The Second Foundation Trilogy:
Gregory Benford: Foundation’s Fear. 425 lk. HarperPrism. New York 1997Prelude to Dune Trilogy:
Brian Herbert and Kevin J. Anderson: House Atreides. 622 lk. Bantam Spectra. New York 1999.
Galactic empire is the new sexy!
Galaktikaimpeeriumid on praegu kõikjal: suurtel kinolinadel ja ja kõigi ulmehuviliste arvutiekraanidel. Galaktikaimpeeriumid kui ulmeteema ei ole olnud nii suurelt ja laialt kogu meinstriim-filmipubliku silme ees ajast, kui 2005. aastal said läbi «Tähesõdade» eellood ehk siis kui linastus film «Tähesõjad. Osa III: Sithi kättemaks». Igatahes jookseb praegu kinodes Denis Villeneuve’i võrratu ja mastaapne «Düün. Esimene osa» ning Apple TV+ paiskas netiavarustesse oma elu elama David S. Goyeri telesarja «Asum» kaks esimest seeriat. Ja igal reedel tuleb lisa. Mõlemas loos on galaktikaimpeerium tegevust käivitavas ja edasi selle taustaks olevas keskses rollis, Asumi-maailmas on galaktikaimpeerium lausa selle teleloo põhiline teema: hiiglasliku ja justkui hästifunktsioneeriva impeeriumi algul veel märkamatu langus ja seejärel Asumi loomine, et selle languse ja huku tagajärgi leevendada.
«Sulbi on peast segi läinud, ta räägib vanadest raamatutest!» võib nüüd Aja Võlvruumis kuulda erutatud karjumist. Aga siiski mitte, ma ei kavatse siinkohal teha juttu Isaac Asimovi Asumi-saaga romaanidest ega Frank Herberti Düüni-raamatutest, vaid teiste kirjanike hiljem kaanonisse lisatud sekundaarsetest tekstidest, mis kummalisel kombel on veel rohkemgi galaktikaimpeeriumide teemale keskendunud kui põhiraamatud ise.1990ndate keskel pöördusid kirjaniku lesk Janet Jeppson Asimov ja kirjandusagent Ralph Vicinanza kolme tõsiteadusliku fantastika (hard SF) superstaari Gregory Benfordi, Greg Beari ja David Brini poole ettepanekuga kirjutada uus triloogia Asumi romaane, mille tulemusena ilmuski nende Teise Asumi triloogia, Hari Seldoni tegevusele ning Asumite rajamisele keskenduvad kolm romaani.
Greg Bear, David Brin ja Gregory Benford
Minu mõte liikus aga sinna, et kui tõesti on sarjategijail nii kange soov alguses (mitu hooaega) just Seldonile keskenduda, siis tegelikult kanoonilist kirjanduslikku lähtematerjali oleks küllaga. Räägivad ju Seldoni Trantorile jõudmisest ja psühhoajalooga tegelema hakkamisest ning Asumite idee väljamõtlemisest kaks Asimovi enda eellugu: «Enne Asumit» ja «Edasi, Asum!». Jah, ma tean. Mõlemad on nii Asumi-sarja, Asimovi enda loomingu kui üldse ulmekirjanduse kontekstis üsna kohutavad raamatud. Kui neis satuvad omavahel vestlema noor ja geniaalne matemaatikaprofessor Seldon ning Galaktika imperaator Cleon I või tema esimene minister Eto Demerzel (R. Daneel Olivaw), siis on nende vestluste sisuline ja süntaktiline tase selline, nagu vestleksid omavahel lasteaiakasvataja ja väike laps – nõnda primitiivsed nii lause kui öeldu sisu poolest on need justkui universumi tippude vahelised mõttevahetused, et endal hakkab kuidagi totter. Need on kohutavalt tuimad ja igavad raamatud, isegi kui käsitlevad temaatiliselt kaunis põnevaid arenguid (R. Daneeli roll Asumite ja psühhoajaloo arendamise esilekutsumisel, mentaalikute tekkimisel maailma jms).
