Ei ole midagi püsivamat ajutistest lahendustest. Nii näib, et ka „külalisarvustaja“ on Reaktori veergudel end mugavalt sisse seadnud, muutudes millekski püsivamaks... Ei – ma ei hädalda! Reaktoris ilmub häid jutte, mille üle on hea meel ja kui ongi neid, mis ei meeldi, siis… noh ei meeldi ja elu läheb ilusti edasi. Autorina tunnetan tagasiside olulisust ja ei näe põhjust enda oma keelata. Võimalik, et ilma Reaktori rubriigita ma BAASis nii palju kohalikku algupärast lühiproosat ei arvustaks, kuid midagi aeg-ajalt ikka. Ja lihtsalt väikese vahemeeldetuletusena, et mu tagasiside lähtubki täiesti minu isiklikust subjektiivsest lugemiselamusest. Nii et minu emotsiooni ja mõtisklusi, mida loetud jutud on tekitanud, siit võibki leida. Kui oskan, siis panen hinde ka – ikka oma isiklikul 10-pallisel skaalal. Ja kui ei oska hinnata või ei taha hinnata, siis ei hinda.

Tuttav maailm neile, kes on lugenud „Haakristi ja ajarelva“ – st natsid valitsevad suurt osa maailmast, natsid lendavad kosmoses, Haunebud ja saksakeelsed auastmed ja mis kõik veel.

Juhtumisi on kosmosenatsid kohtunud tulnukatega, kes on valinud nendega suhtlemiseks heebrea keele. Lugu vaatleb nende „kosmosejuutidega“ kohtumise asjaolusid ja tagajärgi. Täitsa lõbus puänt on ka veel kauba peale pakutud. 

Ma kahtlustan, et Postimehe peatoimetajana poleks Helme saanud endale taolist sõna- ja loomevabadust võimaldada, sest hoolimata kogu poliitkorrektsusest, millest see lugu pakatab, tekitanuks see kahtlemata suuremat sorti „lainetust“ kui auväärse päevalehe lugupeetud peatoimetaja avaldaks teksti, mille tegelased ja taustamaailm on läbinisti natslik. Juba ülalnimetatud romaani ning mõningate sõnavalikute eest oma arvamusavaldustes on Helme nahutada saanud…

Mul on ausalt öeldes raske üldse midagi kriitilist antud loo kohta välja tuua. Kui niimoodi väga pingutada, siis võibolla liiga silutud ja klanitud…? Mõned teravamad nurgad võiksid ju ikka olla kah. (10/10)

Jällegi tuttav maailm – kes on lugenud Jekimovi lugu „Ortoni isevärki avantüür“, teavad seda aurupunk-alternatiiv-Inglismaad nimega Albia ja selle tahmaseid, hämaraid tänavaid ning taevalaotuses hõljuvaid õhulaevasid, sõda lõunas Rantsias ja veidraid kaadervärke-masinaid. Käesoleva loo peategelaseks on Costigani-nimeline veidi kahtlasevõitu tüüp, kes nagu selgub, ajab asja Albia parlamendis ja sadamas kaupade vahendamisel ja loomulikult ka toimetab hoopis hämaramate asjadega. Nii tekkibki lõpuks konflikt seoses ühe rikka ärimehe kaubalastiga, mida erinevad kurikaelad endale himustavad.<>

Õhustiku loomise mõttes on Jekimov kirjutanud taas korraliku jutu. Küll aga on mul terve trobikond etteheiteid… Niivõrd pika jutu kohta on siin häbematult vähe asja. Põhiosas koosneb lugu olukirjeldustest ja tilulilu-dialoogist. Päris lõpus juhtub ka midagi ja siis saab juhtunu ääri-veeri selgitused. Minu jaoks jäävad tegelaste motiivid piisavalt lahti kirjutamata, sama moodi võiks tehnovidinatele rohkem sisu anda. Ehk siis hetkel tundub natuke selline ei-liha-ega-kala lahendus. Tunne on kahetine – võibolla oleks saanud parem kui olnuks kiire aktsioonimadin, võibolla oleks olnud parem kui autor oleks võtnud vaevaks detailideni minna ja põhjalikum olla. Pika jutu peale kuluks ära mingi vahepealne pingekruttimine ja maandus ning põhjalikum kulminatsioon. Praegu on natuke selline pika sissejuhatuse kuidagimoodi kokku tõmbamise mekk küljes. (8/10) 

Ma pole Makke varasemaid tekste lugenud. Seega minu jaoks esmatutvus autori loominguga. Ma olen lugedes natuke nõutu. Vägisi tuleb meelde väidetavalt maailma kõige lühem ulmejutt: „Planetaarne staatusraport: Maa“ [kuni siiani oli siis pealkiri] F [see siis oli sisu].

