: et selliste väidete korrutamine ei ole kuigi elujõuline asi, mida aina korrutada. Varem nii värsked mõtted, nüüd ent kinnitardunud tõdemused, mis ei ärgita kujutlusvõimet, vaid tekitavad loobumuslikku väsimust. (Tema väljend - loobumuslik väsimus. Ma oleks kasutanud sõna “resignatsioon”. Sama asi, aga üks on võõras kodune termin, samas kui teine tuttav võõrsõna.)

Tomberg viib teema edasi utoopiate juurde, aga eelkõige küsib ta, miks utoopiaid enam ei kirjutata - miks varauusaegsed utoopiad ei haaku enam meie moodsa teadvusega? (Siin ütleb Tomberg joonealuses, et Jamesoni jaoks märgib varauusaegses vormis utoopiatoodangu lõppu Callenbachi “Ökotoopia”, 1975. aastast. Ma ise kirjutasin hiljaaegu Sirbis mingeid mõtteid sellest, kuidas viimane enam-vähem tõsiseltvõetav utoopia oli veelgi hilisem, Iain M Banksi Kultuuri-raamatud, mida ta nullindate või kümnendateni kirjutas.)

Esimene häda on hirm totalitarismi ees - 20. sajandi suur utoopiate täideviimise õhin on nüüdseks paljudes tekitanud tunde, et soov utoopiat täide viia on juba eos hirmuäratav. Leidke mulle tegelane moodsast kultuurist, kes soovib maailma muuta pöördumatult paremaks väga kiiresti - ja kelle puhul see pole kuidagigi õõvastav.

(Kas siin pole ent oma osa mõttel “Kui tahad valmistada omletti, pead tapma palju inimesi.” Või noh, mingi eeldus, et suured muutused viivad paratamatult suurte kannatusteni. Ei ole ju võimalik, et kui viid läbi mingi suure poliitilise muutuse, siis inimeste elu lihtsalt… lähebki paremaks? Tähendab, mulle tundub see mõeldavana küll, ressursside loogiline ümberjaotus või parem suunamine. Ent siin ei räägi ma täielikust asendusest kapitalismile, vaid mõtlen paraku üksikreformide tasandil. Ühesõnaga, ei ole läbini jabur mõte karta tohutu muutuse ohtu.)

Teine asi, mis utoopiaid vanamoeliseks teeb, on nende staatilisus, tardumine mingisse hetkeseisu, mis vastandub igiliikuvale olevikule. Üldse, nende lahusolek ajaloolisest järjepidevusest, millesse need on paigutatud. Ent sellest kõigest kirjutab hiljem pikemalt, seega lähme edasi.

3.1 VARAUUSAEGSETE KIRJANDUSLIKE UTOOPIATE TUNNUSJOONED: ERAOMANDITUS, STAATILISUS, SATTUMUSLIKKUS

Esiteks mainib Tomberg, et J. C. Davis eristab ideaalmaailmalugusid vastavalt lahendustele, mis leitakse probleemile: piiratud varud vs (potentsiaalselt) piiramatu nõudlus. Kaks lahendust on varasemates ideaalmaailmades - kas varude piiramatus (võluline haldjamaailm, milles nälja korral lind toob sulle toitu suhu vms) või ihade piiramine (pastoraalsetes Arkaadiates saavad piiratud hulga loodusandidega hakkama inimesed, kes ise ei nõua palju, rahulduvad täielikult vähesemaga ja armastavad seda olu.) Sellele vastukaaluks hoidutakse varauusaegsetes utoopiates sellistest maagilistest lahendustest, need hoopis idealiseerivad kogukondlikku korraldusvõimet - “institutsionaalsete ja bürokraatlike süsteemide suutlikkust ohjeldada iha ja üleastumist ning muuta piiratud varud otstarbepärase jaotamise kaudu küllaldaseks.” Seega luuakse utoopia mitte maagiliselt või jumala abiga, vaid üksnes ühiskonda teisiti korraldades - ja see on juba päris suur intellektuaalne hüpe, aga ka hüpe teostatavuse suunas.

