Nii nagu tuleb igal aastal talv meie autojuhtide jaoks ootamatult, on seekord ootamatult tulnud ka aastavahetus ning uue numbri ilmumine. Alles oli märts 2020. Alles sai välja antud Reaktor uhke ümmarguse 100. järjekorranumbriga. Reaktori 10. aastapäeva erinumber oli ju eelmisel nädalal, ei?
Nii nagu eelmiseski numbris, on ka käesolevas päris mitu arvustust ja arvamust. Aga lõpuks ka üks kaua tehtud kaunike: intervjuu Voronjalastega. Kes ei mäleta, siis Voronjas toimus selle aasta menunäitus, mis tõi ühte mõtteruumi kokku teadlased, kunstnikud, ulmekirjanikud ja kultuurihuvilised. Kiitke Laurat selle intervjuu eest!
Reaktori-debüüdi teeb Marek Liinev, kes tegi tugeva ulmedebüüdi jutuvõistlusel ning jõudis ka Täheaega. Tolmunud Topeltettur on seekord veidi huvitavam - osale viktoriinil, proovi filmikaadreid ära tunda ning loosi läheb kolm Lummuri raamatut.
Ulmekogukonna teadvusse jõudsid näituse „Kolmainsus – Teadus. Kunst. Ulme.“ ettevalmistused sel kevadel, kui Ulmeühingu kaudu saabusid üleskutsed jagada raamatusoovitusi. Ise kohale minnes kuulsime aga, et näituse kokkupanek algas tegelikult juba poolteist aastat tagasi. Kuraatoritel olid teoste valimisel vabad käed ning soov läbi teoste jutustada lugu. Lugu jutustatakse näitusel kolmes keeles: teaduse valemite ja vaatluse keeles, kunsti tunnetuslikus keeles ning ulme lugude loomise keeles.
Foto: Ruudu Rahumaru
Kolmainu-näitust on tänaseks palju kajastatud, pakutud põnevaid tõlgitsusi ja lennukaid mõttekäike. Reaktorit huvitas aga kõige rohkem korralduslik köögipool.
Pärnu Pernova Hariduskeskuse Tehnikamaja kahe huviringi (arvuti ja multimeedia ning filmimeistrid) noortel tekkis oktoobri alguses mõte teha õudusfilme halloweeni ajaks, et siis neid koos vaadata. Selle peale mõtlesid ringijuhendajad Tauno Rubin ja Kadri-Leen Roos teha noortele hoopis päris filmifestivali moodi galaõhtu koos auhindade ja Coca Cola ning popkorniga (nagu päris kinos).
Kahjuks on meid heidutanud ja meie koos vaatamise aega kõigutanud koroonapiirangud. Lõpuks otsustasime enam mitte asja edasi lükata, kuna detsember ning jõuluaeg oli juba lähenemas ning siis 26 - 30.novembril toimus virtuaalne üritus P.Õ.F.F. (Pernova Õudusfilmide festival), mil avaldasime filmid virtuaalseks vaatamiseks PNTV YouTube kanalil. 01.detsember toimus meil aga Tehnikamajas galaõhtu, mis pani noortel silmad särama.
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis alljärgnev kirjatükk tekkis kuidagi juhuslikult. Facebookis on grupp Lugemise väljakutse ning seal tekkis idee, et teeks 2022. aastal ulmeväljakutse enam-vähem kümnendite kaupa. Hakkasime arutama, et mis on ilmunud ja kas teoseid jagub... pakkusin, et panen nimekirjad kokku, mis bibliograafia peal pole ju keeruline. Lugemise väljakutse grupi algataja ja vedaja Tiina Liinak oli nõus. Aastakümnete idee autor Mart Pechter arvas, et võib-olla teha ka mingi saatetekst ja allpool selle pikem variant ongi. Ka andis Tiina Sulg seal asjalikke näpunäiteid ning aitas kaasa mõelda. Neid kolme tahaksin ma tänada.