Samasse aega paigutuvad ka kanoonilisteks loetavad «Killer B» trio (Benford, Bear, Brin) raamatud. Ning need on juba tehniliselt märksa paremini kirjutatud ning ka sisuliselt üksjagu nõudlikumad teosed. Kirjanikud ei ole proovinud jäljendada Asimovi lihtsat stiili, kuna tuleb välja, et seda pole üldsegi lihtne teha. Nad jutustavad oma lugusid enam-vähem oma tavalist stiili kasutades, võibolla Bearil on tulnud välja kõige rohkem Asimovi laadi jäljendav jutustamisrütm. Nii et soovi korral oleks ka neist romaanidest saanud mitme hooaja jagu sisulist algmaterjali teleseriaalile – aga, noh, jah. Kahjuks mindi teist teed.Igatahes soovitan ma kõigile Asumi- ja galaktikaimpeeriumide fännidele nende raamatutega kindlasti tutvuda, nad on seda vaieldamatult väärt. Mööndustega erandi teeksin ehk triloogia esimesele, Gregory Benfordi romaanile «Asumi hirm», mille võib kummalisel kombel ka vahele jätta ja asuda triloogia juurde alates teisest raamatust midagi suurt kaotamata. Benford tegi kogu projektile paraja karuteene, kuna tema romaani keskmes on lihtsalt Asumi-maailma ja teemaga harjunud fännile nõnda kohatud ja harjumatud tegelased – Voltaire ja Jeanne d'Arc.
Benfordi romaani tegevus toimub «Edasi, Asumi!» esimese osa järel, kui Demerzel on Cleon I peaministri kohalt lahkuma sunnitud ning selle koha on endale saanud matemaatikaprofessor Hari Seldon. Romaan kujutab Seldoni püüdlusi arendada psühhoajaloo ideest välja koherentset süsteemset teadust. Selle raames kerkivadki esile ajalooliste tegelaste Voltaire'i ja Jeanne d'Arci simulaakrumid, kelle vestlustest Seldon inimkäitumise psühholoogia ja ajalooprotsesside kohta tähelepanekuid teeb. Romaanis on muidugi veel palju muudki: R. Daneel ei kao pärast peaministrikoha kaotamist kuhugi, samuti Seldoni «naine» Dors Venabili, nende kasupoeg Raych, Yugo Amaryl ja teised Asimovi eellugudest tuntud tegelased.Romaanis leidub seiklusi virtuaalreaalsuses, suhtlust iidse tulnukrassiga jm veidrat, mis justkui ei sobiks üldse Asumi-maailma, vaid oleks nagu Benfordi enda romaan, mis on lihtsalt sobilike märksõnade lisamise teel paigutatud sellesse frantsiisi. Nii et unustagem see kummaline teos ja vaadakem kohe edasi (Benfordi romaan pole halb ulmeromaanina, aga ta lihtsalt ei sobi kuidagi Asumi-maailma).
Greg Beari «Asum ja kaos» on siinkirjutaja meelest triloogia õnnestunuim. Selle tegevus toimub samal ajal novelli «Psühhoajaloolased» sündmustega ehk siis kulmineerub Seldoni ja Avaliku Ohutuse Komitee ülemkomissari Linge Cheni konflikt, aset leiab kohtuprotsess Seldoni üle ja langeb otsus Asumi rajamiseks galaktika perifeeriasse Terminusele. Aga neile sündmusile romaan ise ei keskendu, vaid avab märksa põhjalikumalt samal ajal toimunud muid, varjatumaid protsesse ja näitab intriige, mis «Psühhoajaloolastesse» kuidagi ei mahtunud. Igatahes kohtame siin paljusid juba tuttavaid tegelasi nagu Linge Chen või Gaal Dornick, kes romaani lõpus hakkab üles lindistama Hari Seldoni salvestisi järgmiseks tuhandeks aastaks, mille seejärel Terminusele viib ning Aja Võlvruumi installeerib ja ruumi kinni pitseerib.
Lisaks neile on romaanis aga terve müriaad uusi tegelasi ning meie ees rullub lahti sajandeid kestnud robotite konflikt – nullinda seaduse järgi toimetavate giskardiaanide (R. Giskard Reventlov järgi romaanist «Robotid ja impeerium») ja kolmele põhiseadusele ustavaks jäänud kalviniaanide (mõistagi Susan Calvini järgi) vahel. Giskardiaanide juht ongi siis R. Daneel Olivaw, 20 000 aasta vanune positrooniline robot, inimkonna lasteaiakasvataja, psühhoajaloo, mentaalikute ja Gaia tegelik autor.Näeme ohtralt Trantori keiserlikke intriige kolmnurgas ülemkomissar Linge Chen (kes on impeeriumi tegelik valitseja), Seldonisse positiivselt suhtuv 17-aastane playboy'st imperaator Klayus I ning tema nõunik Farad Sinter, kellel on loos oma agenda, nimelt otsib ta Trantorilt positroonilisi roboteid ja mentaalikuid ning tegeleb nende hävitamisega. Taaskohtume Dors Venabiliga, kelle R. Daneel on ära remontinud ning näeme, kuidas Seldoni kasupoja Raychi tütar Wanda ja tolle mees Stettin Palver tegelevad oma mentaaliku-võimete tundmaõppimise ja arendamisega, mis panebki aluse Teise Asumi salajasele rajamisele. Nende grupi ühest kurjale teele minevast mentaalikust võime aimata paralleele hilisema Muula tegelaskujuga.