(Mul lisaks märge juures, et see kogukondliku korraldamise küsimus on ka ainus viis midagi mastaapset muuta või kujundada; vastutus ei saa olla individuaalne. Igasugused nn hea meeleoluga uudised ukrainlasest, kes on saanud aastaga eesti keele suhu, tekitavad minus kimbatust, sest igale üksikisikule seatakse keerulises olukorras maru nõudlik latt. Või noh, umbes sarnast asja arvan ma telefonikasutuse kohta - Johann Hari kirjutas mingis raamatus, et vohava telefonisõltuvusepideemia vastu aitaks samuti kogukondlik aktiivsus, reageerimine seadusandlikul tasandil. Ent see läheb kaugele me utoopiajuttudest…)

Sealjuures on utoopiatel mitu omavahelist sarnasust. Esiteks idealiseeritakse eraomandi puudumist (eelkõige raha), teiseks on need ühiskonnad staatilised (tardunud mingisse hetkeseisundisse, arenemata kuskil suunas), kolmandaks satutakse sinna juhtumisi või kohalike suunamisel nõnda, et ei leita teed tagasi (pmst salajased). Igat punkti avab Tomberg mõne lehekülje ulatuses.

Isikliku vara puudumine ja ühisvara olemasolu - see on ehk kõige enesestmõistetavam võimalus kaotada ühiskonnaseisuste vahelist erinevust. Pole raha, pole probleemi. Seda polegi ehk tarvis rohkem avada (huvitavad täpsustused näiteks düstoopia koha pealt tulevad hiljem, näiteks küsimus sellest, kas ühisvara kaotamine ja kõigi võrdsus on ikkagi nii ligitõmbav, kui esmapilgul võiks tunduda.)

Teine punkt oli staatilisus, lahutatus ajaloolisusest. Need enam ei arene, ainus areng on minevikus ära toimunud - sealjuures on see staatilisus kuidagi äärmuslik. Muutus pole järkjärguline, tunnistatakse üksnes mingit jubedat ajastut, mingit “enne”-ajastut külluse eel. Top Shopi “Enne” ja “Pärast”. Mingi apokalüptiline nihe kahe ajastu vahel.

Kolmas punkt oli sattumuslikkus - millest kirjutades osutab Tomberg utoopiate nn tõsielulisusele. Kuidagi ikka püüti justkui pingutada juttudega sellest, et utoopia oli päriselt olemas. Tsiteerin: “Nad “tunnevad kõigepealt vajadust kujutada oma ideaalmaailmu väljamõeldise vormis ning näevad seejärel kõvasti vaeva, et veenda oma lugejaskonda kujutatu sõnasõnalises (ja mitte metafoorses või allegoorilises) tõesuses.” Kas seda oli vaja utoopiate usutavuse rõhutamiseks? Pigem mitte - pärast kirjutab Tomberg pikalt sellest, et utoopiad olid nii suures osas satiir ja allegooria, et see tõeline teostatavus on nüüdseks ülepaisutatud kriitika. (Kriitika selle kohta, et More’i utoopia ei toimiks, oleks seega asjassepuutumatu veidi.) Võib-olla mingil tasandil pidanuks ikkagi ärgitama mõtlema sellele, et muutus on ikkagi võimalik. Või ka selleks, et tuletada autoritele meelde, et see on ikkagi meie maailmas, ei saa liialt mängida ressursside piiramatuse ega inimihade ebaloomuliku hajumise peale.

3.2 KUJUTLUSVÕIMELISED TAKISTUSED, HIRMUD JA MITMETIMÕISTETAVUSED

Tomberg loetleb kriitikanoote, mida on pillutud utoopiate pihta.

Esiteks, utoopiad olevat igavad, “sest kui utoopilises kogukonnas on tootmistegevust tõhustatud sedavõrd, et igaühele jätkub tööd heal juhul ainult kuueks tunniks päevas, nagu More’i saarel, siis mida hakata peale kogu ülejäänud vaba ajaga?” Ent sellele tähelepanekule vastab Tomberg toredalt: “Väites, et utoopias hakkab kindla peale igav, võib sestap tuvastada (ideoloogilise) eelarvamuse, et inimene on otsekui oma loomult loodud peamiselt tööjõuressursiks.” Ja lisab, et igavus on pigem vormilisel tasandil, sest “pole tõenäoline, et konfliktideta ühiskond toodaks põnevaid lugusid.” (Jameson ütles nii Tombergi järgi, aga Banks on seda kah väitnud minu sõnul ja Kultuuri-raamatutes välditakse seda muret olukordade seadmisega Kultuuri piirialadele või väljapoole Kultuuri.)

