(28. aprill 1948 – 12. märts 2015)

Kui teade tuli, ei olnud see muidugi päriselt üllatus. Pärast mitmeid aastaid võitlust Altzheimeri tõve haruldase vormiga, pidi see millalgi neil aastail juhtuma, ning pannes tähele ärevakstegevaid märke lähemalseisjate suunast, võis arvata, et alles on jäänud vaid kuud.

Ometi on see nii rusuv.

Rusuv ja ikkagi ehmatav ka. Nii väga tahaks hüpata püsti ja nõuda, et otsige ometi silti „Ma pole surnd“! Maailm on kaotanud ühe oma helgemaist, teravamaist mõtlejaist, kelleta nüüd tundub mahajääjatele pisut pimedam. Õnneks ei ole me jäänud pärandita.

Mitmekümnesse keelde tõlgitud, iseseisva paljukülgse maailma loonud, iseloomuliku sümboolika ja tähenduskeele arendanud autor sündis Buckinghamshire'is Inglismaal, õppis tehnikakoolis, oli suur astronoomiahuviline ja alustas kokkupuudet kirjandusmaailmaga kooliajalehte lugusid kirjutades ning omaette raamatukogus õppides. Pratchett töötas ajakirjanduses ja jätkas lugude kirjutamist ning avaldamist. „Vaibarahvas“ (1971) oli tema läbimurdeteos, mille ta ühtlasi ka illustreeris. Esimene Kettamaailma romaan „Võlukunsti värv“ ilmus 1983. Neljas Kettamaailma raamat, „Mort“ (1987) märgib kriitilist piiri, mille järel Pratchett lõpetas palgatöötamise teistes valdkondades ja pühendus täielikult kirjutamisele. Temast sai üheksakümnendate edetabeliautor ning bestsellerite kirjutaja, kellest kujunes nähtus omaette. Kettamaailma kõrval on tuntud Pikkmaa teema, mitu eraldiasetsevat ulmelugu, lastelood ja mõned mitteilukirjanduslikud teosed. Teenete eest kirjandusele löödi Pratchett rüütliks 2009. aastal, talle on omistatud üheksa audoktori kraadi erinevais ülikoolides ja ta on pälvinud rea mõjukaid kirjandusauhindu. Oma läbimüügi ja tugevaks paisunud teenistuse kohta on ta intervjuus vastanud, et see ei ole teda tegelikult muutnud, mida on näha ka sisenemisel ükskõik millisesse raamatupoodi: ta ei olevat rikas mees, vaid vaene mees koos rahaga.

Pratchetti tuntuim maailm on Kettamaailm, millesse on kirjutatud lõviosa tema romaanidest. Nii suurt tervikut oleks võimatu käsitleda ühtase, lõpunisegatud taignana. Kettamaailm jaguneb teemade ja peategelaskondade järgi suundadeks: Rincewindi romaanid, nõidade, Surma, tööstusrevolutsiooni ja Vahtkonna romaanid, mille vahel veel iidsete tsivilisatsioonide romaanid ning mõned teadusromaanid. Osa neist on illustreeritud, osa on young-adult teosed. Uustutvujatele soovitatakse heade põhjenduste saatel nii teemade kaupa kui kirjutamise järjekorras lugemist, aga omad lemmikud kipuvad esile kerkima ka maitse järgi. Tunnetuslikult pakuvad tema romaanid üsna erinevaid meeleolusid.


Aja jooksul on Pratchett osalenud erinevates ühisprojektides, tribüteerinud varasemaid klassikuid (näiteks J.R.R. Tolkieni) ja teinud koostööd mitmete teiste kirjanikega. Hästi tuntud „Head ended“ (1990) koos Neil Gaimaniga on üks pikemaid. Ühtlasi seob neid kaht autorit omavaheline sõprus.
Gaimani sulest pärineb mõtisklus, milles autor kahtlustab, et kõrvaltvaatajate ja paljude fännide meelest on Pratchetti puhul tegemist lõbusa haldjataadiga, kes kannab laiaservalist kaabut ja kirjutab muhedaid lugusid. Gaimani sõnul oli tema sõber üks väga vihane mees, mitte hea haldjas. Ja see viha oli kütteks, mis toitis kõiki neid raamatuid, kogu seda tõhusust, lõpuniminekut ja ausust, millega ta oma lugusid ja elu maalis.

Ka lugeja mõistab, et Pratchett võitleb ebaõigluse, rumaluse ja vaimupimeduse vastu, kuigi ta toob oma tegelased pea vanemliku hoolega kättpidi soost välja, märkab nende suurust, näeb ja andestab nende tühisused ja vead, tegemata samas allahindlust inimväärikuse arvelt. Tegelasi, kes tõesti ei ole pälvinud autorilt mitte mingisugust õigeksmõistu, võib olla ühe käe sõrmede jagu. Ja kõike seda hoolt toimetas ta oma miilava viha najal? Viha sai olla jõud, mida Pratchett ekspluateeris, et Kirjutada Asju Õigesti, kui ta märkas, et see mitmel pool nii veel pole, et on takerdutud kuhugi eelarvamuste pimedikku ning väljapääsuotsimine äragi unustatud. Kerge on tema loomingu teatud firmamärgilisi tahke arvestades pidada ta tugevaimaks küljeks huumorit ja seda siis vastavalt maitsele kas armastada või pahaks panna, aga on see üldse õieti huumor? Asjade õigekskirjutamise ja huumori ühine meetod on kriitilise analüüsi lõbus kaksikvend: enesestmõistetavused asetatakse luubi alla ja võetakse pisut koost lahti. Vahetatakse võtmeelement, et näidata teist vaatenurka. Võimendatakse stereotüüpi kuni pahupidipöördumiseni, korratakse, vahetatakse konteksti. Jah, kohati on naljakas, kohati kipub tekkima tunne, et eks seda nalja on nüüd mõned korrad kuuldud juba ka. Ärgem laskem siis silmist, et naljakus polnud sugugi peamine eesmärk. Ja ühetasandilisus ei ole sõna, mida tasuks selle loomingu puhul kaaluda.

