Ajakirjanduses on kombeks teha enne aasta lõppu erinevaid kirjanduskokkuvõtteid, mis tundub mulle ebaõiglane kuna omajagu raamatuid avaldatakse paremate müüginumbrite soovist just jõuludeks ja seega jääb nii kiirustades ülevaateid tehes mingi osa kahtlemata välja – käesoleva aasta jaoks liiga uued, järgmisel aastal juba liialt vanad. Seega ei hakkaks peatoimetaja veerus ega ka Reaktoris sellega veel tegelema ja ühtlasi annaks teada, et kui keegi tahab jaanuaris oma 2023. aasta ulmekogemustest rääkida ja soovitusi jagada, oleme väga tänulikud. Saame sellest taas ühe kollaažposti teha.
Subjektiivselt vaadates ei olnud halb aasta, asju ilmus rohkem kui mina neid läbi lugeda jõudsin ja seda on ka mitmed teised ulmefännid öelnud. Oleme vist jõudnud seega ajastusse kus omakeelset ulmet on piisavalt, et üks ka tõsine fänn suudab täiesti sellest ära elada ega pea enam muus keeles kõrvale võtma.
2023 oli uskumatult viljakas anime-aasta, võib-olla sama hea, kui oli legendaarne anime-aasta 2006. Enamasti on meeldejäävaid animeid aasta peale 3-4, millest üks on selge võitja. Seekord on aga raske öelda, mis üldse oli parim, sest väga tugevaid pretendeerijaid on mitu, kuid erinevate parameetrite ja tugevustega. Nüüd, kui enamus tekstikorpust on kirjutatud ja lahterdatud, on jaotust üsna huvitav vaadata: on seitse tipptasemel animet, mida pole isegi võimalik pingejärjestusse panna – kõik on suurepärased omal viisil. Mõned sarjad on veel pooleli, kuid kui hooaja teises pooles just midagi katastroofiliselt valesti ei lähe, siis tõenäoliselt hinnang ei muutu.
Tõin välja ka MyAnimeListi hinded.
Ja kuna päris mitmed seda teemat puudutavad, siis „isekai-d saamine” tähendab, et tegelane elas tavalist elu, sai surma ja reinkarneerus oma mälestuste ning tihti ka võimetega kuskil uues maailmas.
Pealkirja järgi võiks pakkuda, et äkki on vihjeid „Minecraftile“ – kuigi seal maailmas õudusulmet vist väga pole? Ei tea, pole ei proovinud ega ka kursis. Seekordses artiklis tuleb juttu hoopis hiljuti kolmekümneaastaseks saanud arvutimängust „Doom“, järgedest ning kõige rohkem fännkonna kätetööst.
Kuna „Doom“ sai just hiljuti 30 aastat vanaks, siis John Romero and John Carmack on sel teemal ka natuke rääkinud, poetan artikli lõppu ka mõned viited. Mis aga pani mind seda juttu siin kirjutama – kui „Doom“, „Doom 2“ ja ametlikud lisad („No Rest For The Living”, „TNT: Evilution”, „Plutonia Experiment” jne) on paljude jaoks teada, siis tegelikult on sarnaseid pikki episoode, kümnetest üksikutest kaartidest (wad’idest) koosnevaid pakke, megawad’e treitud väga palju.
Ma võtsin Maniakkide Tänava viimased kaks
raamatut ette täiesti ettekavatsemata, kuidagi sattumisi. Ma polegi enam
harjunud lugema raamatuid ilma mingi plaanita – ikka on tegemist kas mõne
potentsiaalse arvustatava või lugemisvõla likvideerimisega. Ühel päeval olid mu
käsilolevad raamatud kodus ja sealses raamatukogus sattus olema „Muinaskuningas".
Ja võtsin selle eelkõige sirvimiseks, tutvumiseks, kiirema lugemise
harjutamiseks (kui ei pea hindama, võib kergelt diagonaalitada). Ehk oleks see
lugemine jäänud 50-leheküljeliseks tutvumiseks, ent tahtsin ikkagi edasi
lugeda. Teise, „Tulevased jumalad”, võtsin juba arvustamiskavatsusega.
Eesti ulmes on Maniakkide Tänav justkui lõppematu entusiasmivaruga asjaarmastaja.