Lühidalt: iga kuu ilmub Reaktoris järgmise kuu kümnendi kohta mu kirjatükk ja abistav, (peaaegu) täielik nimekiri eesti keeles kättesaadavast selle kümnendi ulmest. Kuna väljakutse pole kronoloogiline, siis jaanuaris on teemaks 1970ndad.
Esimesed Veiko Belialsi poolt kirjutatud raamatud sattusid minu lugemislauale läbi “F-sarja” 2000. alguses, kui keskkooli kohustuslikku kirjandust enam ei olnud tarvis lugeda ning kaitseväekohustus tekitas võimaluse ulmekirjandust paari raamatu kaupa nädalas sisse vohmida. Suures plaanis on mulle autori raamatud siiani väga meeldinud: kuigi kirjanikus on omajagu romantikut ja maailmaparandajat, kelle lugudes on ulmekihi alla peidetud ka sügavamad ideaalid, on teostes tavaliselt ka üksjagu seikluseid ja madinat. Ulmekogumik on autori enda sõnul välja antud, kuna eelmisest kogumikust on juba omajagu aega möödumas ja lugejaskond tahab ju uut materjali saada. Muidugi tahab! Ja nii ongi antud kogumikus lisaks viimastel aastatel erinevates kogumikes ilmunud lühijuttudele ka esmakordselt trükivalgust nägevaid teoseid.
Pärast „Raske Vihma“ ülevaate lugemist arvas Manfred Kalmsten, et küll sai hea. Mis ühelt poolt on muidugi tore kuulda, aga teisalt peaks ju kriitika mõte olema teos halastamatult pulkadeks lahti kiskuda, näidata ette need kitsaskohad, mida järgmine kord parandama peaks, et lugupeetud lugeja saaks oma kulutatud aja eest rohkem. Et kui kirjanikule arvustus meeldis, kas siis arvustaja oli piisavalt kriitiline olnud?
Hetkel veel kolmekordne Stalkeri laureaat Manfred Kalmsten üllitas vastu pühadeaega oma uue raamatu, mille klassifitseerimine on kuulu järgi mõneti diskussiooni tekitanud. On ta nüüd romaan või ikka jutukogumik? Ma võin siinkohal piirduda selle tõdemusega, et kõik kolm juttu „Aekadioni pärand“, „Aekadioni hukk“ ja „Aekadioni viimane vereliin“ oleks üksinda vaesemad. Nad kindlasti kuuluvad kokku ja neid peaks lugema selles järjekorras, nagu nad siin raamatus on, nad täiendavad üksteist.
Teema, kas parem on raamat või selle põhjal vändatud film. on lõputute vaidluste allikas. Oled esmalt lugenud raamatut, sellest vaimustunud ja lähed selle vaimustuse pealt ka filmi vaatama ja pettud. Neid näiteid filmiajaloost, kus keegi mingil põhjusel adaptsiooniga rahul ei ole, leiab rohkelt. Peamine põhjus selleks pettumuseks on ilmsesti selle teadvustamata jätmine, et tegemist on erinevate meediumitega. Raamatut ei olegi võimalik üks ühele filmiks vormida. Mingi oma pitseri peab lavastaja ikkagi filmile panema. Midagi peab stsenarist loo sujuvuse huvides kokku tõmbama. Aga kui pärast filmi vaatamist jääb tunne, et nüüd on selle kõpitsemisega natuke liiale mindud, siis ongi lihtne ja loomulik oma pahameelt väljendada. Lugeja tähelepanu köitmiseks on parasjagu vastuoluline avaldus alati kindla peale minek, nii et ma toon siia ilmselge „Dark Toweri“ näite kõrvale ka „Ristiisa“. Mitte. et film oleks halb olnud, aga ta ei vaimustanud.
