Reaktor :: Välispilk – Lävepakk(Tombergi„Kuidas täita soovi” viimane peatükk)

Raamatu iga peatüki lõpus oli „Lävepakk”, viimane alapeatükk, mis juhatas peatükist välja ja soojendas järgmiste peatükkide teemasid. Sageli sisaldasid need lävepakud huvitavat lisainfot (utoopiate-düstoopiate peatüki omas oli näiteks mu üks lemmikuid ideid, et sotsialistliku realismi teosed olid kui pahupidi keeratud düstoopia, mille kangelane mitte ei avasta enda ühiskonna düstoopsuse, vaid talle paljastub sotsialistliku ühiskonna, khm, utoopilisus). Raamatu enese viimane peatükk on samuti „Lävepakk”.

Selle esimeses lõigus võtab ta kokku raamatu olulisimad ideed – realismi ja teadusulme kokkulangemine 21. sajandi esimeseks kümnendiks, mille põhjustas „tegelikkuse tehniline küllastumine”. Siis küsimused teadusulme utoopilise potentsiaalist ja utoopia teisenemisest läbi aastasadade (et klassikalise utoopia ülesanded ja rollid on üle võtnud düstoopia – samas võib silmas pidada, et selle žanri lugu pole veel läbi). Utopismi muutumine staatilisest dünaamiliseks. (Kõige rangemalt teadusulmepõhist teemat, Võõra kujutamist, ta siin eraldi välja ei too – kas see tähendab, et see on natuke lahutatav tema mõttekäigust? Pigem mitte – Võõra küsimus aitab ilmestada alternatiividest mõtlemise võimalikkust üldiselt…) Raamatu viimase peatüki, „Lävepaku” eesmärk ongi rääkida sellest, mis on vahepeal muutunud. Sisuliselt on tegemist lõpuesseega mitte raamatute kohta, vaid teadusulmeks muutunud maailmast ja vaatlus on asetatud konteksti, mille annab selle raamatu ideestik.

ERIOLUKORD

Pandeemiajutt! Alustuseks kirjeldab Tomberg kõiki tolle imeliku aja olusid ja kõike ainulaadset, mis võib meelelt lipsata, mida kaugemale me sellest triivime. Tühjad tänavad, ettevaatlikud inimesed, konfliktid maailmapiltide vahel. Sel ajal küsiti Jaagult sageli pandeemianarratiivide kohta – see oli ju ulmeline maailm. Ent ulme pole hiromantia. Ja ootamatult täpne kajastus sellest oli Steven Soderberghi üsna märgatavalt mitteulmeline viirusefilm „Contagion”, mis leidis hoopis muid nüansse, mida esile tõsta.

Samas on vastuste otsimine ulmelistest pandeemiakäsitlustest omal moel siiski põhjendatud. Kuigi katku on kujutatud teisteski žanrites, on see neis esmajoones pahatihti kas metafoor (Camus’ „Katkus” näiteks elu surelikkust esiletoov sümbol) või vahend (Boccaccio „Dekameronis” raamjutustust võimaldav paratamatus ehk miski, mis sunnib neid tegelasi koos istuma ja jutustama). Ulmes on katk siiski fookuses fiktsioonimaailma sisese reaalse nähtusena. Seda konkreetsust vajati.

Pandeemia ajal oli põhjendatud pöörduda just ulme poole, sest see meie päriselu tabanud nähtus ongi eelkõige ulmežanri teema. Umbes samavõrd markeerib pandeemia ulmelisust nagu kosmos, ehkki teos ei tarvitse olla tulevikuline ega alternatiivreaalne (A. Cuaroni filmi „Gravity” näide – kes ei läheneks sellele kui teadusulmele, kuigi põhimõtteliselt pole seal otseselt ühtki fantastilist kujutlusvõimelist hüpet). Vahekommentaar: kui keegi teeks praegu pandeemiateose, siis on sellele ulmevärvingule lisandunud ootamatult suur annus dokumentaalset või autobiograafilist… Ulme ja autobiograafia, on alles žanrite kooslus! Pöörane ongi just see, et enam pole see mingi pöörasus.

Neid asju meie igapäevaelus, millest raamatu kirjutamine markeeriks teose kohe teadusulmeks, on teisigi ja neid aina lisandub (Jälle vahemärkus: samas, mingi film Bitcoinist ei mõjuks mulle ulmena, vaid pigem mingi majandussulide ja avantüristide loona…)

Ent pandeemia näitas ka, kuidas ühelt poolt on virtuaalreaalne vajalik meie ühiskonna ülalhoidmiseks, teisalt seda, et maailm on kõik läbinisti seotud, füüsiliselt ja jõuliselt. Üks liblikas ei saa tiibu raputada kuskil Amazonase vihmametsas, ilma et keegi Euroopa ärimees seda kuidagi rahaks ei tee. Varem oli see kuidagi implitsiitsem, uus olukord tõi need enesestmõistetavused rohkem nähtavale. (Üks laev jäi kuskil kanalis risti ette teistele laevadele, kohe oli terve maailma kaupade liikumine mõjutatud.)

