Sügise vinas, siis kui raeplatsil raamatuid põletati, sattusime Tartu peal jõlkudes pikemalt toimetajatööst vestlema. Kõigepealt tunnistasin üles, et mina näiteks panen komasid kuulmise järgi. Pärast mõnd jooki, mis keha seest soojaks ja usutlusobjekte jutukamaks muudavad, tegin Katile ettepaneku arutelu kirjalikult jätkata ja Reaktoris teistele ka näidata.
Alustame sellest, et toimetamise ühisnimetaja alla koondub terve hunnik erinevaid töid, mida üldse ei pruugi (ega peagi) tegema üks inimene, vähemalt mitte korraga. Räägi, mida sa täpsemalt teed, kui sa teksti toimetad.
Jah, ideaalis oleks keeletoimetaja, sisutoimetaja, korrektor ja küljendaja, aga ulmes on see ulme.
Ma esimesel tiirul teen komad, käänded, kokku-lahkud, sõnakordused, klišeed (nt viperusteta kulgevad tagasiteed, head-paremat täis lauad, ojadena voolavad pisarad, jänni ja kimpu jäämised, ninanipsu mängimised). Siis saadan teksti träkkide ja kommidega tagasi autorile või tõlkijale, kes vaatab selle üle ja saadab uuesti mulle tagasi. Kuna teisel tiirul on mul juba puhtam tervikpilt ja ka autori vastused (ja meelestatus) mu kommidele, saab keskenduda rohkem sisule.
On ka autoreid, kelle tekstis on nii vähe parandada, et teise tiiru loen ära ja kui midagi enamat ei leia, ongi valmis. Nende tekstidega on aga see häda, et tähelepanu kipub hajuma, kuna õigekiri ja sõnavara ja lauseehitus on nii korralikud. Jälle jama, eks ole. (Toimetusele on need ladusa teksti autorid teada – susi neid ärgu võtku.)
Missugune töölõik on su enda lemmik? Mida teed pigem pika hambaga?
Parim on see teine, kui mudru on juba ära parandatud ja saab sisule keskenduda, lauseid sujuvamaks teha ja üleminekuid siluda, ebaloogilisusi loogiliseks teha – no kui kellelgi on vasak käsi puruks lastud, aga siis haarab sellega relva, või kui Eestis paistab jõulu ajal pärast õhtusööki päike, või kui keegi võtab pimedas paljakäsi kotist rästikuid, ilma et ise hammustada saaks. On olnud ka istunuid, kes siis (üle)järgmises lauses istet võtavad, ja süstikusse sisenenud inimesi, kes siis järgmise peatüki alguses süstikusse sisenevad, ning on ette tulnud ka ringjaid sõõre, kuldseid smaragde, tagasi naasmisi, ümaraid kaari, sügavust omavaid hääli.
Pidevat ohkamist, suunduma asumist, kulmukortsutamist, nõusolevalt noogutamist, teada tahtes küsimist (nt „„Mis su nimi on?“ küsis ta tema nime teada tahtes.“) jms üritan ka tagasi tõmmata, aga kui autor tahab, siis jääb muidugi sisse.
Selle kõik märgin kommentaaridega ära, miks ma mingit varianti pakun või autoril või tõlkijal midagi paremat nuputada palun. Muidugi leiab ka seal veel näpukaid.
Ja kolmas tiir on siis põhimõtteliselt puhtandi lugemine, aga ka seal võib veel igasugu imelikke asju leida, mille peale enne ei tulnudki.
Küljendust loen pikema hambaga, kuna minu jaoks on raamat valmis. Aga samas tabab silm PDF-is asju, mida Wordis ei näe. Nii et see hammas on suhteliselt lühike.
Kui palju sa ise valida saad, mida töösse võtta? (Nii tõlkimise kui toimetamise puhul.)
Tõlkijana saan uutele klientidele kohe öelda, et ma meditsiini, tehnikat ja ehitust ei tõlgi, vanad kliendid juba teavad, et minu lemmikud on juuratekstid, kindlustus, finants. Ja supakad.
Keeldunud olen vaktsiinivastaste, hasartmängusaitide ja MMS-i propageerijate tekstide tõlkimisest. Ja näiteks Evale just hiljuti ütlesin ära mingi ulmetõlke, milles oli liiga palju tehnoloogiat – ma oleks pidanud kõikseeaeg Atsi ja spetsialiste tülitama.
