Kõigepealt peame ära märkima, et september on sinu sünnipäevakuu ja juba oktoobris täitub ka Reaktoril 15 tegutsemisaastat. Soovime õnne ja uurime, missugused on sinu kokkupuuted peatse juubilariga?
Reaktorist kuulsin esimest korda juba enne selle ilmuma hakkamist – 2011. aasta septembrist on jäänud meelde vestluskild, kus Joel teatas mulle, et teevad Mandiga oma veebipõhise ulmeajakirja.
Hilisematel aastatel sai Reaktorisse veidi kaastöid tehtud, muuhulgas ka mõned lood tõlgitud. 2019. aasta sügisel, kui mul oli erinevatel põhjustel palju vaba aega, ühinesin keeletoimetajana Reaktori toimetusega.
Pikaajaline ulmetarvitamine paneb küllap märkama mustreid ja annab tarbitava kohta statistilise suurpildi. Mida su kogemus ütleb, kuidas on kodumaine (ja miks mitte ka välismaine) kirjasõnas ulme muutunud?
Võrreldes ajaga, kui ma eesti ulmejutte esmakordselt lugema hakkasin (üheksakümnendate lõpus) on kodumaine ulme muutunud professionaalsemaks ja seda ka kirjutatakse kõvasti rohkem.
Välismaise kohta on üsna raske hinnangut anda, sest nt viimase kümne aasta jooksul inglise keeles kirjutatud ulmet olen ma üsna vähe lugenud, rohkem loen vanemaid tekste.
Oled usin lugemispäeviku/hindamispäeviku pidaja, oma blogis ja Ulmekirjanduse Baasis. Mis sind muljeid jagama innustab? Tahtmine loetut endale meelespeaks märkida, teistele teoseid soovitada või nende eest hoiatada, või ehk hoopis üleskutse diskussioonile?
Mulle meeldib oma lugemistest mingi jälg järele jätta. Ulmefännile on see kasulik, jätab temast huvitavama mulje ja kellelgi ei teki kahtlust, et ehk käib ta lihtsalt ulmikute seltsis õlut joomas ja polegi tegelikult suurt midagi lugenud. Samuti on Baasi hindelised arvustused abiks hiljem Stalkerit hääletades (et mis loole mitu punkti anda).
Noh, ja umbkaudu kahekümne aasta eest virisesid mõned ulme-isakesed, et mu arvustused on kehvad ja ma ikka üldse ei tohiks arvustada. See pani mind lausa kiusu pärast süstemaatiliselt arvustusi kirjutama.
Kas on teemasid, mille puhul ootad pikisilmi head raamatut, sest kindlasti leidub kunagi autor, kes selle ära kirjutab? Või oskad juba soovitada midagi sellist, mis ilmus ja žanri n.ö. ära lahendas?
Eesti ajalugu pakuks rohkelt ainest alternatiivajalooliste teoste tarvis, paljud Eesti ajalooga seotud teemad on endiselt ära kasutamata.
Et mingi teema oleks lõplikult „ära lahendatud“, seda ma öelda ei oskaks.
Sa oled juba päris kaua Reaktori tekste „komatanud” – meenuta, mis olid kõige esimesed?
(Vaatab Reaktori arhiivist…) 2019. aasta novembrikuus ma Reaktoriga ühinesin, nii et selle numbri tekstid peavad need olema. Reidar Andresoni intervjuu Alastair Reynoldsiga oli üks neist esimestest, seda mäletan. Algul toimetasin ainult artikleid, hiljem söandasin ka jutud ette võtta.
Missuguseid tähelepanekuid on aastate jooksul tekstide kohta kogunenud? Mida tahaksid kaastööde saatjatele soovitada?
Kui osataks kasutada eesti keele moodi jutumärke (all-ülal, mitte ülal-ülal nagu inglise keeles), võtaks see kohe toimetamistööd vähemaks.
Ja nüüd on sinu vastutusel hoopis teistlaadi toimetajatöö. Kuidas see juhtus ja mida sa peatoimetajana kõige rohkem teed?