Teine probleem utoopiatel: kunst kaotab oma kriitilise funktsiooni. Olgu, kõik on õnnelikud, kõigil palju vaba aega, väga paljud toodavad kunsti (või muusikat või kirjandust või filme või TikToke) aga kui kõik on rahul elu ja olu ja maailmaga, siis on tegemist lihtsalt ilusate asjadega ilu pärast. Sel pole mingit… käegakatsutavat mõju. On üksnes meelelahutus, viis aega surnuks lüüa. Sõnumivaba kunst on lihtsalt ilusad pildid.

Kolmas probleem: ruumiline ja ajalooline suletus. Siin kirjeldab Tomberg utoopiaelanike täielikku suletust inimlikkusest, aga sellega ma hästi ei haaku - Jamesoni tsitaat leheküljel 156 sellest, kuidas utoopia elanikel kaob võime kannatada nii, nagu inimesed, on küll kuidagi huvitav, aga tekitab utoopiast veidi liiga Borgi efekti. Või “Rick and Morty’s” olnud kollektiivse teadvuse Unity efekti. Inimesed loobuvad neis oma individuaalsusest ja on sealjuures õnnelikud. Samas… ma pole väga ammu ühtki utoopiat lugenud. Võib-olla kujutataksegi neid tegelasi sedavõrd hallide elurõõmude nautlejatena.

Veelgi suurem probleem utoopiatega on aga ajalooliste totalitaarsete ühiskondade ideoloogiline mõju. Nad on kaaperdanud sõna “utoopia” ning “utoopilisus”. Silme ees hakkab virvendama väide “eesmärk pühitseb abinõu” - mida õilsam eesmärk, seda jõledamaid abinõusid võiks justkui lubada, mistõttu muututakse paranoiliseks juba liialt õilsate eesmärkide suhtes.

Sellise samastamise vastu on olnud paljud utoopiauurijad. Algul üks argument, millega ma ei haaku jälle (Lyman Tower Sargent, kes räägib sellest, et kui väldime sõna “täiuslik”, siis ei teki enam probleemi utoopiaga - on’s see tõesti semantiline dilemma?). Palju parem on Ruth Levitase kommentaar. “Kõikidel poliitilistel liikumistel on utoopilisi tahke, niivõrd kui need kätkevad nägemusi selle kohta, milline võiks olla parem ühiskond. Mõned poliitilised liikumised on ohtlikud ja genotsiidsed. Kuid mitte utopism ei tee neid selliseks. Totalitarismi probleem ei peitu mitte tema utoopilisuses, vaid tema totalitarismis.” (Viimane on mumst jumala hea lause, meeldis juba raamatu alguses.)

Ja veel üks probleem utoopiate usutavuse seisukohalt - utoopiad on staatilised ja suletud, samas kui tänapäeva maailm on dünaamiline ja avatud. Ainult et selle juures hakkab segama asjaolu, et utoopiaid võeti n-ö tõe pähe - neid hinnatakse ja kritiseeritakse praegu just nimelt teostatavuse seisukohalt, aga need polnud tingimata mingid manifestid või õpetused. Mitte ettekirjutused, vaid mõlgutused, vahel satiirilised, vahel isegi koomilised. Need on teostamatud ka sisemiste vastuolude tõttu - näiteks kirjeldatakse mingeid vabadusi või hüvesid, mis ent tühistatakse kohe järgmiste selgituste käigus. Näiteks More’il saare inimestel oli kuuetunnine tööpäev, aga sellele lisandub miljon lisakohustust, mis võtavad siiski ära suurema osa ärkveloleku ajast, ja “peaaegu piiramatu liikumisvabadus päädib täiendavate selgituste tulemusel peaaegu täielike liikumispiirangutega ning nende eiramisel kehtestatud karmide karistustega jne”. Greenblatt: “Vabadused kuulutatakse “Utoopias” välja üksnes selleks, et  neid “kirjelduste käigus edaspidi kärpida.”