„Danse Macabre" (ei ole eesti keeles ilmunud)
Stephen King
Berkley Books, 1984
437 lk
------------------------
„Danse Macabre" tähendab prantsuse keeles „surmatantsu", mis viitab tõepoolest sellelesamale keskaegsele motiivile, kus surm meid igal pool saadab. Lisaks on aga väljendiga veel omamoodi mitmetasandilised seosed Kingi varasemast loomingust ja tõlgetest. Nimelt kui Kingi „The Stand" („Vastasseis", ei ole eesti keeles ilmunud) esmakordselt hispaania keeles ilmus, siis oli sellel nimeks „La danza de la muerte", mis tähendab taaskord surmatantsu, hilisem versioon sai nimeks „Apocalipsis". Sama oli Portugalis ja Brasiilias, kus ka surm raamatukaantel tantsis („A Dança da Morte"). Kui Kingi jutukogu „Öine vahetus" ilmus prantsuse keeles aastal 1978, siis oli selle nimeks... „Danse macabre".
Romaan „Londoni jõed” tekitas mul lugemisel üsna vastakaid tundeid. Ebakõla põhjustas just minu isik raamatu lugejana. No ei salli ma eriti britilikkust, ei salli! Ja kuigi fantasy mulle meeldib, käivad mingid fantaasiakirjanduse tüüpkäigud mulle rajult närvidele – mulle meeldib fantasy, aga pigem selline, mis žanri tüüpfännile ei meeldi. Aga ehk on parem, kui ma kõigest järjekorras...
Ben Aaronovitchi romaan „Londoni jõed” on linnafantaasia (urban fantasy), aga on ka krimiromaan, mille tõlkis Sash Veelma. Isegi kõige pinnapealsem raamatuhuviline saab need tõsiasjad kiirelt teada ja eks nood ilmselt saavad ka raamatuostu argumendiks või ei saa. Minule piisas vaid teadmisest, et žanriulme ja Sashi tõlge.
Härra Kalmsteni raamatute ilmumine on ülihästi ajastatud, sest juba vähemalt kolmandat aastat järjest on jõuluvanal võimalus ulmehuvilisele ahjusoe raamat kingikotti pista. Kui eriti hästi läheb, siis võtab autor ise päkapiku rolli ja saadab arvustamiseks pühendustega eksemplari. Kogumikus on 8 väga erinevat lugu, mis kõik võluvad lugejat kiiretempoliste seiklustega korralikult üles ehitatud maailmades. Nii mõnigi lugu aga on lausa nii otsekohene ja vahetu, et lugeja oleks justkui tellisega piki vahtimist saanud. Seekord on raamat vähemalt minu silmis küll täiega kümnesse: ühtegi kehva või igavat lugu selles ei olegi – mõni jutt küll särab eredamalt kui teine, kuid enamik pakkus väga häid emotsioone ja elamusi. Ja meeldejäävamad olid ikka pigem pikemad teosed, kus looalgele suudeti mõnusalt liha ümber kasvatada ning suurepärasele maailmaehitusele ka tempokas süžee juurde pookida.
Lugesin
sel sügisel Paolo Baciagalupi „Laevalammutajat” ning soov seda teilegi kiita ja
kirjeldada on suur, kuid kuidagi läks nii, et pikka aega ei tahtnud õiged sõnad
kuidagi rida alustama hakata. Nii on see arvustuski veninud ja veninud. Alles
nüüd, aasta viimastel tundidel taipasin, et kui ma ise ei oska, tuleb avasõnad
autorilt laenata: „Nailer ukerdas vasktraadist kaablitest haarates ja neid
kinnitustest lahti kiskudes piki kaablikäiku…”
Nii algab see lahe noorteulmekas, mille tegevus toimub ökoloogilise katastroofi läbinud tulevikus. Polaarmütsid on sulanud, merevee tase tõusnud. Miljardid elanikud pidanud oma kodu merele hülgama või elu sootuks mõne sõja käigus kaotama. Selleks ajaks, mil algab raamat, on olukord mõnevõrra stabiliseerunud ning ellujääjad üsna stabiilselt oma elu ja toidu eest igapäevaselt võitlemas.
„Kui tuugenid vaikisid"
Juhan Habicht
Fantaasia, 2023
208 lk
------------------------
Juhan Habichtit olen ma lugenud väga palju, kuna ta on ju meeletult tõlkinud raamatuid eesti keelde. Osa Düünist, Grishamit, Carrii, Martinit, Zelaznyt, erinevaid „naistekaid" – nimekiri pole kindlasti lõplik. Ma pole alati isegi mõtelnud raamatuid lugedes tõlkijale, eriti kui rääkida üheksakümnendate alguse tõlgetest - küll on aga mul meeles hea tunne loetust, mis näitab ju ka väga palju tõlkija kohta. Ma isegi ei tea, palju ta tõlkinud on, aga kindlasti on neid raamatuid üle saja.