„Teekond Ridamuseni“ on Maniakkide Tänava teine lühilugude kogumik. Eelmine jutukogu „Euromant“ ilmus 2011. aastal ja koondas endasse viieteistkümne aasta jooksul kirjutatud lühijuttude paremiku. Vahepealse kümne aasta jooksul on Maniakkide Tänav jõudnud kirjutada väga palju uusi lugusid ja kohendada ka mõnda vanemat juttu.
„Pika musta mantliga mees" ilmus esmakordselt 2008. aastal järjejutuna ajalehes Oma Saar, kandes pealkirja „Musta mantliga mees“. Jutt oli kirjutatud Eduard Vilde Muuseumi krimi- ja põnevusjuttude võistluse jaoks ning sai Eduard Vilde Muuseumi eriauhinna. Aastal 2011 avaldati „Musta mantliga mees“ kogumikus „Euromant“.
Loo peategelane Vahur otsib metsast aardeid, mis pärast Teise maailmasõja lõppu maapõue alles jäid. Relvad, kiivrid, padrunikestad... Kõik omab suuremal või vähemal määral väärtust.
Kirjastus Skarabeusi kogumik „Pilet utoopiasse” on välja antud juba 2007. aastal ning oli juba päris pikalt mu lugemisvara ootejärjekorras ning aasta lõpus, kus kõik püüavad pooleliolevaid asjad ära lõpetada, tabas ka mind sama tuhin. Antud teoses on kokku kogutud kuusteist inglise keelest tõlgitud eelmise sajandi viiekümnendatest kuni selle sajandi alguseni – mõni pikem, mõni päris lühike, aga üldiselt väga hea kirjandusliku kvaliteediga. Skarabeusi poolt väljaantud teosed rikastavad juba aastakümneid eesti keeles kättesaadavat ulmet: ilma nende raamatuteta ei satuks mu lugemisvara hulka ei soome ega vene lühilugusid, vähemalt mitte sellises koguses. „Seitsmes ohver” Robert Sheckley
Rahulikus tempost käima jooksev lugu, kus meieni tuuakse väga omapärane maailm, kus agressiivsust lastakse välja üksteist jahtides. Juttu oli pandud ka autorile nii omane annus irooniat ning lõpupüant oli korralikult dramaatiline, aga ettearvatav.
Eelsõna: Ma olen suur, väga suur Cowboy Bebopi anime fänn. Mul on paar selle originaalheliriba CD-d kodus riiulis. Mu telefonil ja arvutil on Cowboy Bebopi taustapilt. Kui kuskil müüdaks metallist Swordfishi mudelit, siis ma ostaks selle.
Millest räägib Cowboy Bebopi animeversioon? Meil on kaks pearahakütti ehk kauboid, kellel mõlemal on selja taha jäänud asju, mida nad ei tahaks igapäevaselt puutuda. Esimesed episoodid kuluvad selle peale, et tuua mängu veel ka üks liiga napis riietuses tibi, laborist põgenenud corgi ja lapsgeenius-häkker. See tolguste bande siis seikleb 26 episoodi ja 1 filmi jagu mööda päikesesüsteemi ringi, üritab pahalasi püüda ning satub erinevatesse seiklustesse. Igal episoodil on musikaalne pealkiri ning sellega klappiv heliriba, näiteks “Jupiter Jazz”, “Ganymede Elegy”, “Heavy Metal Queen”.
Ei tule vist kellelegi suure üllatusena, et hariduslikes ja kirjanduslikes ringkondades kurdetakse tänapäeval alalõpmata, et noored ei taha enam kuidagi raamatuid lugeda. Ohatakse, et lapsi tuleb sundida raamatut kätte võtma ja üleüldiselt tahaks nad ainult telefonis Fortnite’i mängida või Tik-Tokis naljakaid videosid vahtida. Sellest, kuidas koolid tegelikult tapavad noorte soovi lugeda, võiks kirjutada terve eraldi artikli ja ma usun, et Reaktori lugejate hulgas leidub selliseks analüüsiks minust hulga pädevamaid inimesi.