Samas oli pandeemiaolukord ka täis utoopilist potentsiaali, kuivõrd see sundis muutustele. Mõningais asjus oli see utoopiline mõtlemine ka liiane (mäletan mingit videot, mida FB-s ka jagati, kus mingile lapsele loeti unejutuna lugu pandeemiaajast, kus kõik taipasid, kui tähtis oli kaasinimene, mistõttu muudeti oma senist käitumist ja „hakati headeks”. Juba toona vaadates pani see ebamugavusest nihelema nõnda, nagu sisemus oleks kringliks keerdunud. Inglise keeles cringe.

KÕNEJÕUD

Lisaks on teadusulme tegelikkuse suhtes ka teisiti kõnejõuline. Võib esitada terve loetelu nähtusi, mida “küberpunkulme oli juba paar aastakümmet ette kujutanud, ja mis said „üha enam osakeseks igapäevasest tegelikkusest: digitaalvõrgustikud, virtuaalsed suhtlustehnoloogiad ja esimesed ühismeediaplatvormid; kõrgel tasemel geenitehnoloogia ning inimkeha üha harilikum proteesimine või kosmeetiline kohendamine; tehisintellekti uuringute ja algoritmika plahvatuslik areng; kübersõjapidamise ja küberturbe väljakujunemine; ajaloosündmuste läbinisti vahendatud intiimsus, vaatemänguühiskonna süvenemine ja finantskapitali üha virtuaalsem liikumine.” (273).

Tegelikkus jõudis küberpungile järele. Huvitav, kui lihtne oleks teha filmi, mis oleks pesueht ja žanripuhas küberpunk, aga mis toimub siiski tänapäeval, kuskil suurlinnas. Võib-olla oleks isegi dokumentaal. (Või pole mõtet sellist teost teha, sest tõdemus, et küberpunk-tulevik ongi juba käes, pole õigupoolest värske uudis ühelegi vaatajale?)

Tegelikkus on igati teadusulmeline konkreetsete fenomenide poolest (see ülalesitatud loetelu), aga lisaks ka märksa struktuursemal tasandil. Esiteks, kogu maailmamajandus toimib mingi ebamäärase spekulatsioonisüsteemi põhjal. Rikas polda mitte vara põhjal, vaid mingi keerulise eelduste ja oletuste süsteemi põhjal, vastastikuste lubaduste ja aimamiste rägastiku järgi. Igale „meie maailm on strukturaalselt ulme”-punktile lisab Tomberg, kuidas aitab teadusulme selle asjaoluga kohaneda. Ma teisi punkte välja ei kirjuta (mul pole neisse tarvilikku usku, need mõjuvad veidi kirjandilike või ehk liiga abstraktsetena…), esimese punkti kohta ütleb siiski umbes nõnda: realismil ja teadusulmel on oma sisemine spekulatiivsus, mingi teatav „mis oleks, kui”, mis haakub ka kapitalismi spekulatiivsusega. Teadusulme tarbimine aitab seda spekulatiivsel põhinevat majandusloogikat paremini hoomata.

Teiseks, teadusulme on alati olnud ekstrapolatiivne (oleviku põhjal tulevikku tuletav), aga praeguses maailmas on ekstrapolatiivne ka algoritmipõhine tarbijakujundus. Algoritmid kujundavad seeläbi miljonite hoiakuid, miljoneid isiklikke maailmu. Algoritmid ennustavad inimeste käitumist. Vahemärkus: ent erinevalt Hari Seldoni psühhoajaloo suurte inimmasside ennustatavast tegutsemisloogikast tunduvad algoritmid olevat üsna ennustamatud. Need suunavad inimesi teatava netitarbimise või videotarbimise jäneseurgudesse, mille põhjast avastatakse enda jaoks toimivaid põhjendusi räigelt inimvaenulikuks käitumiseks. Või tahab keegi väita, et tõusev radikalism ja maailmapildiline rahutus on kellelgi meelega kujundatud plaan? Pigem arvaks, et see on õnnetu kaasnähe, mis samas väga ei kõiguta, sest „tühja sest üleilmsest poliitilisest rahutusest, kuni mingil sotsiaalmeediarakendusel on nõksa rohkem kasutajatunde arvel.” Kas üleüldine lisakaootilisus maailmas on eesmärk eneses või lihtsalt majanduslikult kaleda tegutsemisega kaasnev kahju? Lõpp vahemärkusel…

Kolmandaks, teadusulmest ja alternatiivajaloolisusest ja alternatiivsetest tõdedest. Ka alternatiivsed minevikud (korraks tuli näpukas „alternaiivsed”, mis tundus selles kontekstis kuidagi huvitav) on aidanud kõverpeegeldada olevikku. Ent alternatiivsete faktide ajastul kannab hoopis olevik alternatiivsete ajalugude paljusust. Eri inimesed tajuvad olevikku, aga ka minevikunarratiive hoopis teisiti, vastandades senisele kokkulepitud autoriteetsele „ühisele” ajalootajule. See on tõejärgsus, ühtsest tõest loobumine mingi teistmoodi ühtsuse nimel.