Habicht kui kirjanik – ega ta ju meeletult palju pole kirjutanud ega avaldanud, aga Trubetskyga kahasse kirjutatu jättis kunagi külmaks, romaani „Selles mängus ei hüpata" koha pealt puuduvad igasugused (head) mälestused, rohkem vist teda lugenud polegi.
Mäletate, kuidas „Õigluse liiga“ koomiksites oli tegu erineva taustaga tegelaste kokku tulekuga ja nende koostöö läbi lootuse taastamisega? Zack Snyderi filmides visati see üheksanda korruse rõdult alla ja asendati küünilisuse ja võimalikult tumedaks keeratud tooniga. Mäletate, kuidas „Tähesõdades“ oli tegu erineva taustaga... Noh, sama lugu.
Snyder visandas „Rebel Moon’i“ algselt „Tähesõdade“ filmina, mille pärast 2012 aastat, mil Disney Lucasfilmi õigused omandas, Suurte Kõrvadega Hiire lipsukandjad ilmselgelt tagasi lükkasid. Oli selleks tõik, et lugu pidi olema jutustatud nii-öelda rohkem täiskasvanutele suunatult või Snyderi tuntus rõhuda stiilile ning jätta kõik muu toanurka tolmu koguma – võib tänada vaid õnne, et läks nõnda. See aga ei takistanud Netflixil projekti üles korjamast, ja mitte vaid eraldiseisvalt, aga vähemalt ühe järjega. Ja nüüdseks kinnitatud triloogiana.
Pimedama aja saabudes olid jutuvestjad hinnas. Tihti käisid nad perest peresse, majapidamisest majapidamisse. Seal istusid nad koldevalguses ja pajatasid lugusid, saades selle eest ka väikese vaevatasu, et taaskord oma teed jätkata.
Mis on selles kujundis
sellist, mis meid endiselt kõnetab? Mis on lugudes sellist, et me neid vajame
ja miks on nad just sellised, nagu nad on? Ajal, mil pimedus on taas võimus
võtmas, on mõnus selle üle mõtiskleda.
Ma alustaksin oma mõtisklust üsna ebatavalisest kohast: gümnaasiumi
lõpukirjandist.
Nädalake enne lõpukirjandi kirjutamist sain ma kokku ühe tuttava eripedagoogiga, kes aitas mul selleks ülesandeks valmistuda. Sisulise poole pealt polnud mul kunagi keeruline sõnu paberile panna, kuid keele reeglid ja struktuur tõmbasid tihti hinde alla. Just nendega lootsin ma veel viimasel minutil natukene abi saada. Me rääkisime tema köögis juttu.
Järjekordne kogumik Ulmeguru ulmesarjast toob lugejani 17 juttu Nõukogude Eesti ajastust. Minu enda mälestused antud ajajärgust on suhteliselt minimaalsed, kuna pigem tarbisin sellal laste- ja noortekirjandust ning piirdusin rohkelt erinevate muinasjuttude lugemisega. Sukeldusin teosesse ilma spetsiifiliste ootusteta, samas ei saa eitada, et peamiselt naudin tempokat seiklust mitmekülgse maailmaloomega. Kui maailmaloomet sai kogumikust ikka korralikult, siis minu jaoks jäid nii mõnedki lood veidi hillitsetuks, kohati abstraktseteks ja veidi uimasteks. Aga nii mõnegi pärli leidsin ka mina antud kogumikust. Eraldi tasuks ära märkida, et koostaja Jüri Kallas annab enne iga lugu lühiülevaate autorist ning kogumiku lõpus ka üldisema põgusa ülevaate kodumaisest ulmest aastatel 1953-1989.
Vladimir Beekman - Kiired maailmaruumist
Kogumiku üks pikemaid lugusid võlub nii tehnoloogiste detailide kui ka krimipõneviku süžeega.