3.3 AJALOOLISUSE TEKE JA TULEVIKULISUSE SÜND

Varem paigutati utoopia kaasaega (mitte kaugesse minevikku, vaid salasaarele vms), aga maailmakaardi hämarate nurkade kadumisega liikus see sujuvalt edasi tulevikku. Ent ühtlasi sai ajalooline muutumine üldse võimalikuks - ja tuli teadvustamine, et muutumine võiks olla meie kätes.

Suur Prantsuse revolutsioon oli selline tohutu ja tihe ajalooliste pöörete ja murrangute aeg, mis tegi György Lukacsi sõnul ajaloost esmakordselt massikogemuse - ajalugu pole enam juhuslik maailma kujunemine nende ümber ning “massidel ei jää neist enam mulje kui “looduslikest juhtumustest”.”

Prantsuse revolutsiooi järgne ajastu soosis ajaloolise romaani kujunemist, sest sellel olid kõige paremad kirjanduslikud vahendid ajaloo “kui massikogemuse töötlemiseks”. Ajalugu pole enam taust, dekoratiivne või psühholoogiline või kombeline kontekst, kuhu asetada tegelased. Tõelised ajaloolised romaanid võtavadki vaadelda “ühiskondliku olukorra ajaloolise kujunemise”. Ja otsapidi viib see ka teadusulme kujunemiseni - kui “ajaloost saab massikogemus, sünnib ka tulevik selle tänapäevases tähenduses - mitte üksnes kui miski, mis pelgalt tuleb, vaid ka kui miski, mille tulemises saavad massid kaasa rääkida.”

Ühtlasi muutub utoopia ühtaegu millekski vähemaks ja millekski enamaks. Vähemaks, kuivõrd utoopiast saab siitpeale “teadusulme sotsiopoliitiline alamharu”. Enamaks, kuivõrd teadusulme näitab kätte utoopilise suuna, kuhu elu ja olu saavad minna, ja omamoodi seab mingi sihi. Utoopia pole küll kunagi ühemõtteline õpetus ega näpunäide, aga mingi lubaduse või hoiatuse tasand siiski on. Või ei, mitte “lubaduse” - lubadus oleks siis, kui see poleks enamjaolt meie kätes, selline on ebaajalooline viis asjale läheneda. Aga siis üleskutse. Teadusulmel on väga tugev utoopiline tasand, kuivõrd “utoopilist” tajuda sellena, et aitab kujundada mõtteviisi maailma muutmise suunas.

Kuna utoopia on “valmis” (nii, nagu Tallinn kunagi ei ole), ei saa seal olla midagi utoopilist (utoopilise suunas liikuvat, maailmaparanduslikku). Utoopia on õieti üks ainsaid kohti, kus ei saagi juba definitsiooni poolest olla midagi utoopilist. Ja sellist lauset lugedes tekkis mul väike eba. Olen raamatuga üle keskjoone, aga nüüd ikkagi ilguks selle kallal, et see sõidab hirmsasti sisse sellele, kuidas neist sõnadest eos aru saada, ilma selgitusi vajamata. Utoopia on hea koht, utoopiline on heasse kohta puutuv, võiks ju arvata. Nii nagu “Eesti” on tore riik ja “eestilik” viitab millelegi, mis on Eestile omane (eestilik ilm, eestilik loodus, eestilik teevõrgustik). Ent kui tekib väide “utoopia on ainus koht, kus utoopilisust ei saagi olla”, siis kulm läheb siiski veidike kortsu. Kui ta räägib utoopilisusest (ja kui utoopiateadlased seda teevad), siis õieti räägitakse ju utopiseerivusest või utoopianduvast. Utoopiandavus? Ma ei jätka nende nurinatega ja jätkan utoopilisuse kasutamist ettenähtud tähenduses, aga siiski.

3.4 VARAAEGSE UTOOPIA JA KLASSIKALISE DÜSTOOPIA ÜHISJOONED

Peatüki alguses viitab Tomberg Lyman Tower Sargenti düstoopiadefinitsioonile, mis olevat “mitteeksisteeriv ühiskond, mida kirjeldatakse märkimisväärse üksikasjalikkusega ning mis asub harilikult ajas ja ruumis, mida kaasaegne lugeja peab autori kavatsuste kohaselt tõlgendama märkimisväärselt negatiivsemana kui seda, milles too lugeja elab”. Mulle tundub, et definitsioonil on suur puudujääk - kogu see lause taandub väitele, et see on halb koht, halvem kui see, kus me elame.