Neid nähtusi ja sündmusi hõlmava reaalsuse kujunemisel on määrav roll tehnikal, iseäranis ühismeedial. See on aidanud üha paremini lahutada üksteisest sündmust ja fakti, mingit sündmust ja selle tõsiasju. Sündmust ja tõde sündmuse taga.

STABIILSUS JA AVATUS

Väikestviisi kokkuvõtete aeg – 21. sajandi alguses oli võimatu kujutada usutavat tulevikku (millest oli tingitud ka William Gibsoni pööre realismi – Tombergi monograafiat käima tõuganud tõdemus). Ja Fisher rääkis kapitalistlikust realismist, millele pole võimalik välja mõelda pädevat alternatiivi. Viibime mingis ühiskondlikus, kultuurilises ja ideoloogilises seisakus.

Kas vahepeal on midagi muutunud? Nii ja naa. Jätkuvalt on tegelikkus teadusulmeliselt võõristav. Mõni usutav olevikuteaduse kujutluslik jätkamine on liiga keeruline; „mõned nn kõvateadusulme teravaimad tipud ongi sügava reaalteadusliku ekspertiisiga kirjanikud, kelle teoseid suudavad küllaldase põhjalikkusega lugeda üksnes samaväärse ekspertiisiga lugejad” (278) – iseenesest see lause tundus mulle endale veidi kahtlane, aga sõltub „küllaldasest põhjalikkusest”, mida nõutakse. Enamik lepiksid ju üleüldiselt usutavat pealiskihti omava technobabble’iga. Samas, enamik lepiks ka täiesti ebateadusliku kamarajuraga. Kui tahta, et see oleks päriselt teaduslikult veenev, olekski ehk vaja haruldast pädevust ka lugejal.

Uus küsimus: kas radikaalne erinevus tänapäevaoludest on praegu kergemini kujuteldav kui nullindatel? Mingis mõttes küll. Kui kapitalism ongi ainuvõim ja meie viibime suletud majandusmaailmas, millele allub kõik, siis ometigi on selle kõrvale kerkinud ökoloogilise kriisi tohutu paratamatus, mis sunnib uut laadi ühiselu või kogukondade tekkimist. Ja neid kriise on hiljem lisandunud (Ukraina sõda näiteks), neiski peitub oma lootus mingile muutusele, ehk isegi mingile märgatavale muutusele kapitalismi praeguses vormis.

ÜLEMINEK

Utoopiline realism pole veel kuigi valdav žanrivõimalus. Õieti pole Tomberg kindel, kas leidubki head kolmandat näidet „The Wire’i” ja „Pealinnateaduse triloogia” kõrvale, mis sedavõrd põhjalikult sellega tegeleks. Samas on ikka tunne, et selliste teoste kerkimine või selline utoopiavorm muutus võimalikuks tänu õigetele ajalootingimustele.

Erinevalt varasemast utoopiast (mis oli sisuliselt lihtsalt sümbol ja näidis, mitte realistlik kujutus) peab nüüdisaegne utoopia keskenduma teostatavusele. Igasugune lootus paranemisele peab eelkõige seisnema ühises teostamises. Klassikaline utoopia oli fantastiline saar, mis näitas realistliku „mandri” probleeme. See-eest 21. sajandi alguse utoopiline realism on pigem olnud vastulöök arusaamale, et viibime totaalses ja pidevalt teisenevas olevikus, millest pole pääsu ja mis ei võimalda mingitki tuleviku kujutamist (ei positiivse ega negatiivse). Lahendused peituvad lootuses sellesse, et muutus on võimalik. Lootus peitub igapäevases muutmises.

Kõigele lisaks oleme me sisenemas pretsedenditu muutuse ajastusse – tuumasõja perspektiiv, kliimakriis, tehisintellekti mõjud jne –, mille tõttu ei saa piirduda üksikasjade sujuva reformimisega, vaid mingite revolutsioonilisemate sammude või ettepanekutena (mille näide saab ka olla baassissetulek). Maailm muutub nii kiiresti, et sujuvast korrigeerimisest reformimise teel ei piisa. Kriisid ja kataklüsmid kannustavad utoopilist kujutlust. Sealjuures ärgem loobugem ka klassikalisest utoopiast, see on hea tööriist kujutlusvõime edasiarendamiseks.

ANTI-ANTI-UTOOPIA

Mida teha, kui tegelikkus näib olevat struktuurselt suletud, utoopiad näivad naiivsed, parem ühiskond võimatu? Siis on tähtis olla utoopia vastasuse vastu. „Tuleb utoopiaid lihtsalt (ette) kujutada.” Ja utoopiat võtta kõige laiemas tähenduses – tuleb kujutada ja kujutleda maailmu, mis oleks meie omast piisavalt palju erinevad, et sisendavad meisse lootuse muutuse võimalikkusesse.

SOOV

Kui tulla nüüd pealkirja juurde: „Kuidas täita soovi?” See teadmine poleks üksnes pool võitu - see olekski juba utoopia teostumine. Kuniks utoopia pole teostunud, tuleb „võimalikult järjekindlalt ja leidlikult soovile sõnastusi otsida: ÕNNE KÕIGILE, TASUTA…” (283).

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.