Minu meelest siin juttu kui niisugust polegi. On olukorra kirjeldus, lugeja kallatakse lihtsalt miski infoga üle. Pole tegelasi, pole sündmustikku, lihtsalt asjad, mis on juhtunud. Natuke pikemalt kirja pandud jutu idee. Lõppu jõudes on küsimus: nii – ja mis nüüd siis edasi? Kuhu jäi lugu? 

Tõele au andes olen ma Jana Raidma juttude suhtes natuke ettevaatlikuks muutunud. „Libakass“ oli mu meelest nii hää ja „Isake Pjotr...“ jättis jällegi täiesti ükskõikseks. Et noh, võiks ju ilma eelarvamusteta uuele jutule läheneda ja mis kõik veel, aga ei saanud mina sellega hakkama. „Sortsutohter“ on säherdune pealkiri, et tekitab ka kõikvõimalikke eelnevaid mõttevõbelusi ja kõhklusi. Aga julge hundi rind on teadupärast haavleid täis, niisiis asutasin end vaprasti lugema ja...

No ma ei tea. Mu meelest on „Sortsutoher“ suisa sõge jutt. Sarnaselt „Isake Pjotr ja Snaige“ looga on siin peamine raskus kanda dialoogidel. Küll aga annavad need dialoogid päris parasjagu infot maailma kohta, milles lugu aset leiab. See on mingi väärastunud maailm, milles kaasaegne tehnoloogia ja maagia eksisteerivad korraga. Loitsusid saab nt saviplaadikese kujul osta ja tahmise korral kasvõi Hiinast kohale tellida. Loo peategelane Villem on endine (?) patoloog, kes kuskil väikelinna kõrtsi tagatoas tegeleb maagilise ravikliiniku pidamisega – võtab vastu patsiente ja lahendab nende erinevaid muresid. Ja no on need vast alles mured!

Tuleb tema juurde siis kohalik vägev maag, kelle õpilasele on pealtnäha miski erivägev-hirmus-kole needus peale pandud ja Villemile pakutakse suur raha, et see õpilase terveks tohterdaks. Suur maag ise ei saa hakkama. Ja noh – Villem võtab siis ülesande lahendada.

Selle loo suured plussid on samas ilmselt ka jutu suurimad miinused. See on üks rõlge ja ma ütleks isegi „jumalavallatu“ lugu, kus suht alalises viinavines parmust maag-tohter ravib inimesi ja ausaltöelda on probleemidki, millega ta kokku puutub, kohati ikka parasjagu rõvedad. See rõlgus on aga samas esitatud sellisel muhedal, rahvapärase pajatuse kujul ja niivõrd üle vindi keeratuna, et tulemuseks on paras komöödia. Hea komöödia tunnus on sealjuures see, et ei püüta olla kramplikult, pingutatult naljakas. Jana Raidmal on see minu hinnangul võrdselt hästi õnnestunud nii „Libakassi“ kui „Sortsutohtri“ näol. Selle erinevusega, et kui „Libakassi“ puhul ma veel mõtlesin lastejuttude kirjutamisest, siis „Sortsutohter“ on raudselt R-reitinguga pala.

Miinustest. Asjaolu, et minu uudishimu on nii lõkkele puhutud, et ma jään rahulolematult puhisema ja tahaksin selle maailma ja sealse korralduse kohta rohkem veel – anna ainult ette – on tegelikult selge loo pluss. Aga jah – veidi kiirustatud ja toores. Selline toores energia ja kirjutamise lust. Veidi siit-sealt lihvida, mõni trükiviga välja ja viimasel ajal paljude juttude dialooge lugedes tunnen puudust ikka sellest, et oleks tähistatud, kes, mida ütles – lihtsam jälgida ja vastupidi väidetule, ei tee see lugu aeglasemaks ega kohmakamaks. 

Ja noh – ikka täiega rõlge on! (9/10) 

Tandem Jans-Tänav oma tuntud kvaliteedis: seiklus, dialoog, teravmeelsed ideed.

Punt mehi on metsas jahikäigul. Ulukid on vägevad – tarvad, mammutid ja dinosaurused. Need on geenitehnoloogia varal nö uuesti ellu äratatud. Mõned üllatused on varuks. Ja kokkuvõttes tuleb tõdeda, et eks see üks sihuke lustlik jant väheke totakavõitu töllidest peategelastega ole. 

Ma juba võtsin hoogu, et viriseda trükivigade kallal (mitmuse asemel ainsus, sõnakordused lause sees, puuduvad tähed sõnades), siis mõtlesin, et ah, las olla, aga ühel hetkel sai neid lühikese jutu peale selline kogus, et tundub nagu saanuks keeletoimetusel õhin selleks korraks otsa. Loo väärtust see ei kahanda. Ja hinne väljendab lihtsalt tõdemust, et säärane trall-jant pole päris 100% minu maitse (7/10).