Aga selle romaani keskmes on ikkagi küsimus, kas ja kuivõrd eetiline oli R. Daneelist võtta endale inimkonna lasteaiakasvataja roll, milles ta tegelikult pärsib inimkonna intellektuaalset arengut ning manipuleerib nendega turvalise heaolu nimel. Samu teemasid jätkab triloogiat lõpetav David Brini «Asumi triumf», mille tegevus toimub Seldoni viimasel eluaastal, kui ta võtab koos ühe impeeriumi ametnikuga ette viimase reisi Galaktikas. Giskardiaanide ja kalviniaanide võitlus kulmineerub, tähtsat rolli mängib siin Kaose-nimeline nähtus, ajaloolise minevikupärandi hävitamise eetilisus tuleviku nimel jms. Brinil õnnestub erinevate viidete abil selles romaanis kokku siduda suurem osa Asimovi roboti- ja impeeriumi-romaane, aga ka hulk teiste autorite Asimovi maailmades loodud teoseid (nt. Roger MacBride Alleni Calibani-triloogia). Romaan lõpeb planeedil Maa, kus Seldon ja R. Daneel peavad veel viimast korda maha debati Esimese ja Teise Asumi ning Gaia eelistest uue galaktikaimpeeriumi domineeriva jõuna. Tasub märkida, et Beari ja Brini romaanides on tsitaatide allikana kasutatud Galaktika Entsüklopeedia ühte erinevat väljaannet, mille artiklid lähevad selle põhilise versiooni omadega tihti detailides vastuollu.Igatahes on tuline kahju, et David S. Goyer pole neist romaanidest oma telesarja sisu jaoks materjali ammutanud: siin oleks lisaks lihtsalt seiklustele nii palju põnevaid filosoofilisi teemasid reaalsuse ja väljamõeldiste, kaose ja korra, robotite ja inimeste erinevuse ja eristatavuse, ajaloo hävitamise, inimkonna järelevaatamise ning telepaatilise mõjutamise teemal, et sellest saanuks teha omamoodi kosmilise kaugtuleviku «Westworldi». Või võtame kasvõi Hari Seldoni abikaasa Dors Venabili, kes robotina on küüniliselt mõeldes korraga ju ta ihukaitsja ja sekslelu. Eetilisi teemasid oleks saanud siit ammutada kamaluga.
Frank Herberti vanem poeg Brian ja keskpäraseid kosmoseseiklusi vorpiv ulmeautor Kevin J. Anderson toetusid oma esimesi «Düüni» eellugusid kirjutades väidetavalt vana Herberti märkmetele. Kui palju see tõele vastab, on tänapäeval juba võimatu kindlaks teha. Igatahes oli neist igati mõistlik oma esimeste romaanide teemaks valida just saaga põhiromaani peategelase Paul Atreidese vanemate põlvkonna, kuna, noh, eelmise põlvkonna lugu tundub alati põnevam, kui see, mida meile reaalajas näidatakse (sageli minevikus toimunust tahtlikult vaikides või ammu toimunut vildakalt, valikuliselt peegeldades).
Harry Potteri vanemate ja Severus Snape'i ja Sirius Blacki ja Remus Lupini ja teiste tolle põlvkonna tegelaste lugu tundub paratamatult huvitavam kui nende laste oma. Robert Baratheoni mäss ning Rhaegar Targaryeni ja Lyanna Starki armulugu ning noore Petyr Baelishi kirg Catelyn Tully vastu – need sündmused tunduvad paratamatult põnevamad, kui see lugu, mida meile näidata otsustati. Samuti on siinkirjutajal lood näiteks ka «Tähesõdade» saagaga: 1999–2005 kinodesse jõudnud eellugude triloogia mõjub klassikalisest põhitriloogiast märksa põnevamalt. Vana vabariik ja Jedi ordu on alles oma kuulsuse tipul, galaktilised poliitintriigid on märksa keerukamad ja dramaatilisemad kui neis üsna lihtsavõitu süžeega vanades filmides, võitlused valgusmõõkadega on koreograafiliselt nauditavamad, tegelaste draamad ja valikud huvitavamad. Ja siis muidugi veel Kloonisõjad. Peategelaste vanemate põlvkonna lugu ja too periood tundub lihtsalt kuidagi olulisem.Siin on «Düüni»-saagaga mitmeid kummalisi paralleele. Mõlemad eellugude triloogiad said alguse 1999. aastal ning on paljuski väga sarnased. Kui «Düüni» äsja kinolinale jõudnud põhilugu on üsna lihtsa süžeega ja suurt galaktilist poliitikat näeme siin väga vähe – ja ega järjedki ses osas väga suurt muutust too –, siis eellood, kolm paksu romaani keskenduvad just Düüni-maailma galaktikaimpeeriumi keerukale ja intriigiderohkele sisepoliitikale. Süžeeliinidele, mis ajavad sündmused põhiromaani alguseks nii lootusetusse puntrasse, et tulemuseks on selline veresaun, nagu seal on.