Samas see spetsialistide käest küsimine on väga lahe. Näiteks kui „Mõrtsukbotti“ toimetades ajasin taga mingi geoloogide puuri vastet – mis on seal suht oluline, kuna sellega köetakse ikka kerre ja surnuks –, siis võtsin ühendust ühe oma kliendifirmaga, mis tegeleb radioaktiivsete jäätmete matmisega ja millel on oma geoloog. Samal ajal saatsin sama küsimuse FB kaudu tuttava tuttavale geoloogile. Ja mis selgus – mõlemat kanalit pidi jõudsin sama isikuni, kes on siis meil Eestis see ekspert, kelle juurde suunatakse, meie The Geoloog. Sain temalt selle riistapuu nimetuse.
Toimetajana ma olen seni kõik tööd vastu võtnud ja enamasti autorite ja tõlkijatega hästi klappinud. Aga on olnud ka paar autorit, keda ma vast enam ei toimeta, kuna nende reaktsioon toimetamisele oli solvumine – kuigi ma ütlesin kohe alguses oma mantra, et kui ei ole otsene viga, vaidle vabalt vastu. Ma sestsaadik kardan igat uut autorit.
Aga päris nii ka ei saa, et toimetaja peab käima kikivarvul – ent õnneks enamik toimetatavaid seda ei ootagi. Ma ise näiteks kindlasti mitte: ma annan oma toimetajatele – Dan O’Connell ja Katrin Kern – kirved kätte. Kuigi nad eriti ei kasuta neid – meil on klapp vist nii hea, et ma teen juba enne enesekriitilise töö ära ja siis saadan teksti neile. Muidugi on nad pakkunud ka väga häid parandusi. Ma armastan oma toimetajaid.
Ikka satub töölauale tekste, mis kuidagi rõõmu ei too. Kuidas sa sellisele materjalile lähened, nii et töö ikka tehtud saaks, aga et hing ka sees väga ei karjuks?
Tõlkimisel on olnud surmigavaid üdini kantseliitlikke tekste, näiteks üks projektibüroo toodetud Viimsi jäätmemajandusprojekti aruanne, kus päris ausalt oligi „järelkontrollide elluviimise korrektse sooritamise teostamisi“. See oli võimas, seal pidi laused kõigepealt peas normaalsesse eesti keelde panema, et üldse tõlkida saaks.
Hiljuti oli mul esimene masintõlke toimetamise töö. Teksti sisu oli intervjuud ametnikega asutustevahelise koostöö teemal. Juba kõlab põnevalt, eks. Tundus, et tehisarul oli ka igav hakanud, kuna ta oli suvalistesse kohtadesse asju juurde luuletanud ja mujalt jälle teksti välja jätnud, nii et jube näpuga järje ajamine, ma oleks ise tõlkides rutem saanud.
Hoopis teistsuguse mitterõõmu külje pealt on jällegi igaveseks meelde jäänud Werner Herzogi „Vaikuse ja pimeduse maa“ (1971), mis on dokk pimekurtidest. Väga valus film, nutsin ja tõlkisin.
Nimeta nii tõlkimisel kui ka toimetamisel mõni hea töötav lahendus, mida soovid, et rohkem rakendataks.
Toimetamisel tahaks, et autorid liigendaks teksti või vähemalt lõigutaks või vähemalt kasutaks korralikku reavahetust. Mul on raske teksti toimetada – ja lugejal ka lugeda –, kui see on kõik üks massiiv.
Ja kui ma pean kõigepealt selle tekstimassiivi lõikudeks tegema, aga autor on kasutanud pehmet reavahetust (shift-enter – miks?! mispärast?!), siis ma ei saa seda teha kogu teksti valides, vaid pean kõik lõigud eraldi läbi käima. See ei ole tegelikult minu töö. Nii rõõmustavad on need autorid, kes oma teksti liigendavad, ma armastan neid.
Nimeta nii tõlkimisel kui ka toimetamisel mõni tekstis tehtud viga, mis aastaid hiljem kripeldab.
„Pöidlaküüdi reisijuhis“ parandasime nüüd koos imelise toimetaja Katrin Kerniga – kes on samuti ulmealdis – mu noore ja lollina tehtud vead (nt kuldlehed = lehtkuld), mille tegelikult oleks juba toonane toimetaja pidanud välja rookima, sest noor ja loll olin mina, mitte too staažikas toimetaja. Nii et need asjad nüüd enam ei kripelda.
Seal oli ka näiteks koht, kus pardaarvuti kukub ähvardava huku ootuses laulma. Ja kuna ei mina ega toimetaja poleks saanud toona (ca 1995) välja uurida, et see on Liverpooli jalkaklubi pateetiline hümn, läks sinna „Pistoda laul“. Mulle see ei istunud ja nüüd on see ka parandatud. Kuigi keegi hiljuti ütles, et talle just see vana valik meeldis.