* * *

Et kui võrrelda nüüd kaht nö jandilugu – „Sortsutohter“ ja „Püssiga puhkusel“, siis minu meelest on üks suurimaid erinevusi asjaolu, et Raidma tegelased, vaatamata oma rõlgusele ja erinevatel allakäigu astmetel asumisele, on nutikad ja intelligentsed (vähemalt näiliselt) tüübid, kuid Jans-Tänav on valinud tegelasteks lihtsalt äärmiselt nürid, tüütud, tölbid, madalad, naeruväärsed vennikesed. Antud juhul teeb see Jansi-Tänava sooritusele kurjasti liiga. 

Ma möönan seda, et kui siia jutu sisse on pistetud mingeid seoseid, viiteid või kummardusi teistele religioosseid düstoopiaid ja vähemuste kannatusi lahkavatele tekstidele-filmidele, siis minu vähese lugemuse tõttu lähevad need lihtsalt kaotsi. 

Puht-tehniliselt pole paha. Jutt jookseb, on maailma, on tausta, on tegelase arengulugu, jõutakse välja „kriisini“. Aga… Minu probleem selle jutuga on kõige toimuva igavus. 

Lugu on napp 10 lk pikk – ei ole siin aega pikalt atra seada, tuleks kohe asja kallale asuda. Maailm-ja-mõnda tuleks anda kildudena läbi tegevuse, dialoogi jne. Hetkel selline väga uimane algus. Miks peaks selle Jarlemi arengulugu (samas tegelikult arengut meile ei avata, sest on jutt, mitte romaan) korda minema? Ja kogu "kriis" on selles, et Jarlem "tuleb kapist välja" näidates kirikukogule oma „pornokollektsiooni“, enne kui ta tähtsasse ametisse valitakse?

Vabandage mind, aga kus on ulme? Pigem on see nagu miski teistlaadse kultuuri antropoloogiline lühikokkuvõte. Olgu – fiktsiooni mõttes on teine planeet, on tuleviku religioosne düstoopiline ühiskond. Aga… Oeh… Minu jaoks jääb väheks. 

Nagu näha, siis Reaktoril ikka jagub pealehakkamist ja julgust, et lühiromaane avaldada. Lühiromaanil kui formaadil on omad eelised ja miinused. Ilmselgeks eeliseks on asjaolu, et mahukus võimaldab autoril nii tegelased, maailma kui loo palju põhjalikumalt välja arendada. Siin on võimalik näiteks eksperimenteerida erinevate struktuuride ja stiilidega, saab näiteks kasutada erinevaid vaatenurki, mitut võtmetegelast, on võimalik neile ajalugu taha kirjutada – sõnaga kõike saab teha rohkem. Miinused – kõik see rohkem võib lugeja välja kurnata. Kui autoril pole palju öelda, aga ta teeb seda ometi väga ülevoolavalt, siis on lühiromaan üks suhteliselt tüütu asi. Kui autor on suutnud asja välja pidada ja on lühiromaani teinud hästi, huvitavalt jne, siis võib jällegi lugejale jääda rahulolematuse tunne hinge – et ta on end juba emotsionaalselt tekstiga sidunud, kuid kogu seda headust on autor raatsinud üksnes näpuotsaga jagada. 

Stephen King on nimetanud järelsõnas „Isemoodi aastaaegadele“ lühiromaani „kirjanduslikuks banaanivabariigiks“ ja avaldanud arvamust, et tema puhul väljendavad need reeglina tõsisema loomepingutuse omamoodi järellainetust – et noh, tuleb veel midagi paberile. Ja kirjastajad tihti ei armasta neid – raske turustada. (King, S. 1982. Järelsõna. “Isemoodi aastaajad”) Pole just parim äri.

Ulmekirjanduses on lühiromaanidel ilmselgelt prominentsem positsioon kui nn tavakirjanduses. Raul Sulbi on avaldanud arvamust (ja ma siinkohal ei tsiteeri!), et tegelikult on need vaat’ et olulisemadki kui romaanid või lühilood. Nii näiteks on ta Täheaegadele kaastöid küsides sedastanud, et „oodatud on pigem pikemad ja tõsisema narratiiviga lood, autoril peaks olema tung jutustada põnevat ja keerukat lugu.“ (Sulbi, R. 2015. “Täheaeg 15 ootab kaastöid…")

Mis ma siis Rait Piiri „Intsident Ceresel“ kohta arvan? Autor on loonud väga põneva maailma. Ma ei pääse paralleelidest „Expanse’iga“ ja vahepeal mõtlesin mitu korda ka Martha Wellsi „Mõrtsukroboti päevaraamatutele“. 