Ainult et düstoopia pole düstoopia, kui selles poleks kellegi väärastunud utoopiaihalus sees. Keegi on soovinud midagi väga kardinaalset muuta, eelkõige ajendades lootusest, et räige kontroll teeb asju mingil moel paremaks, ja sellele pole piisavalt vastupanu osutatud. See pseudoutoopiline tasand on ikkagi tähtis. Muidu tuleks düstoopiliseks lugeda ka lugu arstilkäigust mõnes Ameerika väljamõeldud linnas. Samas, eks see olegi düstoopiline… Nii et äkki pole see mingi kriitika või asi.

Düstoopia on alati olnud usutavam, teostatavam, ehk isegi paratamatum lahendus utoopiast. Kas või seepärast, et düstoopiad on ju tihti tuletuslikud e ekstrapolatiivsed, ikka arendatud välja meie maailma nähtuste põhjal.

Tomberg jätkab sellega, et võtab need kolm elementi, mis utoopiatel olid (eraomandi puudumine, staatilisus ja sattumuslikkus), ja näitab, kuidas need on mingil pahupidisel kujul olemas ka düstoopiates. (Mistõttu düstoopia pakub suurt vormilist äratundmist.)

Esiteks on düstoopiatele omane, et kõik on võrdsed, ehkki see on tähendanud isikupära, individuaalsuse kadu.

Teiseks on düstoopiate sündmuste lähtepunktiks totalitaristliku ühiskonna paigalseis, kus peategelase ilmumine mõjub muutusena. (Üleüldse on düstoopia tunduvalt paremat lugu pakkuv vorm kui utoopia - muutusevajaduse avastamine ja selle tagajärjed on ikkagi terviklik lugu).

Kolmandaks aga sattumuslikkus: düstoopiakangelase avastus, et maailm vajab muutust, on sama suur ärkamine kui utoopiasse reisija avastus, et selline asi on maailmas olemas. omalt poolt lisan, et ootamatu ühisosa - mõlemal juhul avastab peategelane, et ühiskond, milles tema ise elab, on problemaatiline ja ta näeb neid probleeme. Utoopias ehk mitte otsesõnu väljendatuna, aga siiski.

3.5 DÜSTOOPILISE KANGELASE ÄRKAMINE

Selles peatükis kirjutab ta pikalt “451 Fahrenheiti”, seejärel Zamjatini “Meie” ja lõpuks “Hea uus ilm” peategelaste “ärkamistest”. Sisuülevaated jätan vahele, aga mõte selles, et kõigil oli sündmuslik üleminekuhetk, nihe maailmatajus - pealtnäha harmoonilisest ühiskonnast ärgatakse subjektina, kes näeb repressioonil ja kontrollil põhinevat totalitaarset õudusunenägu. Narratiivsel tasandil on peategelase jaoks seega tegemist tajunihkega utoopia > düstoopia.

Huvitad on ent kolm “täiendavat ekskurssi” ehk kõrvalepõiget düstoopiate teemal. Need on “iha õnnetus”, “ärkamine stalinistlikkusse utoopiasse” ning “ajaloo lõpp ja teostunud utoopia”.

“Iha õnnetus” viitab sellele, et nii sageli on düstoopia kangelase “ärkamise” taga kokkupuude mõne naisega. Siit teeb ta (minu jaoks eriti põnevana tunduva) tähelepaneku, et siin on selge analoogia ka Eeva ja pattulangemislooga - Eedeni aia idüllist viib Aadamat ja Eevat välja naise meelitamine, sealjuures viib vilja söömine selleni, et nad tunnevad head ja kurja. Seni tundsid nad ainult head, nüüd ent näevad ka olukorra düstoopsust. Aadama ja Eeva lugu kui protodüstoopia, hah!