Kreeklased mõtlesid välja kaunite kunstide kaitsejumalannad ehk muusad. Algselt oli neid kolm, hiljem üheksa, kuid alles roomlased jagasid päris antiikaja lõpus neile nö isiklikud kureeritavad valdkonnad. Seetõttu ei ole vähemalt siinkirjutaja ka ühtki konkreetse muusaga seotud müüti lugema juhtunud, alati on muusad kõik koos ja peaaegu alati statisti rollis. Kunstide sekka arvati toona tänapäeva mõistes ka kummalisi asju, nii sattus muusade hooleks ka teadusi nagu ajalugu ja astronoomia (mis tekitab siinkirjutajas küsimuse, et miks alternatiivajalugude väljamõtlejad pole ajaloomuusat ära kaaperdanud). Kusjuures teatmeteosed on sõnastanud muusade olemuse nii: muusad olid kunstide, hiljem teaduste ja veel hiljem üldse igasuguse vaimse intellektuaalse tegevuse kaitsejumalannad ja soosijad.
Male oli vanadele kreeklastele tundmatu mäng.
KUU ULMEAJAKIRI: "Asimov's Science Fiction" (1. november)
"Asimov's Science Fiction" on ameerika ulmeajakiri, mis hakkas ilmuma 1977 ja ilmub siiamaale. Nimest hoolimata polnud Asimov ajakirja juures tegev rohkem kui fänni, kolumnisti ja lugude autorina – ning muidugi andis ta nõusoleku oma nime kasutada. Esimese aastaga kasvas tiraaž üle 100 000, kuid siis järjest kahanes. Gardner Dozois toimetas ajakirja 1986–2004 ja pärast teda kuni tänapäevani Sheila Williams. Tiraaž stabiliseerus Williamsi ajal 20 000 kandis, neist üle poole annavad digiversiooni tellijad. Lehekülgede arv on kõikunud 112 ja 288 vahel. Ajakirja tõlget on paljudes maades püütud välja anda, sh Hispaanias 3 ja Itaalias 4 korda, aga ükski neist ei pidanud kaua vastu, kõige kauem Brasiilia versioon – 25 numbrit. Dozois pälvis parima toimetaja "Hugo" ajavahemikus 1988–2004 igal aastal kahe erandiga.
Hingede aeg
Tuuli Tolmov
Põhja Nõia katse Maaema peatada andis tagasilöögi ning oma teadmatuses käristas ta lõhki loori elavate ja surnute maailma vahel. Ekslevad hinged kujutavad endast ohtu niigi vähestele ellujäänutele.
Aulemb on silmitsi uue kohustuse ja väega. Sädet külastab unenägudes ootamatu külaline, kellest võib nende liitlane saada. Kas noored seiklejad leiavad viimaks lahenduse, et rahu saaks taas üle maa laotuda? Või on maailm paratamatult igaveseks muutunud…
“Hingede aeg” on kolmas ja viimane raamat seikluslikust etnofantaasia sarjast “Neetud taevakivi”. Esimene osa on “Neetud taevakivi” ja teine “Põhja Nõid”.
Kirjastus Fantaasia.
Kaanepilt Marge Nelk.
297 lk.
Ulmestaar Priit Öövel
Kes oled ning millega tegeled?
Olen Priit Öövel. Hariduselt kultuurikorraldaja, aga hingelt ja päriselt vabakutseline näitleja ja muusik. Hommikuti esinen lasteaedades, koolides ja rahvamajades Teater Sõbra koosseisus. Lõuna paiku loen eesti keeles peale erinevaid telesarju ja filme alustades „Käpapatrullist“ ja lõpetades „Sajandi armastusega“. Õhtuti esinen täiskasvanutele Kalma sauna taga Teoteatris. Öösiti teen ulme- ja õudusjuttudest kuuldemänge, mida kõik saavad kuulata taskuhäälingus „Tumedad Tunnid Podcast“. Suvel, kui lasteaiad ja koolid kinni on, laulan ja mängin kitarri ansamblis Öösorr.
Tim Hornet „Märjad ahelad”
Eesti töömehed parandavad välismaal purskkaevu. Tuleb välja, et vesi ei ole kujude ümber vaid ilu pärast, vaid täidab suuremat ülesannet.
Lugu on lühike ja natuke muinasjutuline ehk selline, mis minu meelest autoril kõige paremini välja tulevad. Lugu töötab sellise kiire ja küsimusi tekitava lõpuga minu jaoks iseenesest hästi, aga tegelikult tahaks ikkagi mõnele neist küsimustest vastuseid.