«Atreideste koda» algab ju stseeniga, kus me näeme noort, ilusat, pikka ja mis peaasi – kõhna parun Vladimir Harkonnenit võtmas üle kõrbeplaneedi Düün asevalitsemist. Kaugel Caladanil vaatab nooruke 14-aastane Leto Atreides vana-kreeka tragöödia lavastust ning elus on ka veel ta isa, hertsog Paulus. Ja üks teatav härg. Impeeriumit ennast valitseb veel Shaddam IV isa, vana keiser Elrood IX Corrinode dünastiast ning Duncan Idaho on alles 8-aastane. Malelauda alles seatakse püsti. «Düüni» sündmuste alguseni on aega veel 35 aastat. Ahjaa, ja imperaatori korraldusel saadetakse Arrakisele sealse olukorraga tutvuma ja planeedi ökoloogiat uurima «Düünist» tuttava keiserliku paleontoloogi Liet-Kynesi isa Pardot Kynes.Sellises settingus ja oma lemmiktegelaste nägemises alles noorukitena on paratamatult mingit ülevust, see tekitab mingit aegadeülest eepilist hardust. See on samasugune tunne, kui näed esimese «Tähesõdade» filmi alguses vana Alec Guinnessi mängitud Obi-Wan Kenobi rollis järsku noort Ewan McGregorit, padawani pats juustes.
Igatahes hargneb selles mahukas triloogias me silme ees tasapisi lahti see keerukas ja julm intriig, kus Bene Gesseriti ordu püüab oma geneetiliste eksperimentide jaoks saada ühele endi seast homoseksuaalse parun Harkonneni seemet. Ja mis julmused ja jõhkrused sellest kõik välja kasvavad. Paralleelselt areneb intriig uue keisri Shaddami, noore hertsog Leto ja krahv Hasimir Fenringi vahel, mis seab lõpuks imperaatori ja Atreideste dünastia võimuvõitluse vastaspooltele. Ja triloogia lõpuks sünnitab hertsog Leto uus konkubiin Jessica talle kõigi suureks üllatuseks poja, kuigi pidi sünnitama tütre. «Düüni» alguseni on jäänud 15 aastat.
Brian Herbert ja Kevin J. Anderson
Selle eellugude triloogia kiituseks tuleb välja tuua just kõigi nende põhiromaani tegelaste lugude alguse äranäitamise, kõigi nende suhete, sõprusvannete, tülide ja kättemaksude sasipuntra kokkusegamise, mida siis hiljem vahelduva eduga lahti harutama hakatakse. Ja see sasipundar ning need romaanid on tõesti keerulised. Peamise miinusena tuleb aga nentida tõika, et ei Herbert juunior ega Kevin J. Anderson pole just eliitliigasse kuuluvad sõnameistrid. Kuigi romaanid kulgevad ladusalt ja neid on kerge lugeda, siis Frank Herberti klassikalise teose ilmselgelt literatuurset lauset, mis ei ole poole sajandiga grammigi vananenud, siit otsida ei maksa. Frank Herberti karakterite keerukaid tahke ja nende isiklikke arenguid samuti mitte. See on peamiselt maailma avav seikluslugu, kus ühed keerukad intriigid järgnevad teistele. Ja nii üha edasi ja edasi.
See triloogia ei kujuta endast ajatut meistriteost, millest leida vaimset ja esteetilist kirgastumist, küll aga on see pea kohustuslik lugemisvara kõigile Düüni-maailma fännidele, kes tahavad ju teada, kuidas see härg ikkagi hertsog Paulus Atreidese tappis, kust tuli Jessica ja mis asjaoludel täpselt ta otsustas lõpuks hertsog Letole tütre asemel poja kinkida, kuidas ja miks parun Vladimir Harkonnen hakkas ebaloomulikult paksuks minema ning mismoodi Shaddam IV kukutas oma isa vana imperaator Elroodi. Galaktikaimpeeriumide austajaile on see nii mitmel tasandil kreeka tragöödiat meenutav eepos aga tungivalt soovitatav lugemisvara.
Kuigi me kahjuks kumbagi – ei Benfordi, Beari, Brini Teise Asumi triloogiat ega «Düüni» eellugude triloogiat – ilmselt kunagi kinolinal ega helesinisel ekraanil näha ei saa. Aga seda enam saab neid soovitada kõigile huvilistele lugemiseks.