Sealjuures pole tegemist lihtsalt misogüünse “naine on süüdi”-ideoloogia kinnistamisega (eriti kui, taaskord düstoopiatest rääkides, see “ärkamine” on pigem siiski hea), vaid tõdemusega, et iha ja rahulolu kipuvad natuke teineteist välistama. “See osutab omakorda võimalusele, et individuaalset ihaökonoomiat ja kollektiivset utoopiamajandust on väga raske koostoimelisse vastavusse seada.” (Muuseas võib ka küsida, kas utoopiate ühisomandikultust on võimalik kuidagi viia seksuaalsele tasandile? Peamine “lahendus” paistab olevat totaalne vabaarmastus, nagu raamatus “Hea uus ilm”, kus kõik on kõigiga maganud ja see on enesestmõistetav. Ent mis saab armumisest, armukadedusest, kiivusest, tugevast omavahelisest tundest, mida ei saa jagada, sest lõpmatust ei saa jagada?).

Kõrvalmärkuse korras nendun, kuidas “iha õnnetus” tundus isegi veidike keelemänglevana - ühelt poolt iha kui ilma õnneta olek (“the unhappiness of desire”), teisalt iha kujunemise õnnetus ehk halb juhtumine (“the accident of desire”). Esimesel juhul on lihtsalt, et ihaga ei saa kaasneda rahulikku idüllilist õnne. Teisel juhul, et düstoopia kangelasi tabas selline õnnetus nagu iha. (Nagu Indreku naist Karinit tabas trammiõnnetus, tabas düstoopiakangelasi teistmoodi õnnetus. Neil oli tramm nimega iha.) Tegelt oli termin siiski originaalis kellegi teise oma (Žižek vist), nii et ikkagi unhappiness of desire.

“Ärkamine stalinistlikusse utoopiasse” oli põnev ekskurss, mis vaatles korraks teistmoodi utoopilisi tekste: stalinistlikud tekstid. Nende tüüpsüžee oli selline, et inimesed jagunesid kolmeks: esiteks asjalikeks kommunistideks, kes juba ajasid head asja ja edendasid mingeid projekte; teiseks vastasteks, kes selle progressi ees seisid; kolmandaks kõhklejad, keda õnnestus loo lõpuks veenda ühiskonna utoopilisuses. Selles polnud utoopia kuskil kaugel, vaid juba nende ümber. See oli düstoopiate vastand - kõhklejate silmi pidi avama positiivsusele ja asjaolule, et ühiskond, milles nad elavad, ongi juba harmooniline täius - või vähemalt poolel teel selleni. Selline katse tekitada lugejaiski sarnast “ärkamist” siis. Mida sa soovid, kui valitses nn “konfliktituse teooria” - et utoopilises kommunismis saab olla ainult üht konflikti ehk võitlust hea ja veel parema vahel.

Kolmandaks “Ajaloo lõpp ja teostunud utoopia” - tegemist mingi huvitava mõtteloolise fenomeniga. Francis Fukuyama tundis mingi aeg pärast külma sõda, et nn funktsionaalset ajaloolist arengut enam ei ole, olulisimad jõujooned on juba paika loksunud, kõige loogilisemad lahendused on juba “leitud”. Liberaalne demokraatia oli võitnud, sealjuures on see isegi hea. Sellele vastuväiteks ütlebki Tomberg, et seda, mida Fukuyama nägi teostunud utoopiana, nägi Mark Fisher kapitalistliku realismi kui düstoopilise “halva igavikuna”. Mingi väheste utoopia, paljude düstoopia teema, milles viibime.

3.6 DÜSTOOPIA (ANTI)UTOOPILINE POTENTSIAAL

Selles alapeatükis räägib Tomberg düstoopiate jaotamisest utoopilisteks ja antiutoopilisteks vastavalt sellele, kas need jätavad lootust endis kujutatud maailma muutumise suhtes või mitte. Sest düstoopiad võivad ju mõlemat moodi mõjuda oma ühiskondade suhtes - süvendada lootusetust tegelaste (või nende maailma) olukorra paranemise suhtes või siis anda väikesegi lootuskiire, et mingi pääsemine on siiski olemas.

Lisandub termin “antiutoopia” - mida oli pikka aega samastatud düstoopiaga. 1975. aastal pakkus Lyman Tower Sargent välja, et antiutoopia võiks hoopis olla selline tekstimass, mis on suunatud utoopia ja utoopilise mõtlemise vastu. Umbes et utoopiline võrdub lootusrikkus tuleviku suhtes, antiutoopilisus on sellise hoiaku õõnestamine. Utoopilised düstoopiad on ühesõnaga sellised, kus sõltumata pealtnäha väljapääsmatust olukorrast on olemas radikaalse muutuse võimalikkus. Düstoopilised sellised, kus muutuse võimalikkus välistatakse.