Küll aga pöördun mõnevõrra sarnase teema juurde: minu tähelepanekute järgi kogub noorte täiskasvanute seas, võib-olla just noorte täiskasvanud meeste seas, kiiresti populaarsust inglise keelsete audioraamatute kuulamine. Äkki toimub sama ka naiste seas ja ma pole lihtsalt märganud.
Segavereline koomiksimaailm kutsub jälle! Siin rubriigis avastame igasuguseid imelikke, uusi ja tundmatuid koomikseid meilt ja mujalt ning mitmesuguses vormis. Avastamine on juhuslik ja erapoolik, pigem soovitusliku maiguga; süüvivat analüüsi me ei tee ja tihket kriitikat ei kisu.
Talvehakku tervitan jäiselt stiilse looga „Polar Paradox“. Nimelt olen viimastel aastatel mitut puhku sattunud Kickstarteris koomiksiprojektide otsa, mida tundus hea mõte toetada. Nõnda on kogunenud omajagu lugemisvara, mida omakorda tundub hea mõte teistelegi tutvustada ja „Polar Paradox“ on üks nende seast. Loo kirjutas Frank Martin, joonistas Antonio Mastria, lisakaaned joonistas Chinedu Campbell.
„Polar Paradox“ viib lugeja seiklema lõunapooluse ligi, ookeanisügavusse. Suurem osa tegevust toimub vees või vee all ning sisaldab kuhjaga mereande, ohtlikke elukaid ja avastamata koopaid.
Aastalõpu puhul on Tolmunud topeltetturi rubriik veidi teistsugune. Tavalise malejutu asemel pakume lugejatele hoopis väikese nuputamisülesande. Malelaud on tore detail, mida võib tihti silmata ka ulmefilmides, vahel täiesti ootamatult. Kas suudate vaid ühe kaadri järgi öelda, millise väga tuntud ulmefilmiga on tegu?
Et asja põnevamaks teha paneb „Reaktor“ auhinnaks välja raamatud, mis loositakse välja kõigi vastanute vahel. Loosist osavõtmiseks tuleb sisestada enda e-maili aadress. Loosimisele lähevad järgnevad raamatud:
Veiko Belials
„Surnud mehe käsi”
Maniakkide Tänav „Teekond Ridamuseni”
Weinbaumi jutukogu „Planetaarsed lood”
Lahendama asumiseks vajuta linki: https://forms.
Tavaliselt ma ei kommenteeri "Reaktori" jutte, sest teised kommentaatorid ütlevad minu mõtted juba ära. Seekord ei öelnud ja sellepärast otsustasin kommenteerida Catheline Tamme juttu "Tippkiskja".
Alustuseks niipalju, et kui võrrelda oktoobrikuu nelja juttu, siis Tamme "Tippkiskja" on täitsa hästi meelde jäänud. Ülejäänud kolmest jutust ükski pole täielikult ununenud, mis on ka hea märk, aga sealt on meeles midagi ebamäärast. Näiteks Martin Dislise "Mälestuste leekides" – kogu aeg mingi märul käis ja polnud halvasti jutustatud, aga mida see peategelane saada tahtis ja kas ta sai seda, mida taotles, enam ei mäleta. Kurat kakles seekord peategelase poolel, aga nende vastased polnud jumalad ega inglid ... ei mäletagi, kellega nad siis kaklesid. Aga märul käis kogu aeg.
Niisiis "Tippkiskja" on selles mõttes oktoobri juttudest parim, et jäi meelde.
