Ma ise olin mitu aastat Reaktorist täitsa eemal ja ei tea nüüd enam pooli asju, Räägi, kuidas sa siia sattusid ja mis töid sa siin teed?
Et ausalt ära rääkida kõik, nagu oli, tuleb alustada sellest, kui saatsin jutuvõistlusele loo. Selgus, et võistluse kontekstis konkurentsivõime pole suurem asi, "Reaktor" aga tundis huvi. Mõte kusagil avaldada kõlas vähemasti provotseerivalt.
Kirjutamise alatine probleem on tahtmatu plagiaat. Üsna lootusetu on kõigega kursis olla, mida avaldatud. Küllalt sageli juhtub, et endale suurepärasena tunduv idee on kellegi teise poolt juba põhjalikult ja paremini lahti kirjutatud. Ämbrisseastumist saab mõnevõrra vältida näiteks... lugedes. Kodumaise ulme tendentside-teemadega jälle järjele viimise käigus leidsin "Reaktorist" mõnegi autori, kelle tükid väga meeldisid. Sisemine keelenorija aga surkis: saaks ehk vormistuslikult-keeleliselt parem, kui keegi konarustele tähelepanu juhiks? Nii-öelda järgisin üleskutset esilehel "saab kaasa aidata igaüks!"
Toimetan tekste, suhtlen autoritega ja tülitan ulmeteemadesse haakivaid tegijaid. Siinkohal on hea võimalus jällegi kõigi käest vabandust paluda, keda pöördumistega "aga midagi "Reaktorisse"?" olen rohkem või vähem ära tüüdanud. Mõneti ekspluateerin oma naiivset uudishimu, "kuidas ulmemoos ikkagi ulmekommi sisse saab", paremal juhul leiavad küsitud aega ja saabki artikli.
Ja mida sa “tsiviilis” teed?
Laias plaanis - IT-d. Linuxikallakuga. Inimese ja masina suhted on huvitavad, moodsas maailmas üha põnevamaks lähevad. IT-s kohati leiab elegantsi, lahendusi, mis panevad "Ahaa!" ütlema. Neid ise läbi mängida ja maailmale kasulikult rakendada on jõukohane ka siis, kui pole IT-teadur. Kusagil teises servas on Korporatiiv-IT, sooviga kasumit või kontrolli optimeerida. Kui laveerida põneva ja raha-ka-antakse IT vahel, võib isegi juhtuda, et korraga on huvitav ja leib ka laual.
Saan aru, et sul on korralik pagas tõlkimist-toimetamist ette näidata. Räägi lähemalt.
Mingi pagas on, ametlik osa pigem tagasihoidlik - see, mis veebiotsingus silma ka paistab. Väga ei pretendeerigi, et tööd-tegemised ilmtingimata äramainitud saaksid. Kui olemine liiga tehniliseks või korporatiivseks läheb, tasub vaikselt kultuuri panustada, saab parema enesetunde.
Suurema põntsu minu tõlketahtmisele pani kunagi neiu Catherine Banner, nii et servapidi on tõlkimise-toimetamise mõnu või viletsus suuresti kinni autoris. On tükke, millest juba alguses tead: siit tuleb midagi head, hõõrud käsi kokku ja nendid, et äkki läheb sinu tööst veel paremaks. Tuleb ette autoreid, kelles on potensiaali, tasub otsida.
Kui võrdled oma töökogemust “tavateksti” ja ulmeteksti vallas, siis mis erisused pähe tulevad? Missugust erihoolt või ettevaatusabinõusid ulmetekst nõuab?
Olmekirjanduses kohtab märkimisväärselt harvemini "Nii see küll ei käi!" kohti. Laias plaanis jaguneb ulme "peaaegu nagu päris" ja "aga meeldiks, kui oleks nii" suundumusteks. Viimaste hulka kuulub näiteks klassikaline Star Wars näide: Lucasele lihtsalt meeldis mõte, et kosmoses vaakumis võiks levida heli, mõeldud-tehtud. Kui pretendeerida aga-nii-võikski-olla, tekivad jalamaid suuremad nõuded, lugemisel omakorda kahtlused: äkki hoopis olen ise loll, et mõni lahendus logisevat tundub? Egas midagi, Wikipedia lahti ja google otsing kõrvale. Kui palju seal Marsil siis ikkagi liivatorme esineb, kui kõrgele mõju ulatub, kas kosmoselaev hõredas atmosfääris saab planeerida... Võib-olla haritumad inimesed teavad peast, ise pean otsima. Osalt on ulme toimetamine detektiivitöö. Kas autor kogemata ei mõelnud näiteks sellele, et kolm korda Maast suuremal planeedil on kaalukalt suurem gravitatsioon või on kusagil hilisemas tekstis vastuolu lahti seletatud? Ühtlasi peab natuke aru pidama, kas mõne silmatorkava füüsikaprobleemi lahendamine teisest kohast tükki ära ei hammusta.