Aga see, kas mõni teos mõjub utoopilise või antiutoopilisena, sõltub lugejast. Näiteks näiliselt lootusetut totalitarismi kritiseeriv düstoopia võib lugejas virgutada teadlikkust sellistest mehhanismidest.

3.7  KIRJANDUSE UTOOPILINE POTENTSIAAL

Peatüki päris lõpus on Tombergil päris hea alapeatükk - “451 Fahrenheiti” lühike, aga üllatavalt sisukas vaatlus. Oleks uue teksti arvustus, oleks sellest mumst saanud väikestviisi sündmus omaette - kahju, et keegi pole seda eriliselt esile tõstnud raamatu arvustamisel. Samas on kogu raamat nii stabiilselt kõrgtasandi analüütilisus, et… Ja noh, eks ma siis mainin, sest keegi võiks. Tundus väikestviisi vahekulminatsioonina.

Nimelt toob ta esile, et Bradbury düstoopia on oluline või põnev kahes mõttes: esiteks selle poolest, et selle kriitika pole mitte totalitarismikriitika, vaid kriitika “kapitalistliku tarbimisühiskonna vaatemängulise totaalsuse” kriitika. Ehk siis - tegemist pole üksnes mõlgutusega teemal “aga kuidas oleks kommunism - with steroids!” või “aga kuidas oleks fašism - with steroids!”, vaid pigem televisiooni ja muu sellise lihtlabase kritiseerimisega. (Ma ei tea, kas fun fact või mitte - küllap on seda raamatut tavaliselt võetud kirjandusvastasuse kriitikana, tegelt oli Bradbury pigem tõukunud televiisori nüristavast toimest ning mõtles ühiskonnale, kus televiisori aju pesevat ning individuaalsust tasa lülitavat toimet sedavõrd üleväärtustatakse, et raamatud sootuks keelatakse ja neid põletatakse.)

Tomberg tuleb korraks tagasi Chu stiilis “keeruliselt tabatavate referentide” teema juurde - mis on see metafoor, mida kehastab raamatu keskmes olev noovum (ühiskondlik keeld raamatute suhtes - a, muide, ma kunagises tombergiaanas küsisin, milline võiks olla mittetehnoloogiline noovum; selline ongi)? Tomberg ütleb: kirjanduse utoopiline potentsiaal. Raamatuid hävitatakse, sest need võivad maailma muuta ja rikkuda status quo’d, teha inimesest iseseisvalt mõtleva isiku. Ja kui Montag otsustab liituda raamatuid päheõppiva vastupanuliikumisega, saab temastki osa sellest utoopilisest potentsiaalist. Need on inimesed, kes näevad endid raamatutena, sest õpivad neid pähe. (“Kuule, kas meil on Tammsaare “Tõde ja õigust” siin?” “Ei, ta läks suitsule.” “Sa mõtled, “Tuulemaa” poole?” “Ei, lihtsalt nikotiinisõltuvus.” “Heh, nõnda see Tammsaare mõjubki…”) Sealjuures on nad puhtakujuline potentsiaal - nende juht Granger tõdeb, et nemad ise “pole midagi”, kuid see, mida nad eneses kannavad, “võib kord kellelegi abiks olla”.

LÄVEPAKK

Tombergi eesmärk oli näidata, kuidas utoopilist funktsiooni kandvad tekstid on muutunud ajas; eelkõige sellest, mida tähendas utoopia ja mida düstoopia ja kuidas seal on teatav järjepidevus nende vahel, ka vormilised sarnasused. Ent ta tahtis lisada mitut utoopiatega paralleelset arengut.

Esiteks kerkis Prantsuse revolutsiooni järgse uuenenud ajalooteadvuse järel (selle, kus ajalugu mitte üksnes ei juhtunud, vaid seda tuli täide viia või muuta) selliseid utoopiaid, mis olid siiski võtunud sihiks tulevikulise teostatavuse. Ühesõnaga, oli siiski utoopiate laine, mis tegeles jõuliselt poliitilise manifesteerimise ja mitte üksnes teatavate tendentside kas satiirilise või rõhutatud kritiseerimisega.