Ja tore näide on üks Maanteeameti aastaraamat, mida tõlkides olin kogemata teinud Pedja jõe silla 68 km pikkuseks – pidage seda siis meeles, kui sealt läbi sõidate, et sihuke uhke sild. See peaks siiani kuskil nende aastaraamatus üleval olema. See ei ole tegelikult kunagi kripeldanud, sest ilmselgelt ei ole seda väärt aastaraamatut mitte keegi peale minu lugenud ega ei loe ka.
Näide teise tiiru kommentaaridest ja koostööst
Lähme nüüd tundlike teemade juurde ehk hakkame ulmetekstide toimetamisest rääkima.
Kui kaua sa seda tööd teinud oled?
Ma millalgi, vist aastal 2019, kurtsin Eesti ulme FB-lehel, et kõik eestikeelsed ulmeraamatud, mida ma olin too aasta lugenud, olid toimetamata. Varsti pärast seda tuligi Kalmsten rääkima, et paranda siis pindu silmas, toimeta mu jutt, teen sulle õlle välja (mu meelest ei ole seda õlut mulle välja tehtud, Kalmsten?).
Ja siis tuli Meelis Estconil oma raamatuga juba tasu eest ja siis Eva tõlgete ja eestikeelsete autoritega. Ja siis tulid Joel ja Mahkra ja Loolaid, ja sinna vahele Fantaasia tõlgete toimetamine ja eri autorite kogumikud.
Toimetanud olin ma muidu ka juba varem, aga peamiselt ingliskeelseid tekste.
Mis on selle aja jooksul tekkinud tähelepanekud-trendid? Tüüpvead ja tüüpolukorrad, mis on paremaks läinud, mis hullemaks, mida tahaks kirjutajatele õpikusse raiuda?
Üsna levinud asi on tarbetu logistika. „Ukse juurde jõudnud, mees avas selle“ – no miks mitte lihtsalt öelda, et „jõudis ukse juurde ja avas selle“ või lihtsalt „avas ukse“, sest siis on ju juba ilmselge, et ta on jõudnud ukseni? Kõige valusam on seni olnud „ukse juurde jõudnud mees avas selle“ – st milline mees, ja siis muutub ka segaseks, mis oli see „see“, mille ukse-juurde-jõudnud-mees avas.
Kirjutajatele soovitan alati head näitelauset: „Aknast välja vaadates jäi koer auto alla“. No kui tekstis seisab, et läbi põõsaste ukerdades muutuvad mäed kõrgemaks või sisenedes hakkab päike kõvemini paistma või seda kuuldes hiilib jahedus jälle ligi. Seda on muidugi huvitav ette kujutada ja see võib ulmes isegi võimalik olla, aga noh, eks ole.
Mis on eritingimused või -tegurid või spetsiifikad ulmetekstide toimetamisel? Mis teeb ulmetekstide toimetamise eriliseks?
Ulmefännina ma vist ei taju neid spetsiifikaid nii väga, sest igasugused huvitavad uudsed vidinad ja terminid on ulmetekstides ju tavalised. Lihtsalt tuleb autoriga kaasa töötada, tunnetada tema teksti stiili ja sõnavara ja arutada uusi sõnu ja termineid. Mõnikord ise ka pakun, et kuule, kas paneks selle nii, sest see sobiks su teksti stiiliga hästi.
Kas täheldad mingeid tendentse ka nt alamžanride kaupa? Noh näiteks, et teadusulmes kipuvad laused pikaks või võluvikus lähevad terminid lappama või…
Ei, see on pigem autoriti erinev. Mõni kirjutab hästi lihtsate lausetega, aga teine loob ilusaid rind- ja põimlausete lõike (see on kahetsusväärselt harv!), mille vahel on ka lihtlaused kaunid. Sagedamini on lappama läinud koha- ja isikunimed või distantsid ja ajavahemikud, need saab tavaliselt teisel tiirul kätte.
Missugused on toimetaja õudusunenäod?
Kui ma õhtul vahetult enne magamaminekut mingit teksti toimetan või tõlgin, näen unes lauseid, kus sõnajärg on vale, ja kui ma üritan sõnu õigesse järjekorda vedada, siis nad hüppavad tagasi valesse kohta. See on täiesti kohutav, muudkui paned need õigesti ja siis nad on veel valemini. Ja muudkui kordub, hommikuni. Enamasti aitab, kui toimetamise/tõlkimise ja magamamineku vahele jääb ports kassi- või ehitusvideoid.
Missuguse heakskiidetud kirjanormi tahaksid parema meelega kuu peale kupatada?