Komasid ja lausestust on ulmes korrigeerida üsna sama.
Ulme erilisus võib üle võlli ka minna. Näiteks Vance'i "Draakonite isandaid" poleks ise tõlkida võtta julenud. Kõik need konstrueeritud lohed. Tulemus aga meeldis väga, tubli töö!
Olen näinud, kuidas sul mingite keeleliste lahenduste peale silm tõmblema hakkab. Tood ehk mõned värvikad näited?
Asesõnade üleküllus ajab tavaliselt hulluks, tekitab väikeseid komplekse ka - äkki korralikud inimesed saavad viimseni aru ja peavad õigekski, et "Ta võttis selle sealt ja viskas sinna." Misasja te norite, selgelt ju see ei saanud see teine olla, ja sinna oli enesestmõistetavalt seal!
Teine lemmik on astmeline lause a-la "See oli sellest, et ta polnud veel avanud purki, milles oli vesi, mis loksus maha, kus loik laienes ja värvus punaseks, mis on ähvardav toon." Üsna veendunult arvan, et "See oli" algav lause on üldse kahtlane ja pigem kiirustamise tunnus. Aega ju kõigil vähe, joon alla ja minema, lihtminevik on asesõnadega kah tehniliselt korrektne.
Kui palju konarust oled valmis tekstile sisukuse nimel andestama?
Oi, päris palju! Selleks ongi toimetajad, et konarustele tähelepanu juhtida. Lisaks on konarused, mis ehk peavadki teksti poeetiliseks tegema. Kui loen näiteks: "näol mõtlik ilme tuhande tedretähni keskel" ... nojah, jään mõttesse, kas näost saab ainult keskkoht ilmet kanda ja mis ilme on tuhande tedretähni serva pool. Ehkki fraasil pole ju silmatorkavalt häda midagi.
Kus jookseb sinu jaoks elava keele arengu ja vigase keele piir?
Pagan seda teab. Kirjutan vahel kommentaari "kas keeleloome?" - vihjeks, et ega korrektne pole, võimatu ka mitte. Keel peab muutuma, loomuomane. Samas on eksperimente, mis annavad eksitava tulemuse. Loen ja lihtsalt ei saa aru. Nii et akadeemilist piiri ei oska kuidagi vedada, vahel üks või teine tundub eputamisena. Praktiline on ehk testlugejate kvoorum kokku panna, kui enamik arvab, et liigne loomingulisus või vale tunne, tasub vähemaks võtta?
Sa kirjutad ise ka ulmejutte. Kui hästi sinu autori- ja toimetajapool omavahel läbi saavad? Kuidas neid lepitad? Kas on mõni tüüpviga, mida sa kirjutades teed (ja tead, et teed), aga lugedes ise üles ei leia?
Kõik autorid tunduvad oma tekstide suhtes kanapimedusega löödud, loomulikult mina ka. Toimetajapool nagu ikka pole rahul ja kirjutaks kõik varemtehtu korrektsemaks. Vahel tuleb ette, et vaatan miskipärast kunagi ammu kirjutatut - ja parandangi ja salvestan, ehkki pole plaanis kuhugi esitada. Artiklit kirjutades tikuvad tüüpveana liigsed metafoorid kallale, isegi ettevaatlikult lipsavad tööalastesse e-mailidesse.
Ja kirjutaja-toimetaja pooltest veel - kas su enda tekstile on tehtud mõni parandus, millega ise üldse nõus ei ole?
Lemmiklugu: andsin tõlke üle, autori tegelane arvas, et ta "ei peaks sööstma võitlema nagu õilis jedi." Toimetaja saatis kontrolliks tagasi, oli jedi rõõmsasti jeti-ks parandanud. Parandasin tagasi. Saatsin kirjastusele. Oh rõõmu, kui avastasin, et trükivariandis oli jällegi õilsaks saanud üks teatav karvane lumeinimene.