Teiseks, klassikalise utoopia ning düstoopia järel võib ka rääkida kriitilisest utoopiast (1960. aastatel tärganud nähtus, Ursula LeGuini “Hüljatud” on ehk kõige kuulsam, aga Samuel Delany “Tritonit” olen minagi lugenud. Lisaks veel Joanna Russ, Marge Piercy, mõned veel.) Need on paremate alternatiivide kujutlused, millel ei puudu siiski omad nõrkused. Lisaks tuli hiljem kriitiline düstoopia - natuke enesekorduslik mõiste justkui, aga iva selles, et tegemist oli paarkümmend aastat pärast LeGuini, Delanyt ja neid teisi puhkenud mikrožanr, mis omajagu sarnanes noile.

Kolmandaks, klassikaline düstoopia on jube populaarne. Samas ei hoiatata neis totalitaarsete ühiskonnakordade vastu, vaid nüüdiskultuuris “märksa ajakohasemate totaliseerivate ilmingute vastu”, näiteks “Näljamängudes” räige komme taandada kõike vaatemänguks ning kasvav sotsiaalne ebavõrdsus, õieti nende kahe kombineerimine. (Mingis mõttes oli “451 Fahrenheiti” sarnane.) Tomberg ent nendib, et ühelt poolt sellised teosed võivad “anda kriitilist mõtteainest” tänapäevaste nähtuste suhtes, mis võiks selleni viia, samas võib apokalüptiline katastroof osutuda “sügava kujutlusvõimelise suutmatuse sümptomiks” - klišeeks, millega tarbija on harjunud. Või see võib kanda endas “vaikimisi kõige kokkusurutumat utoopilist veendumust, et ühiskondlikule muutusele saab rajada teed üksnes täielik häving”.

Mõne sõnaga ka superkangelasnarratiividest: ühelt poolt võivad need anda hääle näiteks vähemustele ja võimestada neid nende tegelikes võitlustes allegooriliselt (küllap on omajagu neid, kes saanud tuge “X-meestest” ja selle ühest põhiteemast: lepi endaga sellisena, nagu oled). Samas on 3 asja, mida utoopia teeb paremini lootuse sisendamise mõttes (kuigi nii paljud superkangelasefilmid kah jagavad lootusrikkaid sõnumeid). Esiteks, superkangelaslood on hirmus individualistlikud. Need annavad mõista, et kriisi lahendamine sõltub erivõimetega indiviidist. Ent muutus võiks aset leida siiski kogukondlikul tasandil. Teiseks, nende tegevusraadius on väga piiratud. Kas kõikvõimas Superman peaks tõesti piirduma Metropolise murdvaraste nabimisega? Või veelgi enam, Batman teeks palju rohkem head ressursi osava suunamisega. Kolmandaks, võimed ise süvendavad teatavat lootusetust (Batmani supervõime on raha - kas tõesti on sõnumiks see, et kõik on võimalik alles raha olemasolul?).

Neljas düstoopiateemaline tähelepanek, mille Tomberg selles väljajuhatuses peatükist esile toob: düstoopiate ületootmine on viinud “vormi kriitilise nürinemiseni, nii et need enam mitte ei hoiata, vaid valmistavad ette, mitte ei ärgita, vaid pehmendavad kujutluslikku lööki.” Mõte, et “alternatiivi ei ole”, on tekitanud “suutmatuse kujutada ette mitte ainult paremaid, vaid ka halvemaid maailmu” (Žižek). Ja üks tüüp isegi ütleb, et “me juba asustame halvimat võijmalikku maailma - seda, mis päriselt eksisteerib -, nii et võib-olla pole jäänud enam kriitikat, mida düstoopia saaks jõustada.” Sel poleks nagu öelda enam midagi, mida me juba ei teaks.

Siit lähebki Tomberg edasi järgmise kahe peatüki juurde, milles vaatleb kaht teost uue vormi kontekstis, mida ta nimetab utoopiliseks realismiks. Järgmine peatükk räägibki ühest suht universaalselt kõigi aegade parimaks tunnistatud sarjast “The Wire” (Võrgustik).