Põhjusena, miks Pratchett jäi pidama fantaasiavaldkonda, on ta ise sõnastanud võimalust näha maailma uutest suundadest ning valgustada probleeme, mis talle kaasajas või ajaloos huvi pakkusid, rebida neid märksa selgemalt esile, kui seda oleks võimaldanud mõned teised ja tavaliselt filosoofiaga rohkem seostatud žanrid. Sellisena paneb ta lugeja ette valikuvabaduse läbida need tekstid lihtsalt, keeruliselt, süvitsiminevalt, või mitmel erineval viisil järjest. Põhjus, miks me leiame dialoogides palju argikoomikat ja peategelasi nii sageli halenaljakates situatsioonides, peitub aga selles, kuidas Pratchett suutis oma tegelasi armastada.

Kui me kõik suudaksime „oma tegelasi“ – oma lähedasi, oma tegutsemisvaldkonda ja käsilolevaid probleemegi – armastada sama suurepäraselt, samasuguse tähelepanu ja põhjaliku huviga, sama tõeliselt ärritudes ja ometi andeks andes vigu ja varjukülgi, siis ei oleks meil kindlasti mitte midagi karta ei surmajärgselt elult, kui me sellesse usuksime, ega ka surmaeelselt. Kui sellisest keskendumisest ka elegantsemaid lahendusi ei võrsu, siis on iga teemaga hetkesolemise julgus sügavalt väärikam kui snooblik käinud-näinud maraton. Pratchett tegi sangarist lihtinimese, et näidata, kuidas see tiksub, või siis tähelepandamatust kübemest peategelase võimsates ajaloosündmustes. Armastas mastaabivahetusi. Uuris toimemehhanisme. Pani võib-olla proovile lugeja valvsuse ja tähelepanu, uinutas petlikule muhedusele. Aga üle kõige hoidis ta alal lihtsalt inimlikkust.


Kogu selle naljaka ja mõtlemapaneva, kirgliku ja valusa pagasi (Pagasi?) põuest on pärit müriaad mõtteteri ja kujundeid, mis rahvasuus juba paarkümmend aastat ringlevad. Vahel on raske eristada õiget tsitaati folkloorist, mis selle ümber on end ise kudunud. Mõne inimese pisarad muutuvad pärliteks, mõne laused aga meemideks – rohke ja spontaanne osavõtt selle folkloori tootmisest ja levitamisest näitab, kui mõjusad on olnud need arvukad teosed, millele nüüd enam kunagi lisa ei tule. Lainesäbarad, mille Sir Terry Pratchett on tekitanud mitte niivõrd kirjandusse, kuivõrd lugejate mõttemaailma, kõnekujundeisse ja sümboolikasse, ei hääbu niipea. Ning keegi ei sure enne, kui soikub tema tekitatud lainetus.

Mis aga puutub surmajärgsesse ellu, siis see paistab olevat üks Pratchetti lemmikteemasid sangarluse ja eneselegi ootamatu visaduse kõrval. Moto tema vapil kõlab: Noli Timere Messorem (Ära karda Vikatimeest), ning see ei kõla nõnda ilmaaegu. Varasalv on põhjatu: sealt leiab mütoloogilistest motiividest kuni suurte religioonide võrdluseni, (varju)surmaga külgnevate olukordade lahkamisest kuni kõigile võimalikele temaatilistele nähtustele personifikatsioonide andmiseni. Ta on paljudele lugejatele nukker-tundlikke lohutushetki pakkunud. Ta on teinud surma talutavamaks ja Surma mõistetavamaks. Seda pole sugugi vähe. Eriti arvestades varasemat kirjandustraditsiooni. Ja nõnda võimegi oma kujutluses küsida, kas talle kui võlurile (sõnagaloojale) tuli järele inimeste Surm või tulid nad kõik. Kas koos mõõgaga. Ja kas ta teeb Täpil viimase tiiru enne minekut, teenete eest, et vaadata korraks seda kilpkonna õige oma silmaga... Või keerab Surm lõpliku liivaterakese langemise eel liivakella siiski külili, et vana sõber võiks veeta ühe igaviku tema raamatukogus.

Kutsuda ellu personifikatsioone ja hoida neid alal, on ohtlik, kuid tänuväärne tegevus. See võib maailmu luua. See loob jumalaid. Lugusid, lugude kajasid, lugudes kajajaid. Kindlasti loob see mõningaid põnevaid valikuvõimalusi.

Aga seal nad nüüd kõik lähevad.

PIIKS!

„Mis ta ütles?“

JAH, ME MÄLETAME.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0033)