Alates noormehepõlvest olen ma harjunud veetma puhkust mööda Euroopa kaugemaid piirkondi ringi rännates. Mul on olnud toredaid aegu Itaalias, Hispaanias, Norras ja Lõuna-Prantsusmaal, aga kõikidest riikidest, mida ma sel moel olen avastanud, on Saksamaa mu lemmik. See on ideaalne maa puhkamiseks sellele, kes armastab vabaõhu-elu ning kelle vahendid on vähesed ja maitsed lihtsad, sest inimesed on siin alati sõbralikud ning võõrastemajad head ja odavad. Olen veetnud Saksamaal mitu suurepärast puhkust, aga üks neist eristub teistest mu mälestustes ühe väga kummalise ja tähelepanuväärse kogemuse tõttu, mis mulle osaks langes.
Oli 1933. aasta suvi ja ma olin teinud sisuliselt otsuse minna koos Donald Youngiga Kanaaridele kruiisile. Siis sai ta külge väga lapseliku häda – leetrid – ja mina jäin üksinda ettevalmistusi tegema. Mõte ühineda organiseeritud kruiisiga ilma kaaslaseta ei paistnud mulle ahvatlev.
Perenaine oli täna elevil. Seisis juba kolmandat tundi peegli ees ja tegi end ilusaks. Roheline kleit selga, soengule viimane lihv, värv näole. Ja pesi siis kõik maha, vahetas kleidi tulikollase vastu ja kõik algas otsast peale. Ja see kollane oli tal täna neljas kleit. Suurte uste päev ikkagi.
Vaatasin aknast välja. Ilm oli esteetiline, silm kohe rõõmustas. Üle kogu sügavsinise taeva hargnesid rohekate ja kollakate servadega pilveudemed, mis aeg-ajalt valgeteks sõlmedeks koondusid. Neist allpool seisid puude rohelised ladvad piikidena taevast puurides. Ajasin end käppadele ja lontsisin ukseni, et vaadet kogu ulatuses nautida.
Roheline, pruun, roosa, valge, oranž, must, punane, kruusahall, poripruun, talvepäikese varjuhall, rohuroheline, higi lõhn, lõhnaõlid, jutusädin, vehkivad käed ja jalad ning kõige keskel erineva pikkusega juuksed. Tee meie toa ees oli rahvast troppis täis, kõik ehitud ja mukitud, kuidas keegi aru sai ja mõistus võttis.
„Ema jäi jälle hiljaks,” ütles väike Piie suurele öökullikujulisele seinakellale esikus. Väike seier oli juba üheksa ja suur kuue peal. Ema oli lubanud, et ta jõuab just siis koju, kui väike seier üheksa ja suur kuue peal on. See ei olnud aus.
Piie ootas veel mõned minutid ukse ees, tüdines siis ja suundus elutuppa. Viivuks peatus ta kollakaks pleekinud lüliti juures. Tüdruku peas kajasid ema sõnad: „Piie, pane tuli kustu, kui sa teise tuppa lähed, ärme kuluta niisama elektrit.” Ta pööras end seljataga jõllitava köögiukse poole, mille tuhmides akendes varitses pimedus. Samuti luusisid varjud temast vasakul, kitsas koridoris. Seal, kus tema ja ema tuba olid ja kuhu esikulambi tuhm kuma ei ulatunud.
Elutoa poolt kostev tuhm haukumine ehmatas Piiet. Ta tõi kuuldavale tahtmatu kiljatuse ja jooksis läbi avatud ukse pehme vaibaga kaetud kambrisse.
„Ma ootasin sellest võitmatust lohest midagi enamat,“ turtsatas Maverick ja vaatas pirakat laipa enda ees.
Tema lootus leida siit nodi, mida mustal turul hea raha eest müüa, oli tänu lugudele oluliselt kõrgem. Kuid nüüd, peale vaid paari sekundi pikkust võitlust…
Õigupoolest polnud see isegi mitte võitlus. See oli vaid üks lask.
„Analüüsi!” andis ta käsu.
„Analüüs alustatud,” kinnitas Abiline oma raudsel toonil. „Kui ma võin, isand, oma mõtteid jagada?”
Maverick noogutas kinnituseks.
„Lugu, mida me kuulsime, võis olla mõeldud hoiatusena, mitte soovitusena siia tulla.”
Maverick turtsatas oma tehisabilise naiivsuse peale. No muidugi polnud selle loo eesmärk inimesi siia kutsuda. Mis kutse on: „Seal planeedil elab lohe, kes valvab mitmete põlvkondade vara.
2019
„Siin see maja on, mehed," ütles Andrew ja osutas häärberile. „Otsite seifi üles, muugite selle lahti ja võtate kõik, mis seal on. Asi selge?"