Pärast eelmise aasta augustinumbri ilmumist pani Manfred Kalmsten peatoimetaja ameti maha ja oli uut peatoimetajat vaja. Küsisin Reaktori peakanalis, et millised on peatoimetaja kohustused, mille peale läks kohe jutt lahti, et toetatakse minu kandidatuuri. Algselt oli kokkulepe, et Tanel Rõigas aitab mind toimetamise juures, hiljem on suurt abi olnud ka toimetusega taasühinenud Laura Loolaidist.
Peatoimetajana jälgin ma igapäevasel toimetuse kirjakasti, kirjutan ulmkonnakroonikat ja peatoimetaja veergu ning otsustan ka kaanekirjade üle. Taneli ja Laura abi pole võimalik üle hinnata, ilma nendeta ei saaks ma ilmselt midagi tehtud, nii et tunnen end tihti pigem ajakirja sümboolse käilakujuna.
Mäletan omaenda kimbatust olukorras, kus teise ala toimetaja tahtis minu ulmeteksti aina korrektseks nudida, miskäigus oleks ära kadunud kõva annus tegelase häält ja üleüldse ilukirjanduslikkust. Mis on sinu arvates eritingimused või spetsiifikad ulmetekstide toimetamisel? Mis teeb ulmetekstide toimetamise eriliseks?
Toimetaja peab aru saama, et lood kirjeldavad ulmelist maailma ja seal võib esineda autori loodud uudissõnu, mida ta ei peaks „õigeks“ parandada püüdma.
Mille poolest erinevad alamžanride toimetamismured? (Nt. kas teadusulmes kipuvad laused pikaks, võluvikus lähevad terminid lappama…)
Pole selliseid eraldi muresid täheldanud.
Aga tõlkemured?
Minu meelest teadusulme on neist kolmest tõlkimiseks kõige keerulisem, nt küberpunki ma eriti ei tahagi tõlkida, sest arusaamatut tehnomula on kohutavalt palju.
Väljaspool Reaktorit tegeledki rohkem tõlkimisega. Räägi meile mõnest meeldejäänud tekstist.
Võib-olla Stanley G. Weinbaumi kogumik „Planetaarsed lood“ – seal oli igasuguseid huvitavaid tulnuklikke eluvorme, kellele oli tore eestikeelseid nimevasteid leiutada nagu näppurid ja tainapotid.
Välkvoor:
Missuguse heakskiidetud kirjanormi tahaksid parema meelega kuu peale kupatada?
Ei tule nagu ette.
Missugust unustatud võtet või normi tahaksid rohkem kasutusel näha?
Sedagi ei oska öelda.
Nimeta (nii tõlkimisel kui toimetamisel) mõni hea töötav lahendus, mida soovid, et rohkem rakendataks?
Tõlkijad võiksid natuke rohkem uurida seda, kuidas mingeid asju eesti keeles täpselt nimetatakse või mida mingi sõna ülepea tähendab. Noh, et näiteks Dome of the Rock ei tõlgitaks automaatselt „Kaljutoomkirikuks“, sest tegelikult tähendab see hoopis Kaljumošee kuplit. Ehk siis natuke rohkem võiks tõlgitavates tekstides käsitletud teemadesse süveneda.
Kui saaksid meie praeguses avalikus keelekasutuses ühte asja muuta (ainult ühte!), siis mis see oleks?
Midagi ei muudaks vist.
Sinu kui toimetaja õudusunenäod?
Keeletoimetamine on minu meelest niivõrd lihtne tegevus, et mingeid õudusunenägusid sellest väga näha ei saa. Ainus raskem asi on mitmete komadega pikad laused, nende puhul peab tihti grammatikareegleid spetsiaalselt üle lugema.
Too mõni näide toimetamis/tõlkepähklist, millele veel aastaid hiljem mõtled.
2012. aastal tõlkisin Reaktori jaoks eesti keelde Philip Francis Nowlani loo „Armaggedon 2419 AD“ (1928). Selles loos oli kirjeldatud tuleviku õhusõidukeid ja see sisaldas mingeid tsepeliinide osade termineid, mille eestikeelseid vasteid oli võrgust võimatu leida. Abi sain tookord vanatehnikahuviliselt Osvald Sooblilt.