ESIMENE TEHNIKA: grafiitreaktor X-10 (käivitus 4. novembril 1943)
X-10 oli maailma teine tuumareaktor. See asus Tennessees Oak Ridge'i Riiklikus Laboratooriumis ja kandis esialgu nime Clintoni Virn või X-10 Virn. Maailma esimene oli Fermi Virn ehk Chicago Virn-1. Nimi ei tulnud Bill Clintoni järgi, kes polnud veel sündinud, vaid kogu Oak Ridge'i pani püsti ettevõte Clintoni Inseneritööd. Missuguses arvusüsteemis kannab esimene järjenumbrit 1 ja teine numbrit 10? Teadagi. Huvitav oli lugeda, missuguseid tingimusi reaktori asukohale esitati. Elektrit see reaktor ei tootnud, hoopis plutooniumi tuumarelvade jaoks. Pärast tarvitati seda isotoopide tootmiseks, millest põhiline oli süsinik-14, aga veel mainin joodi-131, fosforit-32 ja tehneetsiumi-99. X-10 käivitus 4. novembril 1943 ja pandi lõplikult seisma 4. novembril 1963.
Ulmestaar Karmo Talts
Töötan poole kohaga raamatukogus. Lisaks ulmele kirjutan luulet ja filosoofilisusele pretendeerivat esseistikat.
1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-kuulanud-mänginud oled?
Hetkel loen Sapkowski „Haldjate verd“. Ladus ja samas tõsiseid teemasid riivav, seega ikka meeldib. Viimane suurem ulmefilmide vaatamine jäi jutuvõistluse eelsesse aega, kui vaatasin Hammeri filmistuudio dracula- ja frankensteinifilmidest enne küllastumist ära umbes pooled.
2. Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?
Üha rohkem hindan ladusa loetavuse ja sisu tasakaalu. Vähem meeldivaid või tühjemaid tekste püüan viimasel ajal lugeda diagonaalis.3. Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.
Rehepapp. Novembri
esimene pool
Veiko Tammjärv
Graafiline romaan põhineb Andrus Kivirähki romaanil "Rehepapp". Joonistatud pildilugu lähtub eesti lugejate kultusromaani tegevusest ja tegelastest. Ilmunud teos on esimene osa tervikromaanist, mille tegevus hõlmab 1.-16. novembrit. Trükises on 144 lehekülge ja kokku umbes 600 üksikut pilti. Nii maisete kui mütoloogiliste tegelaste tüpaažid on unikaalsed ja loodud graafilise romaani jaoks.
Kirjastus Vida Verde OÜ.
144 lk.
Väike Viperus
Maarja Kruusmets
(Kättesaadav aadressil https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-vaike-viperus)
Perekond läheb kõik ühiselt kliinikusse, sest
ema-isa otsustavad teha endale noorenduskuuri. Algul räägitakse selle
toimimismehhanismidest, räägitakse mitokondritest ja tehnikast, aga niimoodi,
et väike lapski aru saaks, seejärel hakatakse asjaga pihta. Ja oh imet, see
toimibki! Aga noorendavad muutused leiavad aset ka pealtvaatajais. Mingi leke!
See on selline „luhtunud tehingu” või “luhtunud protseduuri” tüüpi lugu – on üks ulmeline protseduur ja see läheb pekki. Pekki läheb seepärast, et ühe korraliku novelli põhilisim võte on näidata meile, et miskit erilist on juhtunud ja kuidas see miski eriline juhtub.
„No on ikka tore mäng küll!” torises Henri põlvini lumehanges seistes, seljas vaid punase- ja roheliseruuduline jõulupidžaama ning tumepunane hommikumantel. „Mu sussid on lund täis ja ma ei tunne enam oma jalgu. Viimane kord, kui ma sind usaldan!”
Onyx itsitas omaette rahulolevalt. „Ise oled süüdi! Ma olen sulle sada korda öelnud, et enne, kui kellelegi oma jah-sõna annad, pead tingimusi ka uurima.”
„No ma mõtlesin, et su mäng on ikka nagu „Alias“ või midagi. Kust mina pidin teadma, et sa mu äkitselt kuskile suvalisse aastasse keset pärapõrgut viskad? Mul on kodus jõulupraadki ahjus ja nüüd ei valva seda keegi! Nii võib maja maha põleda!” Mees võdistas külmast õlgu. „Vii mind kohe koju tagasi! Kui ma nüüd sinu pärast oma puhkuse ajal haigeks jään, viin su komisjonimüüki!”