„Meeste" all mõtles ta kolme kriminaalset tüüpi, kes tema kõrval seisid. Markus oli selle väikse grupi liider. Kogenud ja osav nii lukkudega kui ka turvasüsteemidega. Tema musta kapuutsiga dressipluusi alt välkusid sinised kavalad silmad. Paul oli tema parem käsi, ustav ja lojaalne. Pikk ja tugev, kuigi veidi rumalavõitu. Samas oli ta ümbruskonna parim laskur ning Markus hindas ja usaldas teda jäägitult.
Grupi uustulnuk, Väike Ludvig, oli jässakas ja habemesse kasvanud punapea, kelle spetsialiteet olidki seifid, millega ta allmaailmas endale kõva nime oli teinud. Muidu oli ta väga kartlik ja ettevaatlik.
„Selge pilt," vastas Markus.
Sadas peenikest lund. Carmen seisis tänavalaterna all ning vahtis häbenemata, pea kuklas, ülespoole. Jääkristallid sillerdasid ja särasid laterna külmas valguses, justkui langeks taevast puhast hõbedapuru. Naise mütsi alt välja ulatuvad kergelt lokkis pikad ruuged juuksed küütlesid kinnipüütud helveste säras, luues tema pea ümber ingelliku aupaiste. Ta naeratas, kui kuulis enda taga tuttavaid samme.
„Tere, Oliver!” ütles ta ning pöördus alles siis oma kauaaegsele sõbrale otsa vaatama.
„Kust sa teadsid, et see mina olen?” küsis mees teda tervituseks soojalt emmates.
Carmen turtsatas ja nügis sõpra õrnalt küünarnukiga. „Ma olen sind viisteist aastat tundnud, viis aastat sellest töötasime koos. Ma tunnen su sammud juba kaugelt ära. Pealegi oled sa kogu aeg ühte ja sama lõhna kasutanud.”
Oliver hakkas naerma. „Sa oled nagu mingi verekoer kohe.
„Sa vana perse, mis häda sul selle Iisakuga on?” küsis Madis ärritunult üle Virumaa Teataja kulunud kirjutuslaua Harly käest. „Miks ei saa kirjutada ägedat lugu Virumaast, lihtsalt üht ägedat lugu? Isegi Raivoga koos ei suuda teha!”
Madis oli natuke pahane – tagasihoidlikult öeldes –, sest meeste lugu tundus talle natuke liiga uskumatuna – SELLIST asja ei saa ju ometi päriselt olemas olla. Isegi kui Harly oli Madisele korda viiskümmend raiunud nagu rauda, et nad Raivoga olid mõlemad näinud ja kohtunud.
„No, sõbrake Madis,” vastas Harly, üritades leida õigeid sõnu. „Me Raivoga oleme pimeduses ja metsades kasvanud, kus öösiti igasugu asju ringi liigub. Tema on Väike-Maarja lähedalt Triigi ja Avispea mailt, mina olen Avinurmest ja Iisaku on minu juurest ehk kilomeetreid kolmkümmend. Kõigest sellest me kirjutasimegi.”
„Ei usu,” raius Madis vastu. „Ei usu.“ Mitte ükski sõna tema vastu ei aidanud.
Martin teadis, et ta ei ole väga hea autojuht. Oma naisele avalikult ta seda muidugi ei tunnistanud. Maarjamõisa haiglas töötades oli Karin niigi ülehoolitsev ja kippus kõike tervisega seotut üle analüüsima. Diagnoosi magneesiumivaegusest Martin tõesti praegu ei vajanud.
Samas oli täna juba kolmas jalgrattur talle pimedas ette keeranud. Martin vahutas vihast. Kas ratturid uskusid, et nad on surematud? No kurat küll, ei ole. Nemad saavad surma, aga tema peab edasi elama. Ei ole äge kedagi surnuks sõita! Kuradi idioodid! Ainult jõhker pidurite krigin muutis täna kolme jobu õnneliku kojujõudmise võimalikuks.
„Tšau, kallis, kuidas päev oli?“ tervitas ta uksest sisse astudes naist.
„Kui palju täna kiirabi jalgrattureid reanimatsiooni tõi?“ pidi ta porisedes tervitusele lisama.
„Jalgrattureid? Ei, ühtegi ei olnud. Paar autojuhti saadeti küll meile imelike näitude ja illusioonidega.