23. sajandi päikesesüsteem, kaevandused ja korporatsioonid asteroididel, AI-d, droonid, androidid, geenitehnoloogia, liitreaalsus. Väga palju sellest taustast on suurepärane „tehnotiine-bula-mula-butafooria“ selle parimas tähenduses. Ei lähe päriselt nii üle võlli, et mind kui mitte-nii-väga-tehnoinimest välja lülitada. Täpselt väga parasjagu mõnus on!

Dialoogid ja sündmused on jällegi sellised… ma ei tea – veidike toorevõitu? Kuidagi puine. Ei ole nii nõtke, ei ole nii voolav, pole nagu „päris elus“, rohkem nagu selline animatsiooni-visandi tunne tekkib. Umbes sarnane tunne, nagu on mõne suurepärase ameerikamaalt pärit telesarja (sain nt just ühele poole „Justified“ vaatamisega) kõrvale võrdluseks „Kättemaksukontori“ vmt kodukootud sarja võtmine. Mitte et meie näitlejad oleksid kehvad või süžee ilmtingimata vilets, aga tulemus pole ikkagi justkui see „päris asi“. Mingi fluidum jääb puudu.

Sündmustik on muidugi ka üks klišee teise otsa: juhtub Ceresel olevas asunduses intsident, korporatsioon, mis Cerest haldab, annab tagajärgede likvideerimise ülesande kohalikule allilma jõugujuhile, kelle eks-kallim töötab turvateenistuse jaoks ja tundub, et India võimud, kelle kodanikest VIPid intsidendis hukkusid, on korraldanud mingi varioperatsiooni, saamaks ettekäänet Cerese hõivamiseks, mille tarbeks nüüd suunatakse sinna „õppustel“ viibinud sõjalaev, jõugujuht läheb infot otsima kohalikku bordelli jne.

Ei – ega klišeed kohe vaikimisi iseenesest halvad pole. Ükski asi ei saakski klišeeks kui see poleks vähemalt mingil määral (kunagi) olnud hea asi. Ja täiesti klišeedest koosneva süžee saab ka täiesti nauditavalt välja mängida. Aga kui ülal juba korra lahti kirjutatud kriitika juurde tagasi tulla, siis kangesti selline plastiku mekk on man sel asjal. Sedasi tegutsevad ja räägivad inimesed B-kategooria seriaalides, mitte tegelikus elus. Lugedes on tunne, et mu ees ongi natuke selline teleseriaali-laadse toote ümberjutustus. Siin ongi võibolla see koht, kus autor eksib lühijutu ja romaani vahelisse sohu – lühijutu tarbeks on siin materjali paljuvõitu – poliitintriige, maailmaloomet ja inimsuhteid on välja visandatud (jutustatakse keerulist lugu), aga lõpuks jäävad need siiski natuke pinnapealseteks. Eriti näiteks inimsuhete pool ning teksti „ellu äratamisele“ kaasa aitav olmeline pool ja dialoogid vajaksid hädasti põhjalikumat arendust.

Kusjuures – lugedes turgatab pähe, et siin on ka mingil määral 1990. aastate stilistikat – natuke selline Bergi ja Tarlapi vaib hõljub ridade vahel (Bergi Villardi lood ja Tarlapi kosmosesõdalaste lühiromaanid). Kui see on olnudki eesmärk omaette, siis on ju tegelikult kõik hästi :)

Kokkuvõtteks: olustik, ideed, maailmaloome – 10/10. Väga, väga hästi tehtud! Tegelik sisu – lugu, tegelased ja dialoogid – 5/10. Keskeltläbi ütleks, et siiski pole paha, pigem nagu ikka hea. Koondhindeks „kõva kolm“ (7/10).

* * *

Reaktor nr 100 jutuvalim on igati toekas. Kui keegi tahab eesti ulmekirjanduses toimuval silma peal hoida, siis minu hinnangul ei piisa täna üksnes harvade paberil ilmuvate kogumike lugemisest. Nõus – Asimov 100 ja Hargla taktikepi alt tulevad antoloogiad ning Täheajad-Tuumahiiud annavad mõningase pildi ette ja mõnda neist raamatutest on isegi austatud sildiga „kes-on-kes eesti ulmes“. Aga sihukest mõnusat, toorest elujõudu pulbitseb Reaktori veergudel külluslikult. Kõigile lugejatele ei saa ja ei peagi kõik ilmuv meeldima. Olulisem sellest on hoida loomislust särtsakana ning kirjutada, kirjutada ja veelkord kirjutada. Aitäh vasemale ja paremale kõigile – autorid, keeletoimetajad, Reaktori „tuumatehnikud“ :) 

PS. Mulle tundub, et osade kirjutajate puhul hakkavad Reaktoris ja veel siin-seal ilmunud tekstide koguhulga peale juba autorikogu „kõrvad“ paistma. Tehtagu!