Võrdlustarindi öeldisverbi reegel komakasutuse kohta. Näiteks: „Meil on rohkem küsimusi, kui on vastuseid“ või „Raamatuid on rohkem, kui on vaba põrandapinda“. See koma ju tekitab segaduse, et kas siis, kui on vastuseid, on rohkem küsimusi, ja kas vaba põrandapinna olemasolu tõttu on rohkem raamatuid, eks. Ühe tõlkeraamatu tegime tõlkijaga kokkuleppel nii, et eirasime seda lolli reeglit. See oli väga tore. Aitäh, Kirotar!
Missugust unustatud võtet või normi tahaksid rohkem kasutusel näha?
Üha enam inimesi paistab kartvat lühikest mitmuse osastavat, nii et panevad „teadmiseid“, „kogemuseid”, „oskuseid“ (teadmisi, kogemusi, oskusi) – ei oskagi öelda, kas seda kardetakse rumalusest või ettevaatlikkusest. Eesti keel on nii lahe just oma elegantsuse poolest, näiteks inglise keelest eesti keelde tõlgitud tekst on üsna palju lühem suuresti tänu sellele, et meil on käänded ja lühemad vormid.
Toimetaja ja autori kommunikatsioonist, ohuolukorrad, hädaorud, hästi läinud asjad (hästi avatud küsimus rohke heietamisvõimalusega).
Kui ma näiteks saatsin Meelisele tema esimese toimetuse, kus olid sees minu kommid stiilis „sest et seda käänatakse nii“ või „sest et muidu on lausel teine tähendus“, siis Meelis vastas e-kirjas, et ei hakka retoorilistele küsimustele vastama. Mille peale ma muidugi ehmusin. Aga kui ma talle ütlesin, et ei, see on minu selgitus, vaidle vabalt vastu, siis ta sai pihta, et ma ei tee mingit passiiv-agressiivset värki, et ongi ettepanekud – sestsaadik on koostöö sujunud väga hästi.
Kui mul endal ühe kliendist tõlkebüroo tavatoimetajad olid mingil suvel puhkusel ja asendustoimetaja märkis ühe minu tõlke kohta, et „tõlkija võiks oma sõnavarast kaotada sõna „vastavalt““, siis oli küll johhaidii-hetk. No paljudel on sõnakiikse: näiteks ei meeldi mõnele lühike ülivõrre, mõnele sõna „tolle“ või „viivuks“, mulle endale ei istu „väisamine“ ja lambikalt umbisikulisse viskamine, nii et mine sa võta kinni. Igatahes ma ei ole kaotanud seda sõna oma sõnavarast ja soovitan ka autoritel ja tõlkijatel alati vaadata toimetaja ettepanekuid kriitilise pilguga.
Üks hiljutine hädaoruohuolukord oli siis, kui ühe eesti raamatu aasta raamatu ingliskeelse tõlke korrektuuri lugedes märkasin, et inglikskeelses tõlkes on hästi palju vigu ja väljajätteid (no näiteks, et algtekstis soputas vares solvunult tiibu ja siis lendas ära, aga tõlkes lihtsalt lendas ära) – kõvasti rohkem kui küljendaja peaks sisse kandma –, siis helistasin selle raamatuprojekti juhile, kuna raamat oli ju juba korrektuuri etapis ja kohe trükki minemas, et mis ma teen, üsna paanika. Tegime nii, et projektijuht saatis mulle Wordi-failid, ma viisin sinna kõik parandused sisse ja küljendaja tõmbas need uuesti küljendusse.
Toimetamis- ja tõlkepähklid – kuidas neid lahendad?
Pähkleid nagu ei oskagi kohe öelda. Olen autoritele pakkunud küll mingeid asju, et jäta see sõna välja või pane see sõna juurde, siis on mõjuvam. Näiteks Kristi Reiselile pakkusin ühe jutu lõppu väikse sõnaasenduse, mis mu meelest kandis jutu õhustikku, ja Kristi oli sellega rõõmsasti nõus ja mina olin nii häpi, et tabasin ta biiti ja ta omakorda tabas minu kui lugeja biiti. Ja hiljuti just lahendasin (kolmandal tiirul) mingi peatükkidevahelise korduse Meelise tekstis, see oli ka väga rahuldustpakkuv.
Praegu tõlgin ühte suurt sünkmusta ja seal on nii palju kohanimesid ja rahvaste ja sündmuste ja ajastute ja liikide nimetusi, et pea käib ringi, kuidas need maakeeles hästi oleks. Õnneks on mul taga toimetaja Katrin Kern, kellega me saame need asjad paika.