Ähvardusel polnud tema randmel istuvale ajamasinale aga mingit mõju.
Naerda lõkerdades toppis vanaeit saagi kotti, viskas pauna õlale kui poleks sel mingit kaalu ning asus metsa poole teele.
„Praegu oleks paras aeg rünnata,“ sosistas külamees.
„Ei,“ sõnas kütt külmalt. „Me ootame.”
„Mida? Et ta veel ühe lapse rööviks?“ Külamees oli ilmselgelt ärritatud. Ta oli siitsamast lähedalt nagu ka laps kotis eide õlul.
Kütt ohkas. Primitiividega tegelemine
oli väsitav ja aeganõudev, kuid reeglid olid reeglid. See koloniaalplaneet
tootis kahekümnendiku impeeriumi mahetoidust. Et see nii jätkuks, hoiti kogu
planeeti ajas kinni ning see puudutas ka inimeste mõtlemist. Paganama tüütu.
Külamees hakkas juba püsti tõusma, kuid kütt haaras ta käest.
„Ma kuulsin,” sõnas ta vaikselt, „et paar kuud tagasi juhtus teil sama. Vana naine läks nõiaks ära ja hakkas lapsi varastama.
Ta kustutati elavate kirjast ilusa päikesepaistelise päeva õhtu hakul, hüljatuna ja üksikuna. Unustatuna. Tema lahkumist jäid ainsana ära saatma läbi tihedalt kokku tõmmatud aknakardinate immitsenud viimased loojuvad valguskiired, mis pakkusid lahkumiskingitusena harukordset leevendust hämarate ruumide rusutud õhkkonda.
Ta oli aimanud sihikindla mõrvari saabumist juba pärastlõuna eel, mil ta pidi mitmel korral õhku ahmides seisatuma, toetudes seintele, kust tunnistasid tema piinasid lahkunud abikaasade kaastundlikud pilgud. Need olid naelutatud näo kõrgusele, jäädvustatud koltunud fotopaberile ja kammitsetud tolmuste raamidega, mille vahelt ei olnud neil võimalik kuidagi põgeneda.
Suudlus! Mida tähendab üks suudlus…?
Muidugi! Ma oleksin pidanud seda teadma!
Looduses on see
ju nii. Tingimused lähevad kitsaks ning siis hiberneerutakse, kuni tuleb taas
parem aeg. Karud teevad seda talvel. Siilid… konnad…
Mõned ussid, teod
ja vee-elukad suudavad isegi aastaid magada, oodates paremat põlve.
See on tavaline…
Suudlus! Mida tähendab üks suudlus…?
Muidugi! Ma oleksin pidanud seda teadma!
Feromoonid! See on see, mis paneb üht meest suudlema kaunitari.
Kaunitari, kohas
kus pole vähemalt aastatuhandeid käinud ükski inimhing. Varemetes, mis
puutumata ja iidsemad kui sumerid…
Mida ei tohiks
eksisteerida. Mis pole loogilised.
Isegi kui sa
tead, et see siin ei saa olla inimene. Feromoonid ja sugutung, need pole
ratsionaalsed.
(Algselt Avaldatud : Nature Physics,
09-01-2015)
Tõlkinud Sander Vesik
Mu kalleim Adhi,
Psühhiaater, kelle peakorter mulle määras, soovitas mul hakata päevikut pidama. Et paremini hakkama saada su laeva kadumisega. Selle asemel ma kavatsen sulle koostada bibliograafia.
Ma ei kirjuta iga päev ja võibolla ei loe sa seda nagunii iialgi, aga see aitab mul mõelda, et ükspäev ma saan sulle näidata, mis ma olen siia kirjutanud. Mõelda, et ükspäev, mingil viisil, me toome su koju tagasi.
Ma ei suuda täna rohkem kirjutada.
Ma igatsen sind. Ma armastan sind.
Indira.