Mida paned tähele ulme lugejana? Kui palju (kui üldse) suudad toimetaja-aju lugejana välja lülitada?
Kui süžee on piisavalt põnev, kaasakiskuv - saab välja lülitada suurema osa pisivigu. "See oli sellest, et" välja ei lülitu. Toimetajarežiim on mõnevõrra põhjalikum, otsib sõnastuse tähendusele alternatiivseid tõlgendusi, sunnib muidu arusaadavat ikkagi üle lugema. Kõige nörritavam on kehv tõlge, mis aimatavalt head sisu hakkab rikkuma. Võlub tagaplaanilt toimetaja-režiimi esile ja hakkab segama. Tahaks teada küll, kas nad lõpuks abielluvad, aga pöörad hoopis tähelepanu, et "virutas õlleklaasi vastu letti, nii et õlu läigatas üle serva", er, misasja, oeh, tõlkija on õllekapa õlleklaasiks teinud ja _toimetaja_ va vasikas pole sellele tähelepanu juhtinud...
Kuivõrd erinevana tunnetad "korralikult kirjastatud" ulmet võrreldes sellega, mis me Reaktorisse üles paneme?
Ühtpidi - ega ei tahaks teha kirjatehnikas väga suuri allahindlusi lihtsalt seepärast, et "Me oleme veebiväljaanne ja pole paberil". Teisalt - eks "Reaktor" mõneti leebem on. Väikesed hirmud on ka, et äkki solvad head inimest või norid niisama, eriti kui mõnda pealtnäha soliidsemat allikat võrrelda, kohati tundub, et toimetajaid on väheks jäänud ja autorid kah veidi randme lõdvemaks lasknud.
Välkvastuste voor
Missuguse heakskiidetud kirjanormi tahaksid parema meelega kuu peale kupatada?
IT-s on neid küll ja rohkem. Misasja me seal taristus siis taristame ka?
Missugust unustatud võtet või normi tahaksid rohkem kasutusel näha?
Aaviku pakett on oskuslikul kasutamisel üsna äge, ehkki tegelikult seda üldtunnustatud kirjakeelde ei tahaks, samas lähtus ta suuresti tol ajal rohkem levinud murretest ja kohati võib murdekeelega segi ajada.
Nimeta (nii tõlkimisel kui toimetamisel) mõni hea töötav lahendus, mida soovid, et rohkem rakendataks?
Töötav lahendus on, paraku hapud viinamarjad: kui meenutada, kui kaua aega võis nt. Vladimir Beekman raamatu peale kulutada, et tõlgitud saaks. Mnjah.
Kui saaksid meie praeguses avalikus keelekasutuses ühte asja muuta (ainult ühte!), siis mis see oleks?
Viskaks russismid, eriti need, mis originaalkeeles on kurjalt ropud, välja. (On ju üks asi (muie)?) Tõsi, asenduvad vaikselt, kuid kindlalt üsna omasoodu anglitsismidega .
Sinu kui toimetaja õudusunenäod?
Kuri saatus, mille tulemusel naistekaid ja metsikuid roose ainsa rahateenimisallikana peaks päevast päeva toimetama.
Too mõni näide toimetamis-/tõlkepähklist, millele veel aastaid hiljem mõtled.
Kunagi lubasin kergekäeliselt Ats Millerile Jeshkovi "Viimase sõrmusekandja" ära tõlkida. Mõeldud-tehtud, hakkasin aga pihta - siis selgus, et koloriidi huvides on seal kaaluka tähtsusega ork, kes räägib vene sõjaväeslängi, sõdur, nagu ta on. Mitte üks-ühele, vaid kenasti "Sõrmuste isanda" kontekstis ja seostega. Nuputasin, ei tule ja ei tulegi. Tuhlasin internetis, liigutasin kõrvu - polnud kuulda. Jõudsin järeldusele, et ega vist olegi eesti keeles sõnavara olemas, mis etteantud tingimustele vastaks. Loobusin.
Ära see tõlgiti, üsna otse ümber panduna, elegants kadus. Huvitav, kas nüüdseks on sõnavara juba olemas?
